Laste toitumise puhul oleneb asi täitsa perekonna suhtumisest ja rahalistest võimalustest - kui ikka ei ole raha kiirtoidurestorani minna või poolfabrikaate ning valmistoitu koju osta, siis võib see laps tahta ükskõik mida, lihtsalt ei saa ja kõik ning sööbki korralikku toitu, sama on lugu väga põhimõttekindlate vanematega, kuid viimasel juhul on allaandmine ikka kergem tulema, kuna võimalused on ju olemas. Teine asi on ka vanemate enda harjumused ja vaated (ma kardan, et mina ise pean kunagi lapsevanemana oma laste eest totaalselt varjama seda, kui väga ma rämpstoitu armastan ja kui heaks seda pean
), kuidas rämpstoitu suhtutakse. Samas ei saa ma öelda, et täielik keelamine tulemusi tooks, samamoodi nagu ka ei usu ma, et lapse kiirtoidurestorani sööma viimine ta kindalsti toitumise mõttes ära rikuks, nagu ma eelnevalt ka juba omast kogemusest kirjutanud olen. Kuid jah, minu meelest on imelik see, et tänapäeva lastel on nii suur taskuraha, et regulaarselt sõpradega Hesburgeris söömas käia, minule selles vanuses eraldati vaid linnas trenniskäimise bussiraha ja kui sealt siis nädalas mõned kroonid üle jäid, ostsin omale tükikaupa müüdavaid kummikomme ning kui oli mõni suurem väljaminek (kinnominek vms), saingi konkreetselt selleks raha, mitte ei olnud võimalik lihtsalt igapäevaselt pärat kooli hamburgerit sööma minna. Ühesõnaga minu meelest on majanduslik edukus väga suureks määrajaks lapse toitumise juures (muidugi ei ole toitumisele hea ka lausa vaesuses elamine, aga saate ju aru küll...).
Teisest küljest on minu meelest suur probleem mitte rämpstoidus, vaid laste ületoitmises. Näiteks mu oma tädipoeg, algklassilaps, ja punu on ikka korralikult ees. Toitub nende perwe üldiselt väga tervislikult - igapäevaselt süüakse enamasti suppe, kui praadi, siis ikka kodus tehtud ja alati salatit kõrvale ning piima, lisaks veel kala ja muud tervislikku, kuid lisaks sellele pakutakse poisile magustoiduks pea alati söögi järel kohukest või jogurtit ning toidukorrad on ka nii, et...ütleme, et kui mina nende juures juhtun olema, ei jõua mul kõht isegi natuke tühjaks minna, kui vanaema juba järgmist toidukorda serveerima hakkab (vanaema elab tädi ja tädipojaga koos). Ja ega täiskasvanud siis ise nii tihti tavaliselt ei söö - süüa tehakse ikka lapsele, sest tal läheb kõht ju rutem tühjaks. Poiss ise on hea isuga - pole toitu, mida ta ei sööks. Nii tundubki mulle, et selline nuumamine ei ole nagu päris õige. Samas - ka mina olin vanuses u 9-13 kergelt ülekaaluline, samuti mu isa, ning vend, hiljem oleme kõik "välja veninud" (mina küll ise selle nimel väga pingutades), kuid tädipoeg on alles 7.