EEVA naistekas

Teisipäev, 29. September 2020

Last updateR, 13 Jul 2018 9pm

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" III

Autotuled

Autotuled 1/4

Just sel hetkel, kui Benjamin mõtles end tagasi ühikasse vedada, keerasid autotuled kaldateele. Eha tegi juba värava lahti, sõitis sisse, sulges värava ja manööverdas auto maja kõrvale varjualusesse.

Naine pühkis täielikus vaikuses autost oma jalajälgede lund. Lükkas tasakesi ümisedes ära vahepeal sadanud värske lume majatrepi ja kuuriukse vahelt. Võttis siis autost sillerdava õhtukleidi, mis rippus puu peal ning kõndis majja.

Nüüd tuli Benjaminile meelde. Ta oli Ehat ajakirjades näinud. Koloonias olles. Raamatukogus. Naine oli mõnikord isegi mõne ajakirja kaanel olnud. Sest ta oli päris tuntud laulja. Ja ilmselt käis ta praegugi linnas esinemas. See kleit, noh.

Autotuled 2/4

Vaevalt tema publik ette kujutas, et kaunis lauljanna ei visku koju jõudes – kusjuures kodu on pisike kalurionn… - lilleõielehtedele mediteerima, vaid pühib ja kühveldab siin sedamoodi. Näitab rannahaldjatele põgusalt oma esinemiskleiti – ja kaob vaikselt ohates majja.
“Kus ja mis võiksin mina sinu kõrval olla?” küsis Benjamin.
Teener, õuenarr…
See naine oskas ja jaksas kindlasti kõike ise. Tal olid oma rütmid kätte harjunud. Oletas Benjamin. Vaevalt tal seal mingeid tühikuid oli. Kõik oli välja timmitud. Iga ju ka selline juba ja… Ja nii sindrima ilus oli see naine seal talveöises vaikuses endamisi askeldades.

Benjamin ei teadnud – no kustkohast ta võiski! – et Eha kippus oma rütmidega ka Juuli ümbert platsi puhtaks lööma. Kui Juulile mõni noormees tekkis, oli poisi koju külla toomine selge viga. Eha tuvastas sel juhul kutis lihtsalt komplekti töökorras noori isaseid lihaseid.

Autotuled 3/4

Oi, noorsand? – aga palun kanna see hunnik siit sinna, roni selle redeliga tänna ja tee toda, sae ja raiu, kaeva ja võõpa! Vaevalt, et need tööülesanded, mille Eha mõnd noorisast oma õuel märgates kohe targu ümber jagas, Juuli austajaid otseselt laiali peletasid. Aga selline tarmukus näitas elujõuliselt isetoimivat elulaadi, mida poisid alateadlikult kartsid.
Benjamin kartis nii ala- kui teadlikult hoopis seda, et talle ei jätku selle naise kõrval tööd ega rakendust. Kohta ega meherolli. Aga samas oli poisil nii karm ja külluslik elukogemus, et see võis paradoksaalsel kombel teda küpse naise tasemele veidigi lähemale tõsta.

Küps naine pesi köögis kraanikausi kohal – ei mingit mullivanni ega kullas kümblust – näo puhtaks. Lükkas pliidi kohal siibri kinni. Uuris teed juues kalendermärkmikku. Ja tegi siis teksaste luku lahti. Lihtsalt. Käsikaudu, automaatselt.

Autotuled 4/4

Uuris märkmikust oma homset päeva, nädalat ja kuud – ja puges samal ajal pükstest välja.
Benjaminil jäi hing kinni. Milline ilus väike pepu. Ja kui sihvakad jalad. Noormees oleks tahtnud suudelda seda habrast puusakumerust. Lohku bikiinide kõrval saleda kannika peal. Oh kuramus, niimoodi ikkagi ei piiluta akende taga, sest…
Püksid lendasid pesukorvi ning naine tõmbas kampsuni hoogsalt üle pea. Seda ta pesukorvi ei saatnud, riputas tooli seljatoele. Sinna kampsunisse olnuks nii hea nina suruda, aimas Benjamin.

