EEVA naistekas

Esmaspäev, 26. October 2020

Last updateR, 13 Jul 2018 9pm

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" IV

Laim

Laim 1/4

“Mis te laimate mede peret?!”
Näe, teietati. Vaatamata rämedale toonile ja jubedale autoromule, mille allakeritud aknast Ehale selline otsekohene küsimus röhatati.

Autosaras istus eatu abielupaar. Ühte nägu sootud-tüüakad nii mees kui naine. Mõlemal ülemäärase sööma ja jooma ja vähese lihvi jäljed näos. Mõlemal vihases naeratuses ja väikestes silmades vihkamine teise rahvakihti kuuluva naise vastu. Teine tase, järelikult võõras. Võõras, järelikult hirmutav. Hirm aga tekitab kõige vihasema viha.

Eha oli pikemal vahetunnil asula poodi jogurti ja puuviljade järele kõndinud. Et unist kuplialust tuulutada ja midagi lahedat-mahedat süüa ning vapralt koolipäeva lõpuni kesta. Sest ajad, mil magamata ööd õieti tähelegi ei pannud, mil palavikulisest une-eufooriast õnnestus lihtsalt ja lõdvalt üle olla, olid kõva kümme aastat tagasi mööda ära saanud.

Laim 2/4

Mandariinivõrk tundmatute säilitusainetega ühes, kasulikud bakterid teises käes, põrnitses Eha mõistmatult seda Ohi-Ahi või Tiku-Taku tüüakat kaksindust, kes talle sedasi madallennul näkku kinni lätsatas.

“Maret on minu vennanaine,” urises mees. “Minu venda ei tohi koolitundides sedasi laimata.”
Eha pomises, et polnud kellelegi ühtegi venda laimanud. Jättis pomisemata, et oli vaid noortele jutustanud, milline mannetu joomarlus ja arulage vägivald valitseb selle koha peal, kus võiks olla austus ja armastus. Ning et oli elulisele näitele – õnnetu taluperenaine lastesülemiga keset ööd küla peal lennus – nii illustratsiooniks kui kontrastiks muusikapalu mänginud.

Õpetanud noori kuulama nootide taha ja vahele…Ah, mida sa siin seletad.
Polnud ka vaja küsida, kuidas see jubedas roosterägalikus ringi jurtsutav paar juba teadis, mil kombel õpetajanna tunnis improviseeris.

Laim 3/4

“Mede tüdrik käib tolles klassis, kus teie mede peret halvaks laimasite,” seletas naissoost maasool. “Helistas ja ütles, et nõnna oli.”

Habemenuga ahvi käes. Mobiiltelefon masside käes. Ühtviisi ogaras kasutuses nii telesaadetesse publikuhääletuse korras helistamisel kui esimese soojaga teadete edastamisel. Kui massid jõuaksid üksteise juurde kehalikult kohale tallates hinge tõmmata ja järele mõelda, asetuksid asjad palju adekvaatsemalt oma kohale. Leili lahvatanud inimene jõuaks sisse välja hingates mõistlikumasse rütmi tagasi ega paristaks sedamoodi.

Aga kui esimese tui ja luulu peale saab laps vanematele oma pooliti mõistetud uudise edasi unnata, lendavadki lõunase õlle järele paarutavad lapsevanemad õpetajannale keset asulat harja. Teadmata, et on selline kõnekäänd, et eks see koer kiunatab, kelle pihta kivi käis. Et kui õpetajanna pole ühtki nime nimetanud – ja nemad siin sedaviisi tuututavad – on nad abstraktsele ja anonüümsele loole täiesti ise nimesildid külge istutanud.

Laim 4/4

“Inimene ei mõtle välja midagi uuemat ega elulisemat kui jumal ise,” seletas Eha. “Mida muud kui looja loodud elu ennast lastele õpetada.”

