EEVA naistekas

Neljapäev, 22. October 2020

Last updateR, 13 Jul 2018 9pm

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" V

Dekoltee

Öösärk 1/5

Eha lahvatas näost punaseks.

Nagu koolitüdruk. Ta hoidis Benjamini kulmu peal külma metallkopsikut. Tegelikult oli turse ennetamiseks nüüd juba täiega hilja – sarv oli olemas mis olemas. Ent veider oli mitte midagi teha, kui teisel siin kulm sedamoodi kummub.

Naine pani noormehe laua taha istuma, et mitte ülespidi küünitada – ja hoidis nüüd kopsikut normaalsel kõrgusel, ilma et käed oleksid ära surnud. Ta silmitses mitte midagi nägeval pilgul enda peegeldust köögiaknal. Ning märkas siis korraga, et poiss vaatab õhetades tema öösärgi kaelusest sisse. Ainiti.

Seda küll, et vaatamisväärsus oli poisi silmade kõrgusel ning selle tagant ei näinudki õieti midagi muud. Ent poisi silmis põles iha. Tema pilgus oli piiritu vaimustus. Midagi põlvist nõrgaks võtvalt fanaatilist.

Öösärk 2/5

Eha punastas, kuna polnud niisuguse jumaldava pilguga enam ammu harjunud. Arturi soliidsed komplimendid ja mõõdetud kirg oli üks asi. Viimase perioodi kooselu Juuli isaga aga suisa viimane asi. See oli Ehast juba ammu lihtsalt mööda ja läbi vahtinud. Märkamata – mis siin imetlemisest rääkida. Nõudis küll perioodiliselt enda maandamist teadagi-millega, aga naist ei näinud ega imetlenud. Jättis kempsu ukse lahti, kui pissile läks. Ja peeretas arvuti taga lösutades, hoolimata sellest, et naine oli korterikitsikuses üsna sealsamas lähedal.

Jahe ja asjalik austus Arturilt kui kummalise tasandi relvavennalt oli ülim, mida Eha rinnad väga pika aja jooksul olid kohanud. Nüüd korraga selline tuline pilk, et naise põlved lõid nõrgaks. Benjamin püüdis pilku peita, ent oli elamuse lööklainest samuti suisa toolilt laua alla kukkumas.

Öösärk 3/5

Juuli poleks tohtinud ära oma tuppa minna. Ent Juuli aeg ogarustele oli ta enese jaoks otsas. Vähemasti tänaseks. Ta tahtis veel internetist ühtteist vaadata. Otsustas voodis üht inglise ratsastamisõpikut lugeda. Formaalsetest juttudest ja lille liigutamistest oli küllalt.

Neiu ei võtnud kuigivõrd südamesse, et mingi asula-tölplane lihtsalt vajub majja, äsab seal juba ees olnud sepale molli ja taandub siis majaseina jalaga tagudes ja ümber maja jurrates. Kah asi. Pole kärakas kedagi targaks teinud – ja joogistesse tuleb suhtuda kui haigetesse.

Juulil polnud illusiooni, et kodu on püha ja puutumatu – ta oli realistlik ja eluterve noor inimene, kes ei kavatsenudki sellest psühhotraumat saada, et midagi sellest, mis käärib ja loksub väljaspool kodu, ka koju sisse lirtsab. Tüdruku meelest oli see paratamatu ja loomulik.

Öösärk 4/5

Mis on väljas, see võib suvalisel hetkel ka sisse sattuda. Kuni poodide juures ja tagahoovides juhtub ja toimub, peab valmis olema nende juhtumiste ja toimumiste kandumiseks ka oma tuppa. Pole midagi püha ega puutumatut.
Nüüd kirus Eha, et tütar ära läks. Öösärgis emasid ei tohi niiviisi üksi jätta. Õnneks oli tütar siiski piisavalt lähedal, et oma ligioluga vältida hulluste ja lolluste juhtumist.