Kuramuse talv, naisel oli kampsuni all kolmveerandkäistega puuvillane pluusike, mitte kohe rinnahoidja või lausa… Enne selle viimase rõiva ära võtmist ringutas Eha, nagu pilliroog. Nüüd, nüüd…

Põgenikud 1/7

Parrjurraditrahh!
Eha värava taga peatus kole vana autoromu, mis jäi veel välja surnultki inertselt oma poolsurnud amortide otsa õõtsuma. Nagu purjus konn.
Mingid peoloomad?
Benjamin jõudis juba mõelda, kui ogar oleks siin edasi kõõluda, kui mingid härjad Eha ukse taha vajuksid. Juhul, kui naine nad tuppa laseks – mida enamat siis Benjaminil siin külmetada ja vahtida oleks? Ja kui naine neid tuppa ei laseks – ja kui nad ikka edasi prõmmiksid – kuidas tema siis järsku ööst välja kasvaks ja Eha kaitseks välja saaks astuda? Klaver põõsas. Mees tädirannas. Salaja.

Aga sealt autost ei tulnudki peoloomad välja. Hoopis üks külanaine, keda Benjamin loomulikult alailma näinud oli. Ta elas sealsamas ühikast paarsada meetrit edasi talus, mis tegeles mingi käsitöövärgiga.

Põgenikud 2/7

Vanamees tegeles sellel naisel nime poolest töökojas rassimisega – oli üks Tarvo kollidest. Selline piiripealne. Lausa täie eest töötajat temast ei olnud. Lahti lasta ka ei saanud – kes siis üldse töötab. Ja mille eest va vander siis joob. Naise tööga teenitud laste raha joob maha ju. Ei saa minema lüüa.

“Kas me jääme ööseks tädi Eha juurde?” küsis käsitöötalu perenaise käe otsas rippuv suurem laps.
“Jääme jah… ehale,” püüdis ema naljatada, aga tema hääl hingeldas heitunult ja vihaselt, hirmunult ja ärritunult.
“Millal me koju tagasi läheme?”
“Siis, kui isa kaineks saab.”
“Kas hommikul?”
“Võibolla.”
“Ikka homme läheme koju?”
“Ma loodan. Ütle nüüd tädile ilusti tere,” manitses katkendlikult hingav ema Eha uksele koputades.

Põgenikud 3/7

Täielik ladina-ameerika seep, mõtles Benjamin ning hakkas vargsi majast eemalduma. Purjus mehe ürramise eest varjule tulnud naine polnud kindlasti vaatepilt, mille jälgimise nimel ta siin külmas edasi niheleks. Eha paneb enda juurde kui turvakodusse pagenud pesakonna kindlasti kaunisti ja külalislahkelt tuttu – Benjamin oskab seda ka piilumata kujutleda.
Tegelikult tundis Eha autoukse plartsu ja uksekoputust kuuldes kõigepealt hoopis üsna teravat vastumeelsuse lainet. Ta oli juba öösärki pugemas ja voodisse ronimas. Täpselt õige aeg oli magama heita. Sissetungijad.

Ja veel nii valede energiatega – vägivaldse isa eest evakueerunud. Kohkunud ja masendatud, hirmunud ja ära nutetud. Pereema Maretil kulm ka veel rullis. Värskelt. Eriti hea kaubamärk. Eriti külaliste ees, kes tema käsitöötallu külla tulevad, pole midagi öelda!

Põgenikud 4/7

Ehas lainetas korraks vägagi tugevasti tahtmatus end millegi sellisega siduda. Mitte sellepärast, et põgenikele peavarju pakkudes võib vägivaldse pereisa vihaaluseks sattuda. Ta tahtis lihtsalt vaikselt oma voodisse pugeda.

Ei tahtnud võõraste tekitatud musta voodipesu ega järgmisel päeval koristada, et võõras väli kodust kõrvaldada. Kui nad üldse hommegi siit mindud saavad. Tigeda joodiku tuuritamised on ju ettearvamatud. Jäävad äkki mitmeks päevaks Eha hinnalise privaatsuse keskele ehtima ja lehtima.

Nende mõtete pärast tundis Eha end karjuvalt madala ja väikesena. Maret oleks kõhklematult tema ja Juuli enda juurde võtnud, kui mingi kamm on. Hetke pealt ja kahtlemata. Tema aga siin mõtleb mingile isiklikule väljale ja võõra lõhnaga voodilinadele.