Selline hämar jutt vihastas Tšukki ja Gekki veel rohkem. Kes ei oska mida välja mõelda, kes ja mis õigusega võtab endale issanda enese volitused. Mis näidisloomad on ühed inimesed teise inimese käes, mis ta endast õige arvab. Igavene niru kõrend niisugune – normaalne inimene peab olema jässakas ja matsakas, mitte selline liiga pikk ja liiga kõhn et üldse kunagi oma ja mõistetav saada tunduda…

“Me kaebame. Otsekohe läheme ja kaebame.”
Taevane arm küll, kellele ja mida see pontudepaar kaevata kavatses? Mareti mehele? Issandale? Haridusministrile? Ja kellele sellega head mõtles teha? Ega mõelnudki…

Õppetund 1/4

Juuli libistas end ettevaatlikult noore ratsu turjale.
Hobune oli tüdruku toitvate ja hoolitsevate käte ja näoga nii usaldavaks harjunud, et ei teinud sellisest veidrast käitumisest mingit erilist numbrit. Kui sõber, kellelt tuli igapäevane toit ja puhas boks, tahtis tema seljas kõõluda, las tema siis tahtis. Ei teinud korde otsas jooksutamine kurja, ju siis ei olnud suuremat lugu ka sellest, kui lähedane olevus talle selga ronis.

Noor mära jagas ära, et Juuli säärte õrn puudutus soovitas leebelt tal edasi astuda. Hobune hakkas mööda platsi rahulikult ja koostöövalmilt astuma. Ta leidis kiiresti tasakaalu ega olnud tüdruku raskusest pärast mõnda meetrit enam eksitatud ega kõikuv. Kõndis sammus ja piilus silmanurgast, kas sõber on tema tegevusega rahul.

Sõber oli nõutu hoopis iseenda tasakaalutuse üle. Ja see pidetu suhe ja suhtumine oli tingitud rahast.

Õppetund 2/4

Kuni Juuli ratsutas oma lõbuks, kuni ema Eha selle lõbu eest talliomanikule maksis, oli kõik lihtne ja selge. Nüüd, kus noorest märast oli saanud tüdruku töö ja kohustus, oli suhtumine teine. Ta ei olnud hobusega koos enam kui võrdne võrdsega ja tahtmine vastutulekuga – raha oli nende vahel. Raha ootas tulemusi. Tulemused pidid viima ratsu võistlustele. Võistlused aitasid välja sõidetud hobuseid müüa. Niisiis viis iga koos astutud samm tüdrukut ja sälgu otsekui teineteisest lahku.
Niisugune ette muretsemine ja raha pärast krampi minemine oli ilmselgelt kasutu ja halvav. Aga Juuli ei osanud selle tunnete paketiga midagi peale hakata. Oli piisavalt küps, et põhjuste ja tagajärgede jada selgeks mõelda. Mõtetest tulenevate tunnetega ei osanud ta tühjagi peale hakata. Need segasid ja tegid tema selja hobusele ebamugavalt kangeks.

Juhus oskas olukorra lahendada.

Õppetund 3/4

Juuli valmistus just sälgu tasakesi traavile tõstma, ent ta enese kõrvalistest kaalutlustest hangunud ihuliikmed töötasid neile mõlemale vastu. Ja siis lentsis platsi kõrvalt mööda see kiviraiumise töökoja uus kutt, mis-iganes-ta-nimi-oli. Hobune ehmatas ja pistis punuma. Põgenemisreaktsioon on ju rohusööjate põhiline käivitav instinkt.

Juuli naksas loomast põlvedega kinni ja püsis osavalt sadulas, kuni… sõitis koos sadulaga sälu kõhu alla. Õnneks ei tekkinud sellest paanikat. Esiteks oli hobune jõudnud ära näha, et aia taga loivav kuju on kõigest inimene. Teiseks oli ta oma kõhu all askeldava Juuliga harjunud – tüdruk puhastas ju tema kapju ja toimetas vahel boksiski nii, et puges looma kõhu alt läbi. Tänu sellele jäi ta kohe seisma, kui Juuli koos sadulaga alla sadas ning tüdruk sai jalad jalustest kätte enne, kui väga hullusti kukkus või hobuse jalgade alla jäi.