Benjamini käed võpatasid süles. Ta surus need paigale. Ent Eha aimas, et noormees oleks tahtnud käed otsekohe ja vastupandamatult talle ümber panna. Feromoonid. Nagu ta eile siin Maretile nii targasti rääkis.

Saaks nüüd kuidagi oma tuppa taganeda ja kampsuni peale võtta. Oli siis vaja nii mõtlematult külma kopsiku etüüdi sooritama hakata, kui sarve maha surumiseks oli nagunii hilja. Nüüd oli siin köögis midagi oluliselt olulisemat maha suruda…
Benjamin pani silmad kinni ja sundis hingamist rahulikuks.

Öösärk 5/5

“Ma ei saanud teda vastu lüüa,” ütles poiss.

Õhk oli ennistise vahepala ajal nii kuumalt pinev, et Eha võpatas tema hääle peale ning oleks peaaegu kopsiku maha pillanud.

“Kui ma oleksin talle vastu virutanud, oleks ta võinud kituma minna,” jätkas noormees. Ta ohkas, nii et hingeõhk voolas Eha kaelusesse ja kandus mööda külgi lausa selja taha.

“Üks eksimus – ja ma lähen jälle sinna, kust tulin,” selgitas Benjamin.

Kas ta tahtis paha poisi karismaga naise relvituks teha? Umbes nii, et tühja sellest, et sa minust kümme – või äkki enamgi – aastat vanem oled, mina olen elus nii palju näinud ja teinud, et olen ikka sinust kogenum. Kogemused teevad isaseks. Isasus erutab. Erutunud naise saab sujuvalt kätte. Selline loogika või?

Kurikael 1/4

Eha tahtis küsida, mille eest Benjamin kinni oli, ent häält ei tulnud. Ta tahtis neelatada – ent sedagi ei suutnud. Mis temaga ometi toimus?

Naine püüdis end rahustada, meenutades kui vaba ja veatu oli ta koos Arturiga. Arturi austus ja suurus tegi teda ladusalt voolavaks. Kõik tema liigutused ja intonatsioonid olid Arturi härrandliku elegantsi peegeldusena samuti sujuvad ja kaunid. Niisugune toime oligi põhjus, miks Eha Arturi seltskonda nautis. Ja ta teadis üsna kindlalt ja selgelt, et pärastlõunane tund siidil ja sametil ei rikkunud nende kristalses – ent samas hirmutavalt tundetus – suhtes midagi ära.

Arturi meenutamine oleks kindlasti aidanud, kui Eha oleks suutnud pilgu kõrvale pöörata Benjameni süles kramplikult rusikasse tõmbuvatelt kätelt. Need olid ilusad käed. Hukatuslikult ilusad. Sama ilusad kui Benjamini hääl. Taevas küll, milline jama – mingi kolooniast tulnud kiviraidur. Ja nüüd siis niimoodi…

Kurikael 2/4

“Ma ei tapnud kedagi, ei sodinud narkotsiga – mitte midagi suurt ega romantilist,” rääkis Benjamin vaikselt. Ta vaatas Ehale osava kõrvalpilguga otsa – nii et päris silma ei vaadanud tegelikult ka.

Eha istus alistunult tooliserval – mis kampsuni järele sa siin enam taandud. Tobe ju.

“Nähtus, kuhu ma kuulusin, võib vaid väga kõvasti liialdades kanda aunimetust Kuritegelik Jõuk. Tegelikult olime lihtsalt poistekamp, kes ei teadnud, mida teeb. Me olime kõik üsna vaestest kodudest pärit. Mitte millegi jaoks raha ei olnud. Järelikult tekkis kiusatus seda kõike lihtsalt niisama võtta. Kioskitest ja poodidest. Omavaheline tõestamine ja rebimine ka. Kes on tegijam. Keegi ei mõtle niisugusel puhul, et see on keelatud, et selle eest saab karistada.

