EEVA naistekas

Neljapäev, 28. March 2024

Last updateK, 13 Sept 2023 9am

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" VI

Sinine aken

Uued aknad 1/5

“Mul on uusi aknaid vaja,” vastas Eha Arturi küsimusele, kuidas läheb.

Ta oli juba nii suur tüdruk – kui kasutada Benjamini hellalt lõõpivat komplimenti, et ei viitsinud küsimusele tüüp-mitte-millegagi vastata. Et tänan-hästi-aga-sinul. Selliste formaalsuste kuulmiseks polnud Eha meelest mõtet üldse midagi küsida. Võis lihtsalt tere öelda.

Ja õnnekombel oli Artur sedavõrd intelligentne mees, et jagass asja ära. Õigemini mitu asja. Esiteks selle, et Eha ei viitsinud vormitäite mulli ajada. Teiseks selle, et oma majale selle suvega pandavatest uutest akendest rääkides ei kerja lauljanna temalt toetust. Neist akendest rääkimisega andis Eha lihtsalt teada, mille jaoks ta praegu raha teenib. Või mis tema elus rütmi tiksub. Või mis mastaabis progressi tema püüdleb.

Uued aknad 2/5

Artur ei arvanud sugugi, et kümmekond rannatare akent oleks väike asi. Ta arvas hoopis, et need on ilus ja tarviline asi. Ja et aine ringkäik looduses – tema lossis laulev Eha, palga eest ostetud aknad, akende taga soojas hoitud hääl, millega tema lossis laulda – on väga õige asjade kulg. Artur andis Ehale ühe meistri nime, numbri ja ämbri, kes maitsekaid ja korralikke puust aknaid ruttu ja inimliku hinnaga teeb. Ja sellega tema abi piirdus. Sest rohkem ei vajatud.

Eha ei tahtnud, et Artur need aknad kinni maksab. Ta oli palee peremehega veel paar korda pärastlõunakohvi sviidis joonud ja läbi marmorvannitoa jalutanud. Naiseliku psühholoogia paradoksina mitte selle pärast, et oleks mingigi kiire kogus kaissu ja sooja, ainevahetust isase ilmaga või ovulatsiooniaegsete naturalistlike pakitsuste leevendust. Ja ammugi mitte sellepärast, et siis mees ikka kutsub teda laulma ja aknaid teenima.

Uued aknad 3/5

Tegelik põhjus oli hoopis, et esimese korra pärast häbi ja paha ei oleks. Kui üks kord oleks ainsaks jäänud, oleks võinud tahta seda aeg-ajalt tagasi kerida ja olematuks teha. Absoluutselt meeldiva ja Ehat naisena väärtustava seksi reeglipäraseks muutmine kaitses teda kahetsuse ja süümepiinade eest.

“Õu’kle, tibi, ma ostan sulle su aknad, pailu vaja oo,” viskas Artur lauale traditsioonilise jõmm-miljonäri asendisse röötsakile. Ta oli nii kõrgel tasemel tuus, et võis Eesti mastaabis miljokate, jõukurite pingereas tunglevate väikeste voblade üle irvitada. Naeris tõusikmatsidest tropp-rahardite ja natuke enda üle ka. Mitte et raha olnuks piinlik puue, aga sellest võis väga kergesti kahjustuse saada, kui mõistliku sagedusega ise enda üle ei naernud.

Uued aknad 4/5

“Ah, tots-noh, ma ostan parem su enda ää, siss pole tükikaupa jukeramist. Mudu tiad osta kõigepialt sulle aknad, siss põrmand – äi viitsi jamada. Piab terve sinu ää ostma,” itsitas Artur.

Nad mõlemad teadsid, et see ei lähe mitte.