Õppetund 4/4

Sadul sõitis sellepärast seljalt kõhule, et vöö oli liiga lõdvalt kinni. Juuli uuris hingeldades vööd ning avastas, et rohkem auke polegi. Rihmade sisse saanuks neid teha, aga tallis ei olnud augurauda. Ja teiste sadulate küljest lühemaid vöid ei saanud selle pärast ära nihvata, et pärast kooli olid harrastajatest tüdrukud ratsutama tulemas ning varustust polnud mõistlik laiali sebida. Sellest oli karta ütlemist. Ja iga korratus tingis ahelreaktsioonina järgmised asjade laiali tassimised ja ümber jagamised.

“Said haiget?” küsis Benjamin aia tagant.

“Mine sa…” mühatas Juuli ja kloppis püksid liivast puhtaks.

Ta ronis uue kõhuallasõiduga riskides tagasi sadulasse – hobusele ei tohtinud jätta muljet, et sedamoodi trennid lõpevadki.

Koolidirektor 1/3

“Kas koolinoored pole siiski mitte pisut kohatu publiku, kellele oma ööelust pihtida?” nõudis koolidirektor.

Tema siis oligi see instants, kellele külapunksid kitumas käisid, et muusikaõpetaja seob muusika lahti seletamise liiga otseselt elu enesega.

Vaibale kutsutud Eha kirjeldas lühidalt oma põhimõtteid – kui sul on noorte kõikemärkavate pilkude jaoks ilmselgelt loppis nägu, on õigem neile rääkida, kustkohast sa sellise näo soetasid. Vastasel juhul arvatakse, et õpetajanna on libastunud ja pummeldamise tavarajale pööranud – mis ju külanoorte kogemuse ja loogikaga kõigiti kokku ka veel käras.

Selgus, et see oli ainumõeldav ka koolidirele.

Koolidirektor 2/3

Ta oli küll suurkoolis käinud ja avamaailmas tuuldunud, aga tema juured olid ikkagi siinses loogikas ja kogemustikus kinni. Nii oletas ta, et küllap pedagoog käsitöötalu sõbrannat abituks alibiks kasutab.

Kui see tema juures öösel oligi, siis mida muud kui pidu nad pidasid. Usutavam aga, et Eha prassis öösel linnas – ta ju käib alailma seal peentes kõrtsides laulmas, küllap on tal kiusatusi kulmudeni.

Ammu oleks pidanud tollele üksinda elavale naisele ütlema, et tuleb valida. Kas õpetajaamet või lauljatöö. Ainult et kui naine oleks valinud lauljatöö, poleks asulakoolil mitte kuradi kusagilt uut muusikaõpetajat võtta olnud. Vanasti oleks veel võinud muusikatunnid millegi muuga asendada või lihtsalt ära jätta – polnud ju teab mis eluliselt oluline aine – ent nüüd olid kontrollimised-jälgimised nii karmilt kukil, et vassida ei saanud. Järelikult ei saanud Ehal minna lasta.

Koolidirektor 3/3

Samas võisid kontrollimised-jälgimised ohustada ka sellega, et õpetajanna teine elu ja öötöö võinuks koolile kõlvatut varju heita.

Direktor mõtles, et peaks õige mõnel õhtul vaatama lipsama, mida ja kuidas Eha seal lokaalides lõõritab. Aga kas koolijuhil kõlbas? Või mis nooblites restoranides õhtustaja ta oma palgaga samas ka niiväga oli. See kiire ja kurb arutlus tegi ta õelaks.

“Sellise jämeda eksimuse eest pean sind karistama. Ma jätan sind lihavõttepreemiast ilma.”

Ehas kihvatas vastikuselaine – nii väike ja madal. Samas tundis ta kergendust, sest selle maise ja mannetu noom-noomiga oli lugu loodetavasti lõppenud. Kui suure soga sai siis ometi mingi ülepaisutatud jama pealt kokku keerata, eks ole. Eha pani ühe oma mandariinidest dire lauale ja jalutas selle päeva viimasesse tundi.