Kurikael 3/4

Kui karistada saad, siis tundub see nii ebaõiglane – minu noor elu nüüd äkki trellide taga. Aga kes käskis? Nõmedalt ja mõtlematult ühest poest teise – tossud siit, tagi sealt, kioskist nätsu ja krõpsu peale. Kui lõpuks vahele jääd, oled seda nii mitu korda teinud, et lendadki haledalt kinni. Mida sa siis enam halad, et need on su elu parimad aastad, mis nüüd kinni tuleb kükitada. Et kinnimajas minnakse reeglina aina pätimaks, mitte paremaks. Miski ei tähenda siis enam. Ja kui ma nüüd mistahes prohmaka teen, saabki minust retsidivist. Korduvkasutusega koll.”

Eha keerutas leiget kopsikut peos. Oli tunne, et mida iganes ta ütleks, igal juhul on see kohatu. Väike. Rumal.
Nii ta siis vaikis. Ja tal oli lõksu püütud tunne. Ta ei pääsenud oma köögist minema.

Kurikael 4/4

Köögis toimus aga midagi sellist, et ta polnud enam sugugi kindel, mida ta teeb. Naine ei kartnud ebaühtlaselt hingavat poissi, vaid iseennast.
Artur on kuningas.
Tarvo on alfaisane.
See siin on… kes ta Eha kõrval oleks? Sõdur. Emanda kõrval. Aga nii võiks ju ka olla. Või miks ta peaks mingeid tulevikuplaane teha? Võiks ju ka lihtsalt korraks, kontrollimatult ja kaalutlemata lolliks minna. Ei pea ju pidevalt mõtlema, et näe kui hea, kui ma selle kena kutiga käin, saab isane pool töid majapidamises ladusalt tehtud.

Tulede kustutamine majapidamises ja alaline arvutamine-kaalutlemine pidi olema saabuva keskea tunnus. Kui seni oli Eha eluperioodide vaheldumist rahulikult võtnud, siis nüüd tekkis tõrge.

Katkine rehv 1/4

Miks ta peab mõtlema kogu aeg mingile hoovitee kruusale, Juuli kui teise pea täiskasvanud naise heaolule ja tulevikule? Miks ta ei võiks lihtsalt olla. Nojaa, aga Arturiga ta ju võiski. Lihtsalt olla. Ja kõik oli väga hästi, paigas.

Benjamini silmist Eha dekolteesse lahvatanud kirg andis väga üheselt ja veenvalt teada, et kui naine sellele järele annab, pole enam mitte miski paigas. Benjamini kuum ja kontrollitava piiril pulbitsev kirg oli ohtlik ja ettearvamatu. Sellepärast see vist Eha nii lootusetult jalust lõigi.

Kui Juuli poleks tund aega hiljem oma toast väljunud ja vannituppa hambaid pesema jalutanud, oleks Eha ilmselt hommikuni Benjaminiga köögilaua taga istunud. Asi polnud nii kreisi, et ta võinuks kontrolli kaotada või midagi. Ent ajataju oli absoluutselt kadunud ning ta ei leidnud – sest ei otsinud – moodust, kuidas öist kummalist koosviibimist lõpetada. Tulnuks juba teine öö magamata. Ent õnneks tuli Juuli.

Katkine rehv 2/4

Eha auto kummid olid katki. Tagumised. Need, mis hoovipoolsetena ründajale esimesena ja paremini kätte olid jäänud. Mareti mehepoolik oli enne koju tagasi – või küla peale, mis vahet seal on ja kelle asi see on – tuiamist Eha auto rüvetanud.

Naine püüdis ise kumme vahetama hakata. Aga esiteks oli tal ainult üks tagavararatas. Teiseks ei saanud ta talvega kinni lopatanud polte lahti. Saatus oleks otsekui meelega, nagu mingit eriti lolli nalja tehes, paratamatult üha Tarvot Ehale ette söötnud.