Maailma ei saa enamasti ositi muuta. Maailm on kas nii- või naasugune. Seal on kas pisike puust maja uute tuulekindlate aknde ja lumelabida-maltsavikatiga – või on selle koha peal hoopis teine maja. Ja maailm. Artur poleks saanud end Eha loodud ilma mahutada – see olnuks talle õlgadest kitsas. Kõik see pangega kaev ja suitsusaun, metskits akna taga ja nahkhiir räästas oleks talle osana Eha reaaliast otse loomulikult meeldinud – ta polnud ju mingi jõmm-rahard – ent järg-järgult oleks uus maailm senise välja vahetanud.

Uued aknad 5/5

Sest Eha oleks ise muutunud. Eha ise tahtnuks mõningase Arturiga-elamise järel juba midagi muud. Sest Arturiga koos sisenenuks ta kõrgesse-laia-hinnalisse maailma. Maakividest kahe meetri kõrgused alusmüürid, jämedatest palkidest seinad, sepised ja raskepärane eksklusiivsus – kõike seda umbes neli-viissada ruutmeetrit. Vot mis oleks saanud Eha majakesest mere ääres.

Õnneks polnud Artur pärast paari asjalikku korda talle enam abielu ettepanekut teinud, nii et võis rahulikult öelda, et nüüd vahetab ta oma kodus aknad välja, varsti võib külla tulla ja suuremeelse sõbralikkusega isalikult naeratada.

Mispeale Artur patsutas Ehat pepule nagu torulukksepp köögitüdrukut – ja lauljanna läks poodiumile oma vahenditega oma maailma elatama.

Lillebukett 1/3

Näitlejanna näidata ei taha, kraaksatas Eha sisekõrvus protestihääl. See oli vist rida Saatpalu laulust, kuidas arstitädijannal on tuju paha – ja kuidas näitlejanna veetis multifilmirežissööriga tüütu, kuid kasuliku öö. Seesinane prööge kerkis Eha sisemusest siis, kui ta nägi muusikasalongi kõige poodiumipoolsemas lauas koolidirektorit. Mees oli pärast kivimaadlust Benjamini töökojas otsustanud Ehale koha kätte näidata. Ta oli armulikult suvatsenud vaatama tulla, milliste kergemeelsustega siis tema probleemne alluv õhtuti õigupoolest tegeleb.

Piletiraha oli küll ilgelt kallis, aga selle ohvri võis ju tuua, et bossi tunnet nautida. Mina, dire, istun nooblis salongis ja lasen tollel pipardaval ülbitsejal endale laulda. Mina, tilluke till, näitan sellele puhkvis prouale, millest ta ilma jäi.

Lillebukett 2/3

Dire-jubinal – jumala eest, ta oli nagu üle-karikeeritud, maitsetult paksude värvidega karakter halvast romaanist – oli daam kaasas. Mõistagi mitte oma emand. Ikka midagi eksklusiivselt noort ja kohustuslikult ebaseaduslikku. Masendavalt noor tibi oli diskole-mineku kostüümis ja totaalselt lihvita olekuga – väikekodanlik pipstükk oleks olnud vähemalt stiilne armuke, aga see nabapluusi ja lõdva asendiga koolitüdruk…

Jumal küll, oligi ju koolitüdruk, viis eha korraga veidras kohas nähtava näo tema tava-ilmumise koolipingiga kokku.

Naine oleks peaaegu unustanud Paricia Kaasi repertuaari kuuluva laulu sõnad, mida ta parasjagu esitas. Vastikusekihvatus lõi diafragma hetkeks lukku, nii et lauljanna oleks peaaegu oksendanud. Sest nii lähedalt murdmine oli nii maitsetu ja mannetu, et moraalituse möga sinna juurde oli juba suisa lootusetu ja mõttetu ajada. Nullnivoo.

Lillebukett 3/3

Toovad lilli, kuid ta neid ei söö.

See on ee-kraaksatatud Saatpalu-tsitaadi järg. Ja see tuli siis, kui dire ulatas – vaevalt püsti tõustes – lauljannale roosa, läikpaberi ja lintidega lillekimbu. Nagu barbimaailma õudusunenägu oli see bukett.