Auguraud 1/6

Benjamin seisatas ja vaatles ilmselgelt liiga lovkalt hobuse seljas õõtsuvas sadulas balansseerivat Juulit.
“Sa peaksid vööd pingutama,” hõikas poiss.
“Nagu ma ei teaks,” turtsatas Juuli.
“Ma võin aidata.”
“Pole midagi aidata – auke pole rohkem.”
“Teeme siis juurde.”
“Augurauda pole.”
“Meil töökojas on.”
“Sinna ma küll ei tule.”
“Võta siis see vöö koju kaasa. Ma tulen pärastpoole läbi ja teen auke juurde,” pakkus Benjamin.
“Kustkohast sa tead, kus ma elan?” nõudis Juuli. Teades ise samas, et külas teadsid kõik kõike. Samavõrd kui tema tegeles ainult oma asjadega – ja tema emagi ju – tegelesid need, kellel oma asju õieti polnud, teiste asjadega. Pidasid järge ja hoidsid silma peal. Benjamin ei tundunud küll sedasorti kadjakas olevat, kellel oma elu üldse ei ole, ent niisugune kõrvalt liiga palju ja täpselt teadmine ärritas tüdrukut sedavõrd, et ta kähvas vastust ootamata: “Osta endale elu!”

Auguraud 2/6

Linna rikkaim Artur toetas küünarnuki Eha juuste peale.
See oli nagu ärasõidu märguanne. Intermetso on lõppenud, nägemist!
Eha vabastas ettevaatlikult oma juuksed. Artur vabandas ja süütas sigareti. Ei saanud isegi öelda, et lummus lõppes. Lummust ei olnudki.

Nii jõukas mees, et see juba iseenesest muutis ta seksikalt salapäraseks, oli Ehale helistanud ja öelnud, et ülejärgmisel õhtul paluks daami oma äriseltskonna suletud õhtule laulma. Ja küsis, ega lauljanna temaga kohe praegu lõunat ei tahaks süüa.
Tahtis küll – külakollidest ja koolidirest oli essumaitse suus, nii et naine istus ilma hetkegi kõhklemata autosse ja sõitis linna. Nad sõid peaaegu vaikides hunnituid juugendvilla köögi hõrgutisi ning Ehal polnud mitte ainsatki vastuväidet, kui Artur ütles ilma igasuguse sissejuhatuseta, et laseb kohvi serveerida sviiti. Pärast.

Nüüd oli kohv joodud, Eha sai sametpadjal juuksed sujuvalt Arturi küünarnuki alt kätte ning kõndis läbi marmorvannitoa koju.

Auguraud 3/6

“Mis auguraud?” nõudis Eha Benjaminilt, kes põhjendas selle kummalise salasõnaga oma saabumist tema õuele. Ja vaatas katusele, kus Tarvo otse harjapleki juures paari eterniiditahvlit kinni kolkis.

Linnast koju tuiav – ta sõna otseses mõttes jalutas autoga mööda külateed – Eha avastas, et tema majapidamine oli järsku lõdva randmeliigutusega ümber piiratud ja ära vallutatud. Naine oli kavatsenud vaikselt ja ühtki ülearust liigutust tegemata oma voodisse pugeda. Marmorvannituba, siidist linad ja sametist padjad olid olnud absoluutselt meeldivad ning Arturi vilunult taktitundeliste käte vahelt polnud ta mitte ühtki ebameeldivat tunnet koju kaasa toonud. Ent ta tahtis nüüd oma tuppa, oma voodisse. Vaikust. Isegi mitte raamatut ega une-eelset filmi. Vaikust, oma juuste lõhnaga patja ja köögis pliidi all omasoodu praksuvaid puid…

Auguraud 4/6

Nüüd aga oli kõik selle küla vähegi isane element otsustanud eel-kevade-kuulutajatena initsiatiivikaks muutuda. MTJ-i peremees Tarvo oli külatee pealt ära näinud, et kevadtalvised tuuled olid paar katusetahvlit lahti loksutanud ning pani ilma igasuguse palumiseta neid asjalikult kinni. Kaksiratsa Eha kodu katusel, nagu õlise näoga vanakurat. Vasak prilliklaas mõrane. Märkas naine pimeduses mõraselt murduvat valgust – ja see pisiasi ärritas teda ootamatult tugevasti. Tuttavlik ja kodune võinuks ju tunduda – tegusalt ja napisõnaliselt isane ju ka. Aga ei tundunud. Täna.