Umbes nii, et sa võid ju Arturiga ööbikukeeli süüa ja vivaldide-ravelide saatel rafineeritult seksida, aga ega sa kohalikust alfaisasest ikka ei pääse. Või siis, et sa võid ju noore kuti nakkava kire peale pildi kaotada – tegelikult on MTJ-i vend su pärisosa.

Katkine rehv 3/4

Eha helistas Tarvole – ja see tuli otse loomulikult kohe ja joonelt autojama lahendama. Kuidas teisiti. Õpetajanna peab ju kooli pääsema. Sest Tarvo jaoks oli Eha eelkõige õpetajanna. Linnas laulmas käimistest ei teadnud ta eriti midagi. Ega tahtnudki teada. Oluline oli, et Eha oli õpetaja.

“Haige oled või?” küsis Tarvo poltidekerimise sekka hetkeks Eha nägu mõõtes. “Silmad kilavad sul na imelikult.”

Eha nõustus, et ta on vist mõnevõrra haige jah. Tema kireloolise palega öösel juhtunut ei saanud kuidagi teisiti kui haiguseks pidada. Naine tunnetas, mida teeb päevavalgus selle ööpimeduses kõri nöörinud ja hinge matnud palanguga. Ei teinud vastikuks ega naeruväärseks. Ja see oli veel hirmuäratavam kui sööst ise.

Katkine rehv 4/4

Niipea kui Eha sai liikuma – aga esimesse tundi oli ta juba hiljaks jäänud – kihutas ta kiviraiumistöökoja juurde. Auguraud ju. Ega siis Benjamin ju ometi saa tervet päeva ilma augurauata Auguraud oli vaja ära viia.
Arvatagu koolis tema järjekordsest ebakorrapäraste eluviiside nahka läinud ööst, mida arvatakse. Kui ta neile nii kõlvatuna ei kõlba, võib ta vabalt ainult laulmisega piirduda, sest tal on Artur… ja Benjamin.

Aga Benjamini töökojas ei olnud. Täielik vaikus ja liikumatus. Erinevat värvi kivitahvlid. Liivaprits. Lõikeraam. Juhtmed ja voolikud. Peitlid ja värgid. Väga isane ja jõuline kraam. Ning seda jõulisem oli Eha pettumus, kui ta auguraua Benjamini töölaua servale pani. Polnudki. Ja mis põhjust poisiga kohtuda tal pärast. Et põhjust poleks, selleks ta tööriista peost libistaski. Ja järgmisel hetkel karjatas.

Ehale hingati selja tagant kaela peale.

Kivikoll 1/10

“Mis sa arvad, millist värvi kivipõrand ja valamupiirded võiksid minu vannituppa sobida?”
Eha seisis Benjamini töökohast kiviraie töökojas parasjagu just selle kivinäidiste rea ees, kus olid kummastavalt toonitud kivid. Loodusliku kivi pinnasse lisaks värvile ka sillerdust ja peeglitükke lisatud. Õline hääl ta kukla taga – ja kaelale hingamine, brr! – ei saanud ta jaoks veel nime ega nägugi, kui ta viipas käega violetse peeglitükkidega õudmoodustise poole.
“See.”
“Nii kiiresti ja umbropsu ei saa ju ometi otsustada,” nurises hääl. Veel enne, kui Eha ümber pööras, tundis ta selle omaniku ära.
Koolidirektor.
Sama tüüp, kes mõne aja eest oli ta lihavõttepreemiast ilma jätnud, sest ta tõi oma klassi õpilastele elulisi näiteid külaelust.