Eha muigas vildakalt, palus mööduval ettekandjal tolle toote koos vaasiga voh-sinna-lauda asetada – nii et temast jäi nilbe ja sündsusetu paarike lahkuvale talle läbi roosa müra järele vaatama. Mõni töllakuse tase on nii totaalne, et see tuleks ära keelata.

Parmud 1/5

Rikkuse ja viletsuse vahekorrad olid filosoofiliste arutluste teemaks ka tallis, mille ümbrus parises parmudest. Suve alguse idüll – pole enam libe ja külm ega veel kuum ega putukane – sai järsult ja põhjalikult läbi. Parmud. Parmud. Parmud.

Kui suve alguses kardeti põuast tulenevat juurikate ja vilja ikaldust, siis suve keskel muutsid lakkamatud sajud heinateo peaaegu võimatuks – loomakasvatajad püüdsid tsüklonite vaheajal oma talvesööda kätte saada ning muutusid taevasse vahtides veel neurootilisemaks kui linnainimesed. Ehkki nende huvi ja hirm oli võrreldes vurledega vastupidine – see, mis kujutas linnainimesele vihmapladinasse hävinud puhkust, oli maainimesele põllukaste ja pääsemine, mis tähistas vurlele rannailma, oli loomadega ühtses rütmis mõtlejale näljast ja-või arututest kulutustest säästev heinailm.

Parmud 2/5

“Miks ei või ilmad olla sellised, et päeval on kena päiksekene – kõik saaksid oma soovid tasa, kes päevitada, kes heina teha – ja öösel sajaks. Maa saaks kastetud ja puhkajad end järgmise päeva puhkamisteks välja tududa,” arutles mornilt selle talli omanik, kus Juuli töötas.

Juuli sai palka talve ajal noorte hobuste ratsastamise ja omanikuhobuste sõitmise eest sel ajal, kui omanikel aega polnud. Nüüd oli ta läbi suve ka tallimees ning võttis koos omanikuga eest talliaknaid, mille aukudesse said sitked võrgud. Et õhk pääseks liikuma, aga putukad jääksid välja. Sest otsekui mitme aasta parmukurn oli ümberkaudsetes soodes – või kus kuradis neid raisku toodetaksegi – korraga valmis saanud.

Hobuseid ei saanud päeval õues pidada. Mõne hetkega oli igal suksil kümme kuni kümme tuhat kolme sentimeetri pikkust paksu peletist seljas.

Parmud 3/5

Need vereimejad, kes istusid hobuste jalgadele-kaelale-kõhule, said pideva trampimise-vehklemise-rapsimisega minema aetud. Selja keskele, iseäranis tagumikule selgroovakku istunud kümned ürisevad õudukad olid loomadele endile kättesaamatud ja hammustasid kohe maandudes nii kohutavalt valusasti, et rohusööjast saakloom, nagu hobune kogu oma intellekti ja ilu juures on, pani instinktiivselt põgenema.

Mida enam higiseks ja vahtu loom paaniliselt põgenedes läks, seda enam parme tema ümber tekkis. Loomad värisesid-hingeldasid-püherdasid ning esimestel kiinijooksu tuuridel kartis Juuli, et hoolealused saavad südameataki. Või tapavad läbi aedade kihutades, metsa pääsedes puude vahel nahka rebides ennast ära, upuvad hullunult sohu ja löövad tagant üles pekstes huupi üksteist maha.