Ja see teine oli ju hoopis mööda mees. Kakskümmend kopikatega vana – ja rääkis talle, et tõi Juulile auguraua. Liiga vana, et Juuli jaoks ohutu tunduda. Need kahekümneviiesed või mis ta olla võis, on ju kõige täkumas ja tegijamas eas. Seda jama küll vaja ei olnud. Mitte mingeid auguraudu!

Auguraud 5/6

Kui Eha oleks teinud täpselt seda, mida tahtnuks, oleks ta praegu röögatanud, et üks mees katuselt alla ja oma koju marss! Teine mees pistku oma auguraud püksi ja kadugu, kus… Ent Eha ei tahtnud mingil juhul vulgaarne külaeit näida. Ka siis mitte, kui kübeke seda alget leidus ehk isegi temas. Siis kohe eriti mitte. Ta neelas kõik käsud ja saatmised alla ning lipsas vaikselt tuppa. Tarvot tänamata. Toda kivitöökoja piimahabet koju käramata.

Juuli lasi Benjaminil sadulavöö rihmadesse auke juurde teha köögis, kus oli soe ja valge – mitte õues külmas ja pimedas. Eterniidi kinnitamisega niuhti valmis saanud Tarvo kiikas korraks kööki, patsutas Juulit nagu väikest plikat põsele ning asutas minema. Ilmselgelt pettunud, et Ehat polnud näha, teed ei keedetud ning törtsu inimesejuttu, mida Ehaga nii mõnus oli ajada, täna ei oodatud ega jagatud. Küll siis teine kord. Kuhu see jutt ja Eha ikka kaob, muidugi mõista.

Auguraud 6/6

“No kas sa näed, kuidas teie kaks olete juba ühise keele leidnud,” naeratas Tarvo isalikult ja sulges enda järel ukse.

Kuni Benjamin ja Juuli vaikselt ja asjalikult sadulavöö kallal õiendasid, kuulatas Eha oma toast teki alt hääli. Täpsemalt öeldes Benjamini häält. Helide ja tämbrite suhtes ülitundlik naine avastas üllatunult, et sellel uustulnukast kutil on uskumatult sume ja meeldiv hääl. Nagu ravitee või peavalutablett. Naine mõtles just, et peaks pool tabletti peavaluvaigistit võtma – aga vesi selle allalõnksamiseks oli köögis ja teki alt välja pugeda ta enam ei tahtnud. Ning nüüd korraga libises läbi tema tuikava pea kurisevalt teraapiline võõra noormehe hääl, nii et pinge ja valu andis tõepoolest järele.

Abimees 1/6

“Kas see Tarvo on teil siin mingi majasõber või?”

Oma tuppa varjunud Eha kuulis noore isase inimese hääles ühtaegu nii neutraalset uudishimu kui… midagi veel. Oli mõistagi loomulik, et noorsand tundis täiesti enesestmõistetavat üldhuvi, miks asula masina-traktori-jaama omanik sedaviisi õhtuhämaruses mööda Eha majakese katust turnib ja eterniittahvlitega kolistab. Selge, et pani neid kinni – aga miks? Miks just tema ja miks just Ehal. See miski veel poisi hääles väljendas aga mingit isiklikku suhet. Tal olnuks otsekui endal mingi oma asi nende eterniiditahvlitega. Või majakese asukatega. See oli õrnõhuke armukadeduse virve, mille elukogenud Eha noormehe küsimusest kinni püüdis. Nagu oleks see majakene siin natukene Benjamini territoorium või umbes nii.

Abimees 2/6

Eha küsis endalt, kuidas talle meeldiks, kui Juulil ja Benjaminil tekiks klapp. See olnuks ju loomulik. Kaks noort inimest. Ja masendavalt vähe valikuvõimalusi. Eha polnud tegelikult kunagi arvanud, et tema tütar valib endale silmarõõmuks või lausa teekaaslaseks kellegi kohaliku. Mõne siinse. Maasoola. Kodu võis – ja pidi – siin olema. Aga elukaaslane tuli leida kusagilt, kus on rohkem valikuvõimalust, vabadus – mitte paratamatus.