Kivikoll 2/10

Nüüd seisid nad vastamisi ning ülemuse halb hingeõhk uhkas Ehale näkku. Miks inimesed peavad nii stereotüüpsed olema? Miks peab vastikul inimesel olema lehkav suukoobas – tulenegu see bakteritest kubisevatest hambavahedest või käärivast maost. Miks peab ülemuse kohtadele kõlbamiseks olema ebameeldiv – see kehtib ükskõik mis eluvaldkonnas. Vastik-vastik-vastik on suurem osa juhte – ka siis, kui nende alluvuses töötaja neid oma juhiks ei pea. Siis kohe eriti. Keegi, kes õieti midagi ei oska, ent kelle ambitsioonikus nõuab mingeid kõlavaid ametinimesid, hakkab palka saama selle eest, et on tegelikele tegijatele vastik. Olgu see teater või sõjavägi, ministeerium või kool – mida vähem inimene oskab, seda bossim on.

Seda enam teisi segab. Ja on otsekui selleks loodud, et inimkonna progress poleks liiga kiire. Nii nagu sääsed-parmud on selleks, et inimesed-loomad laisaks ei muutuks.

Kivikoll 3/10

Koolidire väikesed ilmetud silmad hiilgasid jubedaks töödeldud kivitahvlite brokaadi ja karraga võidu. Peeglikillud silmamunades… Ta pressis Eha enese ja loomuvastaste kivinäidiste vahele. Hingas ja hiilgas talle näkku.

“Ehakene, sa peaksid ikka põhjalikult järele vaatama tulema, missugune vannituba mul on. Huupi ei tea öelda, miline kivi sinna uueks sisustuseks sobib,” haises dire.

“Eks vannitoa omaniku tüüp ütleb ka ise ühtteist.”

“Tule vaata mu elamist – ma olen seal praegu vanapoisi seisus,” rehkendas dire kiiruga, et pole mingit ohtu, et tema naine lastega reisilt tagasi jõuab – need olid korralikult kuhugi saarele suvitama pakitud. Remonti tegi ta nende äraolekut kasutades. Ja nüüd tekkis juhus tühja maja veel kuhjaga ära kasutada.

Kivikoll 4/10

See mageda väljanägemisega ebaatraktiivne mehike koos kõigi oma puudustega ja suurte soovidega oli tõesti nii stereotüüpselt rõve, et Eha meelest poleks isegi saamatu kirjanik või režissöör tohtinud nii küündimatut süžeed kirjutada.

Mannetute, napilt keskpäraste inimeste elu oli nii hale, et see ei kõlvanud isegi nendele endile mõeldud raamatusse süžeeks. Öäk. Eha püüdis taganeda… violetne kolekivi surus ta säärt, nii et taas kord tuli õnne tänada, et ta ei kanna sukki, vaid teksaseid.

“Kui sa mulle… ee… sisekujunduse alal nõu annad, siis saan selle preemia, mille sinult kevadel ära võtsin, nüüd puhkusepreemiana mitmekordselt…”

See oli nii rämedalt nilbe, et seda ei saanud olemas olla.

Kivikoll 5/10

Juba see, et naisemehest jupijumal oli kohe niimoodi jooksu pealt valmis oma kolleegi maha ja taha raiuma, oli võigas. Ent veel tülkam oli Eha jaoks tõik, et too mehike ei näinud taseme vahet. Väike värd ei mõiganud, et muusikatundide eest saadav palk polnud põhiline, mis Ehat käivitab. Ei näe, et missioonitunde ja andega naine, kes komponeerib ja kontserte annab, on temast inimsuse spiraalil mitu taset kõrgemal orbiidil. Ei tule selle peale, et Eha lävib väljaspool kooli eluterve külarahva parimate poegadega – ja linnaeliidi eredaimate tähtedega. Väike koolidire on kõigest paratamatu jupats, mis kaasneb ebameeldiva paranähtusena kooli kui Eha pühendumisega. Mida on kohati väga lihtne pidada enese raiskamiseks.

Eha vihastas enda peale sellepärast, et teda see ärritas. Kui sind riivab, et sind peetakse väiksemaks ja madalamaks kui sa oled, siis sa ju kohe oledki väiksem ja madalam.