Parmud 4/5

Aeg, mil ratsud pidid tallis sees redutama, pikenes iga leitsakupäevaga. Sadude perioodil valminud parmunuhtlus ilmus esmalt platsi keskpäeval, siis ükstesist-kümme-üheksa-kaheksa hommikul. Kõigepealt oli võimalik liikuma loodud loomad õue tagasi lasta viis, siis kuus-kaheksa-kümme õhtul. Ja päev läbi sees redutanud kodugasellid lajatasid siis läbi öö karjamaal energiaülejääkide, boksis passimise stressi ja muude tardumuses maha seistud pingete käes ringi. Tallirahvas käis – nagu külanoored muiste – jälle karjas ja õitsil. Kuni hobuseid veel üldse päeval väljas püüti hoida, jälgisid karjatajad, et nood end kiini joostes väga ära ei ajaks-lõhuks ning kui läbi aedade lõiku said, jooksid järele, et nad üles leida. Öösel aga oli vaja ligi istuda ja valvata, et pimedusest ilmuvad ehmatajad loomi liiga lendu ei ajaks.

Parmud 5/5

Igal loomal oli ju oma hind. Ülikallid sporthobused kujutasid endast kiini jooksvat miljonit. Talli enese tarbehobused olid selle ettevõtte elatis. Ja lisaks toodi ümberkaudsetest küladest ka emotsionaalse hinnaga sõjapõgenikke. Ühes rannatalus suvitas Juuli ema Eha eluaegne sõbranna, kirjanikuproua oma teismelise poja ja kahe hobusega.
Tõi igal suvel Tallinnast kallist ja mugavast tallist oma suksud rannatallu ja veetis koos nendega loomingulise suve. Hommikukohv, hobused kõrval lesimas – nagu nad pärast öist söömist-liikumist ikka hommikuti mitu tundi tukkuda tavatsevad – pärastlõunased ratsutamised, õhtused ujumaskäigud koos ratsudega, öine idüll ümber maja muru niitvate hobuloomadega…

See kõik lõppes parmudega.

Kirjanikuproua 1/6

Kirjanikuproual oli väike puust tall, mis läks kuumuse kestes ja süvenedes palavaks ja umbseks. Tal oli kapis istuvatest suksidest kahju. Öised tühjaksjooksmised ei lasknud naisel magada ning närvid kippusid läbi minema. Liiatigi muutusid kapis kükitavad ratsud õpitult abituteks lammasteks – kogu erksus ja ärksus kadus ära, nad mandusid hirmunud ja uimasteks kaisuloomadeks ning see halvas literatrissi töövõimet ja elurõõmu veel kõige enam.

Üks, mis selge – parmud pedereerisid võrdse vingusega nii hinnalisi kui lihtsaid, nii teenimiseks kui lemmikuteks peetavaid hobuslasi, ponidest budjonnõiteni, eestlastest täisverelisteni. Ähvardavad kaotused ja kammid olid erineva hinnaga, aga hirmutavad igasuguste hopade puhul. Odav või kallis – ikka, näe, sitt ja sitikad.

Selle asemel, et päeval oma põhitööd teha – ratsutada ja ratsastada – tegeles Juuli parmutõrje ja paanikaosakonnaga.

Kirjanikuproua 2/6

Majutas ja mahutas sõjapõgenikke, kes toodi paksude jahedate kiviseinte vahele tsentraliseeritud hooldele. Ja see “tsentraliseeritu” oligi Juuli.

Öösiti ta ratsutas ja valvas, liikus ja liigutas ja emaga juba päevi ja nädalaid kodus ei kohtunud. Eha käis Juulit pisteliselt tallis vaatamas – ent sea oli pliks nii hõivatud ja töös, asine ja hoos, et ei jõudnud emaga millestki midagi rääkida. Tore, et emal suvel rohkem kui tavaliselt esinemisi on – saab kodule aknad – võibolla jõuab tema, Juuligi sügisel vahel ka koju…

Pilvi küsis otse: “Arvate tõesti, et südalinnast vähekese eemal elamine teeb teid maainimesteks?”