Korraga ütles ausaim sisehääl Ehale midagi lausa ootamatut. Talle ei meeldinud, et Juulil ja Benjaminil tekib klapp, sest… Oi, kui loomuvastane ja piinlik seda tunnistada oli. Sest Benjaminil oli nii sindrima kihvt hääl. Nii ilus ja läbitungivalt klaar tämber, et Ehal tekkis selle suhtes omandikirg. Kole asi. Kõlvatu.

Abimees 3/6

Naine mõtles, et kui tema flirdiks tolle sulava ja sulatava hääle omanikuga, hoiaks elukogemus ja aastate tarkus asjad raamis ja suhted paigas. Asi jääks mängu piiresse ega tükiks päris eluks kujunema. Juuli kui noor, rikkumata ja kogenematu, raiskaks end kahtlase minevikuga võõra jorsi peale lihtsalt ära.

Nii et Ehale ei meeldinud tegelikult üldsegi, et Benjamin sedaviisi piire kompava ja territooriumi tähistava isasena uuris, kas Tarvo on neil majasõber või mis. Tarvot polnud vaja häbeneda – tema oli täiesti lahe alfaisane. Omal moel lausa stiilne sell. Ent Benjamini asi polnud, kuivõrd ja mis tasandil sümpaatne Eha Tarvole on. Mingu oma ühikasse ja elagu oma elu! Tükkis meeli segava häälega.

Abimees 4/6

Juuli ei saanud jätta Benjaminile teed pakkumata.

Poiss oli päeval treeningplatsil ise tähele pannud, et tüdruk ei saagi sadulavööd piisavalt kinni, kui vöörihmadesse lisaauke ei tee. Oli ise pakkunud, et tuleb õhtul augurauaga. Nüüd oli rihmadesse lisaaugud teinud. Kuidas sa ta siis lihtsalt aitähiga minema saadad.

Köögis oli vaikne. Ema toas samuti. Arusaadav, et ema oli kohe koju tulles voodisse pugenud – eelmine öö jäi tal vahele, päev läbi oli ta ringi jooksnud. Koju tulles oli lühidalt rääkinud, et külaelu idiotism tuli ka veel kallale – tema toodud elulist näidet, millega muusika seotust tegelikkusega tõestada ja kuulda lasta, peeti vastavalit IQ-le ja EQ-le tagarääkimiseks. Üks õpilastest aimas, kellest jutt, kui Eha kirjeldas töökat-tragi külanaist, kes purjus mehe käest udjakat saab ja piki küla pääsu ning peavarju otsib. Järgnes suguharu tänitamine ja direktori teistpidised piruetid.

Abimees 5/6

Juuli kujutas ette, kuidas ema niisugust lamedust ja ebaõiglast rappimist üle elas – tal oli just sellises suhtes eriti õrn hing. Ning Juuli ei saanud minestamiseni väsinud ema lohutada ka – inimlik õelus ja madalus oli mõnikord tõesti tapvalt hull. Järelikult oli tõesti mõistlik, et emps magab end korralikult välja ja homme pole miski enam pooltki nii hull. Hommik on õhtust targem. Aeg annab arutust.

Vaikses köögis Benjaminile teed pakkuda polnudki nii hull ja ebameeldiv, nagu võinuks oletada. Ta ei tundnud küll seda tüüpi ega teadnud, millest temaga rääkida võiks. Ent kuna kutt kuulis tee joomise ajal, et külmutuskapp teeb veidrat häält ning ronis selle taha ja alla, polnudki Juulil õieti millestki vaja rääkida ega teemat otsida.

Benjamin ütles talle rahulikult ja isegi külmalt, et võib vabalt siin majas kõik katkised või kriuksuga asjad ära parandada, sest muidu vahiks ta ühikas telekaks või jooks kusagil küla peal mõttetult viina. Parem liigutab kasvõi siin lille. Nii ütleski. Mis väljend! Mis lill?

Abimees 6/6

Juuli valas poisile veel teed ning teadis, et ta ei armu sellisesse tegelasse kunagi, aga samas on temaga absoluutselt talutav, isegi meeldiv koos olla. Benjamin polnud absoluutselt Juuli tüüp – liiga sajakihiline, tundmatute sleppidega ja kuidagi võõrapärane. Aga soe. Ja turvalisust sisendav – ehkki selleks polnud küll tegelikult mingit põhjust. Aga sisendas.