Kivikoll 6/10

Ta ei saanud kohe spontaanselt öelda kõike, mida tillu-dirnüfli pealelend temas äratas ja käratas. Eriliselt totter olnuks õpetajakohast ilma jääda nii madalatel ja jälkidel asjaoludel. Mille väikseke valetaks Eha vallandamist põhjendades teiste ees ilmselt hoopis millekski muuks. Jube.

Naine vaikis, seljakil lilla kivikolli otsas ning hoidis hinge kinni, et sisse hingamine ei tooks ninna vägistaja vastikuid molekule – ja väljahingamine ei laseks kasutuid tõesõnu lendu.

“Kuidas te julgete…” purskas Ehast põlglik teietamine – on üks eriline liik ja põhjus “teie” ütlemist.

“Kuidas te julgete nii erilist kivi valida,” lõpetas Eha pahvatuse hoopis mehe hääl. Ja mõistagi hoopis teise lauselõpuga. “Selline valik näitab, et tõepoolest on igal materjalil ja kaubal oma adressaat.”

Kivikoll 7/10

Benjamin oli oma tööandjale kord öelnud, et need toonitud ja lisandeid täis pressitud materjalid on justkui elusa kivi mõnitus. Noormees polnud uskunud, et keegi võib sellist väärastust oma koju tahta. Aga näe, keegid ja kodud ja maitsed on erinevad. Ehkki konkreetse lilla ime näitas direle ette ja kätte Eha, oli mehike ju ka ise just toonitud-kolestatud kivide näidiste ees kõõlunud. Isegi kividest on võimalik käänata ersat-barbilik nukutoa garnituur ja furnituur, fuh.
Ehat vapustas, et direl ei olnud häbi. Ta ilmetu silmgi ei pilkunud selle peale, et noor kiviraidur leidis ta siin sedasi õpetajanna peal rinnutamas ja siivutuid ettepanekuid tegemas. Siivutuid ja tiivutuid…
“Mõõdud on mul siin paberi peal,” pusis sell välja targa mehe taskust – püksid, mille taskus tal mõõdud olid, kuulusid liiki, mille olemasolu Ehat alati hämmastanud oli.
Maailmas oli nii palju võimalikke lõikeid ja mudeleid, stiile ja detaile – aga enamus mehi eelistas oma elu veeta ikkagi isikupäratutes-iseloomututes mitte-mingit-värvi torudes.

Kivikoll 8/10

Et jumala pärast ei eristuks, et riietus taeva pärast mingit signaali ega sõnumit ei kannaks…Mõõdud…
“Minu ettepanekut tasub kaaluda,” ütles lahkuv dire. “Eks sinagi tahad mõnikord endale midagi ilusat osta.”
Eha ja Benjamin turtsatasid duetis, kui töökoja uks mehikese järel sulgus.

“Mis sa ikka ohid, kõik panevadki kõiki. Häbi ja halastuseta,” kinnitas Benjamin, kui Eha kobises midagi nii lahjalt klassikalist, nagu et “ise veel naisemees”.

Benjamin tõstis lilla kivilahmaka kärule, et see vormistatud ja töösse läinud tellimuste poolele veeretada.
“Vaba naist nähes ei mõtle ükski mees, kas nii sobib või kas tema sobib. Kui tekib lootus, ununeb tõsiasi, et ta ise pole vaba – ja kui naine pole ka faktiliselt vaba, siis sel hetkel ja tema jaoks kohe on. Tema on ju nii tegija. Seda enam, et te pole siin koolis ega kellegi silma all,” kõndis noormees nagu osav panter hiidkandamiga läbi töökoja.