Kirjanikuproua 3/6

Kuna kirjanikuprouast sõbratar sai pärast hobuste parmuvarju viimist jälle pisut liikuda, sai ta vahelduseks jälle teiste inimeste juurest läbi astuda ning naised läksid külapoest valget veini ja juustu ostma, et pidada õhtupooliku siestat ühel harval õhtul, mil Ehal polnud üheski salongis ega hotellis esinemist. Ja neid õhtuid oli sel suvel üldse vaid paar tükki, mil ta rannamajast linna laulma ei pidanud sõitma.

Lauljanna ja kirjanik ostsid lahjat napsi ja sulnist näksi, et kirjanikuemand ei peaks pärast hobuste varjuviimist tühjaks jäänud õuel kurvalt ringi vahtima, vaid võiks eluaegsele sõbratarile kurta, kui kangesti luuserlikult ta end tunneb, kuna mingite putukate tõttu kogu suve kavatsetult hobustega veeta ei suutnud.

Kirjanikuproua 4/6

Naised rääkisid ka lopsakale poe-Pilvile, kuidas putukad proua elu ümber korraldasid – ei saa ju sellepärast veini osta, et lihtsalt janu on, ikka peab mingi põhjus ja põhjendus olema.

“Ega see, et sina, Eha, siin külas elad – aga muudkui linnas laulmas ja keskuses õpetamas käid – lase sul olla tõeline maainimene. Ega muuda kolm suvekuud koos hobuste ja maitseainepeenardega ka ühtki kirjanikku taluperenaiseks,” manitses Pilvi. “Te võite küll tänu linnast väljas elamisele saada aimu teiste rahvakihtide elust, aga tegelikult olete ikkagi kõigest külalised.”

Kirjanikuemand tahtis ühe valgetest veinidest kohe siinsamas avada, et see Eha ja Pilviga jahedas poevaikuses ära lahendada, aga Eha ei lubanud.

Kirjanikuproua 5/6

Nende seisukohast oleks väike heatujuline Lõuna-Euroopa moodi siesta ja fiesta olnud jah patutu lasminnatamine ebaeestilikult troopilises ajutises kliimas. Külakollid näinuks asja oma lineaarse lihtloogika järgi. Ja Eha oli näinud nii palju vaeva selleks, et tõestada – tema pole kerge ja ta kodu pole punker – et seda ei võinud ühe loomuliku tuhina ajel ümber lükata. Üks vein “tüdrukutega” külapoes – ja jälle arvab keegi pealtnäinu, et võiks proovida oma hilisõhtuse viinaga tema juurest peavarju otsida. Ei, aitäh.

“Ega me ei saa teiste rahvakihtide reaaliast aru tõesti,” nõustus kirjanikuemand. “Mul oli naaberkülas üks sõber vanamees, kes oli üdini haige ja ära joonud. Endine tubli töömees, aga viina parkinsoni käes katki mis katki. Mis viinast alles jäänud, selle laastas aju hävinemise peatamatu tõbi. Ja ma olin inimlikus mures nii tema talvepuude kui koeranähvitsa toitumuse pärast.

Kirjanikuproua 6/6

Et kus ta saab või mis ta sööb. Sel kevadel, kui oma hobustega siia tulin – issand, kui tühi on mu tareümbrus nüüd nendeta! – leidsin papi osmiku ukse kinni naelutatuna. Olin jummala kindel, et taat on maha surnud. Viin ja ajuhaigus – mis seal imestada. Nagunii astus juba paar aastat tagasi vaevu-vaevu poe vahet, sõbrad, kellel oli temast kõvasti kobedam tervis, surid kah tal järjest maha – ei pidanud ta põis ega toiminud ükski funktsioon, selge, läind. Ja siis kuulsin, et hoopis mingi tädi võttis ta enda juurde.”

“Armukade oled või?” itsitas Eha. “Sinu vanamehe-ront virutati ära!”
“Mine sa… Hoopis see jahmatas, et säärast väriseva pea ja pariseva peega inimjäänust endale koju mehe aset täitma taheti. Naistel kohe peab mingi meesasi kõrval olema. See naine, kes igast otsast untsus vennikese enda juurde viis ja võttis, on oluliselt noorem ja täitsa kena ka veel – aga nii oluline on, et nime poolestki mees oleks majas, et igasugune hädaabinõu käib kah. Ma ei saa aru!”