Nõnda siis lasigi Juuli Benjaminil lille liigutada. Valas teed. Ja vastas lühidalt poisi lausetele, mis ei rääkinud õieti millestki. Mitte et kutt oleks rumal olnud. Ta lihtsalt oli kuidagi eriliselt vilunud rääkima nii, et jättis kõik enda teada.

Eha kuulas oma toast Benjamini häält ja meenutas, mis tema enesega ta eluloo seni viimases peatükis juhtunud oli. Õigemini eelviimases. Praeguse seisuga oli ju viimane peatükk käsil praegu.

Artur. Eelmise peatüki tegelane oli Artur.

Meestepäev 1/3

Eha niheles pahuralt. Tema meelest võinuks praeguses küpsusastmes ja isiksusliku arengu seisus juba täiesti meesteta elada. Nagu ta eile öösel Maretile väga targalt ja teooriatega varustatult ju seletas ka. Ent nagu kiuste järgnes just jutule sellest, kuis naine meestest välja saab kasvada, päev täis mehi.

Tarvo katuseharjal. Augurauaga Benjamin köögis. Artur endale kuuluva hotellvilla sviidis. Mida just kellelgi pakkuda on, et saada. Mida oli Ehalt saada?

“Parim enne” hakkas justkui mööda saama. Elukaaslaseks ja laste emaks ta nagu enam ei sobinud. Liiga küps ja ise, et end kellegagi kohandada. Liiga teisel lainel, et veel lapsi saada. Ehkki 37aastastel üldiselt ju mulda tagumikust veel ei pudene.

Artur tahtis inimlikku soojust ja intelligentset seksi.

Meestepäev 2/3

Tal oli eelmisel ööl olnud tüüpiline rikka mehe suhe ilusa ja rumala naisnipsasjakesega, kes vahetas ennast hüvede vastu. Mis ta nüüd niiväga kõlvatu või lits oli – täiesti tavaline asjade seis. Ühel on raha ja vajadused. Teisel kena välimus, nullilähedane olemus – ja ka vajadused. Mis ei käinud üheski punktis kokku mehe vajadustega. Aga mis sa hing hädaga teed.

Artur tahtis pärast niisugust inimlikku vaakumit, mille rumala inimesega kehamahlade vahetamine tekitas, Ehaga lõunat süües ajude töö ja eneseväärikuse taastada. Juhtus aga nii, et Eha oli omakorda sattunud toetuse vajamise ja taheda seljataguse tahtmise kõrbe. Nii polnudki einet lõpetades erilisi sõnu vaja, et koos sviiti jalutada.

Täiskasvanud inimeste asi.

Meestepäev 3/3

Artur oli Ehaga väga õrn ja aupaklik. Eha polnud andunud – aga koostööaldis küll. Kaks kogenud inimest. Nagu relvavennad. Tarvitasid teineteist sooja saamiseks, puhastumiseks ja jalgealuse taastamiseks. Aitas küll. Mis siis, et armastust polnud ses vaikses ja väärikas gümnastikas sugugi. Oli vaikus ja keskendumine. Täielik välja lülitumine. Õigupoolest ka teineteisest. Nad aitasid teineteisel üksi ja väljaspool aega-ruumi olla. Seksisid kaksinduseta.
Eha isegi ei mäletanud, kas ja kuidas tal selles vahekorras lood orgasmiga olid. Ta oli nii ära ja välja lülitunud – mida ta ju Arturiga sviiti minnes tegelikult lootiski – et ei mäletanud hetk pärast soorituse lõppu, mida ja milliste tulemustega õigupoolest tehti.

Sellisest ühtimisest, mille käigus ühtimist ei olnudki, ei tekkinud ei heldimist ega kokku kuulumise tunnet. Aga piinlikkust ja ebameeldivust ka mitte. Artur sai oma vahekorra intelligentse ja tundliku partneriga. Eha soojuse ja toetuse tunde. Diil.