Kivikoll 9/10

“Küllap säga on sind ennegi sedamoodi silmas pidanud, aga positsioon ja segavad silmaparid pole lubanud praktikumi juurde asuda. Ise oled nii suur ja tubli tüdruk – ja nüüd äkki nii naiivne. ”Fakt, et poiss oli mitu pikka ja pimestavat minutit põrnitsenud oma nina ees ahvatlevaid naise rindu, oli teinud Ehast ka tema jaoks tüdruku. Enamasti võtnuks naine seda lõbustavalt kelmika tõigana. Kuna äsjase õuduse krunt oli all, oskas ta sellise komplimendi-väärtuses vallatlemise peale ka solvuda.

Mis õigusega kohtleb kõik see mees teda, nagu litsi?
Samal ajal, kui ta ise elab nagu nunn.
Järelikult peitub kusagil tema sisesügavustes hoor. Sest muidu ta ju vastavat kohtlemist ligi ei tõmbaks. Universumit korraldab teatavasti üleüldine ligitõmbejõud. Üleüldise kosmilise jama seadus. Vene keeles kõlab paremini. Aga mõte on seles, et iga inimene ja fenomen, nähtus ja tehtus tõmbab ligi seda, mis on tema endas – või mis teda ennast täidab ja köidab. Kui Eha sala-sises poleks hoora peitunud, poleks teda koheldud.

Kivikoll 10/10

Tõsi küll, üsna kindel oli, et kõige rohkem kohtles Eha. Benjamin imetles teda piiritult. Artur austas. Tarvo oli kogu oma ehtsa ja lihtsa hingega kiindunud. Koolidire aga oli lihtsalt kriitikameele ja reaalsustajuta ebaeetiline ja ebaintelligentne mölakas. Punkt.
“Ma tahan sinuga tulla.”
Ah?!
Nii lihtsalt ja äkki? Maailmalõppu?
Kas… või…
“Mul on vaja linnas ära käia. Sa lähed ju linna?”

Eha hingas kergendatult ja pettunult sisse ja välja ja hakkas laginal naerma. Igasuguse vabastava hingamise või hingetantsude koolituseta. Täiesti loomulikust ja looduslikust oskusest.

Tarvo 1/5

Eha koduküla kõige tegijam alfaisane kõndis väikelinna säästumarketi parklas autost kauplusse. Nii tavaline vaatepilt. Asjalik mees, töötunked jalas, eht-endaliku mõraga prillid ees. Ent siin oli ta nii eba-enda keskkonnas, et tundus poole väiksema ja abitumana kui oma keskkonnas. Külas vaatas ta ringi nagu rahvaste isa – toitis ja kattis oma töömeeste kaudu mitmeid peresid, püüdis pereisasid kainetena hoida ja-või nende palkasid otse naistele-lastele kantida. Oma töökojas oli ta asjalik karmi käega pealik. Eha maja juures loksuvad väravad ja laperdavad katuse-eteriniidid nägi ta juba eemalt ära ja tegi palumata korda.

Aga seda tegi ka Benjamin. Tuli omal algatusel Juulile sadulavöö parajakstegemiseks augurauda tooma ning kuulis külmutuskapi vale häält ja nägi sahvrilambi ohtlikku juhet.

Tarvo 2/5

Juba noore isase asjalikkus ja algatuslikkus nende samade asjade nägemisel ja tegemisel tõukas Tarvo Eha silmis pjedestaalil hulga maad madalamale. Mitte et ta oleks teda potentsiaalse partnerina vaadanud – jumala eest, iga vastassoo esindajat ei pea tõepoolest vaatama kui võimalikku viljastajat-elatajat. Tehku instinktid omasoodu, mis nemad tahavad.

Lihtsalt noore mehe osavus jättis keskealise tema eelistest ja erakordsusest ilma.
Ja siin säästumarketi parklas polnud ta ka sel määral oma sõiduvees, et auhinnalisel teisel kohal püsida. Eha vaatas, kuidas koduküla kunnil ja mtjumalal näisid siin õlad kitsamad ja samm töntsim. Ja see puudutas teda isiklikult. Sest viis aastat tagasi oli naine värske külatulnukana Tarvol endale lausa meeldida lasknud. Leskmees, nagu ta oli – tööandja ja maksumaksja, parimas eas ja paraja suurusega firma juht ja omanik. Eha eksabikaasast nii erinev. Ei mingit virtuaalmaailma – ja kindlasti mitte ka televiisori paistel magamist. Tegelik elu. Ilu ja võlu – mille valu seisnes selle lõutus rutiinis ja lineaarsuses. Nii oli ja jäi.