Hoia ja keela 1/2

Samamoodi, nagu suvi tõi Juulile parmupaanika, olid oma ootamatud külalised ka Ehal. Tema teretulematu tulnukas oli Juuli isa. Juuli-papa supelsaksamise vastu Eha olemuses kõik-kõik-kõik. Ajad, mil Juuli isa oli võõrsil iti-mehena töötanud, olid Eha lepitanud mälestusega tema leigest-oigest elujõuetusest. Ja nüüd teatas ta, et tuleb lapsukesele isa tegema. On muudel aegadel aina ära, tütrega ei kohtu, nii ei saa ju – voh nüüd tuleb ja teeb kontsentreeritult issit.

Kellele? Juulit polnud ju ööpäevaringselt üldse koduski. Eha tahtis hilisõhtul linnast laulmast tulles vaikust ja üksindust. Päeval mürrasid meistrid nagunii tal just praegu aknaid vahetada. Raiusid sedamööda, kuidas Eha finantsi kokku laulis, seintesse pisut suuremad augud, et valgus saaks avaram, ilma et läbi tänapäevaste pakettide soojus välja lipsaks.

Hoia ja keela 2/2

Ehitusmadin oli ajutine – aga kaost ja vart põhjustas ikka – ning Ehal polnud vaba aega ega energiat mingit kodukäijat majutada. Seda enam, et see polnud vähimalgi määral selle käija kodu.

Tubagi polnud.

Elutoa nurka majutatud bioloogiline lapseisa halvanuks oma kohalolekuga liikumise kogu majas, sest nii Eha kui Juuli tuppa ja vannituppa läks uks kesksest elutoast, mis oli ühtlasi köök. Õnneks pikalt ja pidevalt võõrandunud mees selles keskses kodusüdames?

Mees ise ei leidnud, et miski valesti oleks. Tal oli tütar. Tütrel oli kodu. Et tütart külastada, kavatses ta tulla nädalakeseks sellesse koju. Tütre ema ei saa ju olla nii väiklane, et selle lihtsa rõõmu ja loogilise lahenduse keelab…
Appi!

Ralf 1/6

Eha vahtis vastikusega külavaheteele.

Ta ei olnud oma tütre isa pärast mereäärsesse kodumajja kolimist peaaegu näinud. Nende viie aasta jooksul, mil nad olid lahus olnud, oli Juuli käinud isaga kohtumas Tallinnas. Või Skandinaavias. Ralf – jajah, lapse isal on ikka nimi ka – töötas kolmel viimasel aastal pära-Norras iti-mehena ning tänu sellele oli ta umbes kord kvartalis Juuli enda juurde fjordide taha trollide juurde kutsunud. Ehale oli see meeldinud, sest tema meelest pidigi tütar saama näha ka midagi muud kui rutiinset nühkimist kolmnurgas kool-kodu-tall. Peagi 17aastaseks saav Juuli pidi enne kutsevalikut ja loodetavat kõrgkooli nägema, milliseid võimalikke elukutseid maailmas üldse leidub. Kui ei näe midagi peale hobuste, ei oska ju muud validagi.

Pole näinud, ei tea tahta.

Ralf 2/6

Eha emasüda ütles küll, et Juuli ei vali muud kui hobused. Temas oli nii palju tema isa, et see jäägitu pühendumine kord valitud alale, mis oli omane ka Ralfile, oli üsna ilmselt tütre kogu eluks hobustele ära määranud.

Isa koogutas ju täpselt sama andunult ja kompromissitult arvuti taga. Sealt tegelikku ellu väljudes oli nagu kirbe higihaisuga tulnukas, kes kartis vaikust ja pimedust. Autos raadio. Magamistoas telekas. Igal hetkel pidi miski sellele arvutifriigile kinnitama, et maailm toimub.