Vahejuhtum 1/4

Nüüd nurrus naine oma köögist kostva noore mehe hääle paistel. Ta oli just uinumas, kui maja juurde sõitis autoromu. Kärrmürraditümaki. Seesama, millega eile õhtul Maret tuli ja oma pesakonna öömajale tõi. Ainult et ukse avamise ja sammude-köhatuste-röhatuste häälteseeriast oli aimata, et seekord on tulija perepea isiklikult. Mees, kes äsja küla vahel üleni täis kujul autot juhtis – ühena sadadest samal moel vastu seadust jala tõstjatest – prantsatas vastu välisust. Rabas ukse pärani.

“Hooramaja!”
“Kuidas palun?” küsis Juuli köögilaua tagant tõustes.
“Siin on see hooramaja, kuhu minu moor selleks oma patuse perse veab, et…”
Benjamin astus välja sahvrist, kus ta lambi juhtmeid parandades järgmist lille liigutas.

Vahejuhtum 2/4

“Sa näe, kui noori poisse siin pakutakse!” ruigas vana päss. “Nüüd ma saan aru küll, miks mu eit siia kippus.”

Vana härg ei mõelnud tavalist primitiivset rada, et noormees ajab siin liini peretütrega või sihib perenaist ennast – tema mõtles väga üheselt ja sirgelt ainult oma naise peale.
Tema naine oli siin ööd olnud. Põhjus kõndis talle sülle. Vaja klaarida.
Päss põrutas – õnneks küll viinast lõtvade lihastega, ent siiski suure ja raske rusikaga – Benjaminile ilma pikema jututa paremsirge. Pidi ise oma äkilise liigutuse peale silmili lendama. Aga ära tegi, näe.

Benjamini kulm läks peaaegu momentaalselt rulli. Ent ta ei löönud vastu. Lihtsalt seisis ja hingas mõnevõrra sügavamalt kui enne. Vaatas meheürramit ainiti. Vaikis ega liigutanud end.

Vahejuhtum 3/4

“No mis passid nüüd, veel tahad või?” nõudis ürram, kes ilmselt oli harjunud sellistel puhkudel vastu-tou kirja saama ning ei teadnud, kuidas nüüd edasi olla või mida teha, kui vastu ei löödagi.
Eha astus oma toast köögiuksele. Öösärgis ja sassis juustega.

“Välja!” ütles ta vaikselt.
“Näe, pordumaja perenaine ise siin täies purjes ning…” hakkas vana säga veel midagi ütlema, ent ei leidnud vestluspartnerit.

Benjamin seisis sügavalt hingates ja altkulmu põrnitsedes.
Eha sulges magamistoa lävel suu ja vaatles sissetungijat samuti vaikides.
Juuli värises ehmunult. Ega öelnud ammugi midagi.

“No mis te vahite nüüd, jäite kolmekesi mulle vahele, jah?” nõudis jopski. Otsekui ebaõiglase lameduse ja rämeduse kehastus.

Vahejuhtum 4/4

Benjamin astus väga sügavas vaikuses, mis ajas kogu toimuva kummalisse aeg-luupi, vaid ühe sammu sissetungija poole. See tundus valgusaasta pikkuse sammuna. Isegi läbinisti nüriks joodud meeltega mölakale. Sest too taganes tänitades ja ähvardades uksest välja. Pani õue jõudes jalaga vastu majaseina. Ja kakerdas autosse.

“Seda ma nii ei jäta!” lõugas takerdunud tropp. Ses mõttes takerdunud, et samavõrd kui ta polnud oodanud Eha majapidamises mingi Benjaminiga kohtumist, ei osanud ta midagi peale hakata juhul, kui see mingi vastu ei löö. Mida seda ja kuidas nii tema ei jäta? Seda võisid nüüd kolmekesi jäänud Eha, Juuli ja Benjamin üksteiselt küsida. Retooriliselt. Sest sellistele küsimustele teatavasti vastuseid pole.


Avalda arvamust antud teemal
Arvamuse avaldamiseks logi sisse! Konto puudub? Palun registreeri end.
  • Haldaja: Kaunis OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!

Sa oled siin: Esileht Artiklid Meelelahutus KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" IV