Tarvo 3/5

Uudsuse värskusega olid Tarvo ja Eha teineteise poole tõmbunud küll. Eha majakene mere ääres andis selleks piisavalt põhjust ja pusimist. Tarvol oli huvi ja oskusi, mida selle huvi teenistuses kasutada. Ja nende vahele sigines mingi eriline kiindumuski.

“Ma armastasin su väga kiiresti ära,” ütles Eha Tarvole, kui see tema kätt palus. “Värske kire ja külgetõmbe mõttes armastasin ära. Olen su sõber aegade lõpuni – aga sellise poolehoiu ja teekaasluse pealt abielluda ei tohi.”
See väga kiiresti ära armastamine oli juhtunud siis, kui Eha oli umbes pool aastat rannatares elanud ning Tarvo tuli talle kaevust vett majja pumpavat süsteemi ehitama. Ise pakkus ja tuli ja tegi. Vahendid ja varuosad tõi ka omalt poolt. Eha kõõlus ta kõrval, ajas juttu ja oli ilus. Rääkis linnasttulnu lapsiku vaimustusega metskitsedest, kes tal maja ümber kartmatult ilusat vaatepilti pakuvad, tallekesed kõik kaasas ja puha.

Tarvo 4/5

“Su tare ümbrus on nende kodu,” ütles Tarvo lühidalt. “Minu tare tagune oli ühe noore põdra kodu. Sõi hommikuti, kui ma kohvi jõin, puude otsast lehti mu läheduses, kasvas ja kosus ja oli ilus. Üks jahimehest naabrimees nägi ta ära, kurat. Ütles mulle, et sööme ta ära, täitsa pakub ennast siin meile. Ma palusin, et tõmmaku metsast mõni teine maha, las se jääb, see on mul nagu koduloom ja sõber ja kaaslane ja…

Ajujahi ajal oli see noor ja kergeusklik esimene, kes maha tõmmati. Inimestega harjunud, pole teadnud karta…”

Kui Tarvol seda rääkides pisar silma ilmus, suudles Eha teda spontaanselt. Õrnalt ja helgelt ja ebaseksuaalse armastusega. Selle hetke jooksul armastaski ta Tarvot kogu võimsusega, mis tal Tarvo jaoks varuks oli. Rohkem polnud tulemas. Lahvatas ära – üsna ebaseksi segi.

Tarvo 5/5

Kusjuures Tarvo kulmineeris selle nende ainsama suudlusegi valesti. Tegi seda, mida mees tegema pidigi. Aga mida Eha üldse ei eeldanud ega tahtnud. Ta pistis naisele keele huulte vahele, oh heldene aeg küll. Loomulik ja loogiline küll, aga sellise suudluse puhul täiesti mööda manööver. Sirutas käed naise järele. Ja selle täiesti mõistetava ja normaalse krabamisega oligi nende lugu lõppenud.

Kosja tuli Tarvo natukese aja pärast.

Ja see, kui väikese ja üldse mitte kuningana ta oma vanast krusast säästumarketisse kõndis, ajas Eha millegipärast peaaegu nutma.

“Esimest korda näen, et keegi nutab, kui parkimiskohta pole,” muigas Benjamin, kes üsna ootamatu terasusega Eha silmade läigatuse ära nägi.


Avalda arvamust antud teemal
Arvamuse avaldamiseks logi sisse! Konto puudub? Palun registreeri end.
  • Haldaja: Kaunis OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!

Sa oled siin: Esileht Artiklid Meelelahutus KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" V