Põgenikud 5/7

Või mida me teame enese või teiste kaalutlustest.
Või kaotustest.
“Ta tuuseldab ja lagastab su käsitöötalu laiali ju!” hoiatas Eha. Alateadlik osa temast püüdis ilmselt merehädalist kõigest hoolimata tagasi koju peibutada. Teadlik osa Ehast otsustas aga MTJ-peremehele Tarvole helistada ja paluda temal vaatama minna, mida märatsev jota majaga teeb.

Leskmees Tarvo võis küll sel kellaajal juba magada, aga kes saab sellistel puhkudel kellaajast ja viisakusest küsida. Selle küla alfa-isane tuli appi kutsuda, kui see küla tahtis veel töökorras käsitöötalu vaatamisväärsuse ja maksumaksjana näha saada.
Tarvole helistav Eha mõtles, et abielus olijad on alati ja reeglina ja tuhandel erineval moel ja põhjusel õnnetumad kui vallalised.

Põgenikud 6/7

Abielu on otsekui õnnetusjuhtum. Kes saab sellest üle kiiremini ja väiksemate kadudega. Kes piinleb kauem. Aga õnnelikud ju abielus olles reeglina ei olda. Kui mõnd paari vaadates tundubki, et need ju peaaegu on, siis lähem vaatlus näitab ikka sama – abielu on otsekui õnnetusjuhtum ja õnnelikud abielus olles reeglina ei olda.

„Vanamees on haisu ninna saanud, et mu lapsed pole tema omad,” vastas Maret otse, kui Eha küsis, mis siis õnnetu joomajõmmi katuse seekord viltu sõidutas.

Just täna, kui Maret talle autoga vastu sõitis, oli Eha ju mõelnud, et üsna elatanud Maretist oli ikka imetlusväärne julgustükk sellise mehega järjestikku kaks last saada. Ja polegi “sellise” mehe omad?

Põgenikud 7/7

See on ju veel imetlusväärsem julgustükk.
Spermasõjad rannakülas. Aga kelle omad nad siis on?

Eha vaatas kahele unisele ja ehmunud jõnglasele otsa. Tegi neile pai - ja voodi ära. Tühja neist linadest ja külalistejärgsest koristusest. Küllap saab homme ka magamatuna oma tööd ja tunnid tehtud.

Mareti lapsed pole nende seadusliku isa tehtud?
“Ah, vähemalt kolmandik seaduslikke isasid kasvatab kellegi teise sigitatud kutsikaid,” lõi Maret väsinult käega. “Emainstinkt õpetab meeste vahel mõistlikku tööjaotust kehtestama. Ühelt geenid, teiselt katus, kolmandalt seks ja neljandalt ülalpidamine. Läheks kilomeetreid nööri, millega tüssatud isad end oksa saaksid tõmmata, kui kõik nad korraga teada saaksid, et käopojad on pesas.”

Oma isa laps 1/5

“Kas mina olen oma isa laps?”
Niisugune küsimus kärgatab vist tegelikult iga inimese salajastesse teadvusesoppidesse. Kellel varem, kellel hiljem. Kes saab vastuse, kes jääbki küsima. Alati, kui tundub, et oled oma vanematest nii erinev, et ei saa ometi nende inimeste DNA-paljundus olla.

Teismelised tahavad seda geneetilist ja eksistentsiaalset tõde enamasti teada hetkil, mil nende vanemad neile närvidele käivad. Kuitahes harmooniline vanemate ja laste kõrvuti kulgemine ka üldjoontes on – ikka esineb ekstsesse. Selliseid, kus lapsed võõrastavad oma vanemaid nii, et suisa põlgavad neid. See on paratamatu, kuna lapsed kasvavad oma vanematest üle. Üle kasvaminegi on paratamatu – selleks nad ju siia ilma tulevadki, et eelmisest põlvkonnast pikemad ja targemad olla.

Oma isa laps 2/5

Ent pikemaks ja targemaks paisumise hetk viskab kaane kohati ikkagi viltu ja lakke. Pole võimalik, et selline juhm jobu mu sigitas!