See arvuti taga kössitades tekkinud kirbe higi, mis Ehale praegu meenus, tekitaski temas vastikustunde. Füüsilist tööd tehes saadud heina ja tavoti mikstuuriks segatud higi on isane ja isegi meeldivalt erutav lõhn. Suletud ruumis liikumatult kogutud lehk aga otsekui elusalt kõdunemise lebra.

Eha oli viis aastat vaheldumisi kooliõpetaja päevade ja meeleolumuusiku õhtutega keskmisest kõvasti rohkem mõtestatud füüsilist liikumist saanud.

Ralf 3/6

Lumelabidad ja vikativarred, küttepuud ja tuisuvaalud – iga päev oli ta tunni kuni kolm pidanud mööda oma õue rühmama. Seetõttu lihastes ja nooruslik ning varasemast veelgi vastumeelsem nende suhtes, kes ainult roolis, ekraanide ja monitoride taga kükitasid.

Eha oli oma viieaastase tööpataljoni jooksul veendunud, et sisemine ja välimine ilu on omavahel kooskõlas. Füüsiline töö mitte ei madalda, vaid kirgastab vaimu.

“Sa oleksid võinud isale linna vastu sõita,” nentis tema selja taha astunud Juuli.
“Ma ei tahtnud,” vastas Eha võpatades.

Suuremeelsus on kaunis voorus. Aga ta tõesti lihtsalt ei tahtnud linna bussijaama sõita. Oli üks väheseid päevi, mil tal muud põhjust linna minna polnud. Oo hetk, sa viibi – ja ärgu seda hetke rikkugu Norrast saabuv eks, keda on vaja tassida enda juurde, kuhu ta teda tegelikult ju üldse ei tahtnud.

Ralf 4/6

Tolmupilv näitas taamal tanumale saabunud liinibussi.

Eha vaatas oma kodus ringi. Siin oli vaikus, puhtus ja tasakaal. Kõik vajalik olemas. Mitte midagi üleliigset. Ei ainsatki müra, mustuse ega lahkhelide allikat. Kui paljud inimesed endale säärast luksust said lubada? Niisuguse idülli ja paigasoleku nimel võis mõningasi ebamugavusi ja raskusi taluda küll. Vabalt. Mis siis, et mõnikord oli hinnaks hull väsimus, tüdimus ja üksildus. Kõik see katuse-eterniidi ja väravakallaku libeduse jamps, kaevu kukkunud hiire rikutud vesi, põuast kuivaks tõmmanud kaev ja lumelabidaga ära retsitud kaelasooned ja turjalihased – tühja kõigist neist muredest ja jamadest. Vaikus, rahu ja tasakaal.

Mõne minuti pärast on see möödas. Ralf asustab elutoa, toob talumatult pikaks nädalaks siia oma lõhna ja elulaadi ja issand halasta, milleks seda vaja on?

Ralf 5/6

Otsekui Eha küsimusele vastuseks kohmas Eha kõrval külatanumale vahtiv Juuli: “Minu kaudu oled Sa eluks ajaks temaga seotud. Ma olen tema nägu ja tegu ja sa ei pääse temast iialgi. Sellepärast tuleb ikka hoolega aru pidada, kas ja kellega laps saada.”
“Oh sa mu väike kallis vanainimene,” turtsatas Eha kogu südamest.
Mööda tanumat lähenes mees minevikust, seljakott turjal ning pungil kilekoti täis toitu kummaski käes. Niisugust vaatepilti Eha küll näha ei lootnud. Juuli isa ei juhtinud autot ega varustanud peret. See oli vist üldse esimene kord, kui Eha nägi seda meest nii kopsakate toidukottidega tarele lähenemas.

Sissepääsuviisa, porises naine. Ent tema tõredus taandus tibakene.
Ralf oli tubasest tööst kahvatu ja varasemast veelgi enam vimmas. Tal oli uus ja maitsekas – Skandinaavia puudutusest kõnelev – riietus ja rahulik klaar näoilme. Ohjah, no tulgu siis pealegi.
Juuli kallistas isa.

Ralf 6/6

Eha tundis end ebamugavalt. Ta hakkas võõraks jäänud mehe saabudes ebaloomulikult käituma. Võlts viisakus ja püüdlik külalislahkus. Näitas, kädistas ja vehkles – vannituba, käterätik, voodi, telekas…
“Miks sul koera ei ole?” küsis Ralf oma tütre ema usinat perenaisetamist katkestades.
Eha vakatas päranisilmil.

“Ma arvasin, et igas maakodus on koer elementaarne ja ainumõeldav kodakondne – panin oma kannikad juba valmis, et mulle kui sissetungijale tehakse väraval augud sisse – ja ei midagi!”
Eha seletas, et kuna ta on päevad läbi asulas koolis ja õhtul linnas tööl, oleks koer hirmus üksi… Ja ta istus äkki kergendatult ohates laua äärde, sirutas lõtvudes jalad välja ja lõpetas sahkerdava tublitsemise.
Tegelikult polnud see üldsegi nii halb ja õudne, et Ralf neile külla tuli.

Juuli uudis 1/2

Juuli laskis jaluserihmad nii pikaks kui võimalik ja saavutas oma ratsastatava sportliku noore mära ümber sedasi jalgadega pika ja veenva kallistuse. Ta laskis hobuse suu üsna leebe ratsme peale. Mära sirutas kaela. Juuli sõitis teda pikkade jalgade keeles juurde. Mära tõi tagumised jalad sellele vastates intensiivsemalt keha alla ning tuli pehmelt ratsmesse, ilma et Juuli pidanuks suust sikutama – rääkimata saagimisest, millega nii mõnigi kiiret ja karmi tulemust ihkav ratsanik hobust koondab. Mära koondas end tagakehast alates ratsmesse.

Juuli oli temaga omandanud kõik põhivõtted, mille pealt võis juba skeeme sõita. Kui ta nüüd veel paar kuud intensiivselt tööd teeb, saab sügisel noorhobuste tasemel koolisõidu võistlustele minna. Näe, mõnel juhul tuli küljendamine ja jalavahetusedki juba nii puhtalt välja, et mine või kohe…
Sügisel…

Juuli uudis 2/2

Mingil hetkel pidi Juuli emale ütlema, mis plaanid tal sügiseks on. Ilmselt ei tekita ema sellest paanikat. Aga ometi oli neist muudatustest, mida Juuli kavandas, parem rääkida nüüd, kui paps oli neil külas.

Tüdruk mäletas lapsepõlvest saadik, et vanematele oli mõistlik mistahes uudiseid teatada siis, kui neil oli keegi külas, hea tuju ja natukene pidune olemine – siis ei tundunud ükski uudis liiga talumatu.

Hoopis Juulile enesele tundus talumatu mõte, et kui ta teeb sügisest sellesinase kannapöörde, millest umbes homme emale räägib, ei saa ta enam selle noore märaga töötada. Ratsastajate elus on see paratamatu, et hobustest, kes neile ei kuulu, tuleb mingil hetkel lahku minna. Hobust välja õpetades tekib lähedus ja kiindumus. Ja kui ta valmis saab, järgneb lahkumine. Alati.

 

Soovid teada, mis suveromaanis edasi juhtub ja millega see lõpeb, siis külasta lähimat raamatupoodi ja soeta samanimeline romaan paberkandjal.

Kati Murutar


Avalda arvamust antud teemal
Arvamuse avaldamiseks logi sisse! Konto puudub? Palun registreeri end.
  • Haldaja: Windway OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!

Sa oled siin: Esileht Artiklid Meelelahutus KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" VI