Juuli küsis selle klassikalise küsimuse praegu sellepärast, et oli Mareti ülestunnistust kuulma juhtunud. Käsitöötalu perenaise, küla hinge ja maasoola lapsed polnud tema joodikust mehejupikese tehtud. Ahah.

Eha oli Mareti pesakonnale voodid ära teinud ja nad oma vannituppa pessu saatnud. Pesi köögis teetasse ja moosisaiataldrikuid ning sedamoodi ta Juulilt otsekohese küsimuse saigi. Vastuseks vaid turtsatas väsinult. Mis sa siin vastad või seletad. Päev täis olmlemist-tolmlemist selja taga. Kõrgseltskonnale esinetud ja raha teenitud. Tahaks pea ees patja paiskuda, et hommikul löögivõimelisena kooli tunde andma söösta. Ja siis vajuvad kaela nood tormivarju tulijad. Lasevad oma rütmide ja meeleoludega omakorda kaela tütre jabura küsimuse.

Oma isa laps 3/5

“Oma isa laps muidugi,” kehitas Eha väsinud õlgu. Selles polnud bioloogilises mõttes vähimatki kahtlust.
“Ma olen temast ju nii erinev,” toetas tüdruk end ema kõrvale köögikapi servale.
“Minust ka,” muigas Eha. “Seda sa ju ometi ei arva, et sind sünnitusmajas ära vahetati?”
“Sa ei taha, et ma sinuga sarnanen?” küsis Juuli.

Tütar oli lüheldasem-jässakam – nagu isapoolne suguvõsa. Ent olemus oli tal tegelikult ju tõepoolest Eha moodi. Teeniv. Teisi inimesi ja ennast ümbritsevat maailma osa teeniv.

Nii, nagu Eha koolilapsi, emmes nooruke Juuli tallis kümnete kaupa hobuseid. Juba enne kui selle eest palka saama hakkas. Magas öösiti tallis mära kõrval välivoodil, kui oli oodata tolle peatset poegimist.

Oma isa laps 4/5

Nautis bokside puhastamist. Mediteeris hobuseid harjates, nende kabjaaluseid – mis Eha meelest üsna vastikult lehkasid – rookides. Andis neile ussi- ja püssirohtu, tegi soenguid, pesi ja õlitas omal algatusel nende varustust ja tekke. Ja üldse.

Kui Eha meenutas üha arvuti taga koogutavat – kusjuures seal põhiliselt puhkavat ja mängivat – eksi, võinuks ta ka ise õigustatult küsida, kas see oli tõesti tema lapse isa. Kas see liikumatu – nii füüsilises kui vaimses mõttes – olend, keda toast õuegi ei saanud, võis tõesti sigitada nii tegusa ja teistele elusolenditele pühendunud tütre?

Kui Eha meenutas plinkiva ja piriseva televiisori saatel maha piineldud pooletoobiseid öid, läks ta lihtsalt vihaseks. Nii suur tükk elust nii mõttetult ära soditud.

Oma isa laps 5/5

Ema urises tütre peale. Üldsegi mitte nii, nagu paljud emad, kes on isadest lahku läinud ja ärrituvad, nähes lastes isade näo- ja muidu jooni. Urises sellepärast, et kellegi teise peale uriseda ei olnud.

Nagu ikka, saavad hammustada kõige lähedasemad ja kallimad.

Juuli mõistis ema reaktsiooni. Kui ta nii ilmseid asju mõistnud poleks, ei oleks ta ju saanud loomadega töötada. Loomad ei seletanud ega põhjendanud. Kõnelesid sama klaaris kehakeeles kui emake-Ehake. Juuli turtsatas mõistvalt – ja patsutas empsu tagumikule. Nagu hobust kaelale patsutatakse. Emasid ju lausa kõrva tagant ei sügata. Aga sedasi koduselt patsutada võis küll. Lausa pidi. Kesse teda siis muidu üldse patsutab, kui Juuligi mitte, eks ole.

Meheta 1/6

“Mismoodi sina küll ilma meheta elada saad?” saatis lapsi sängitav Maret järgmise palli Eha väravasse.
Eha vajanuks pärast tavatihedat päeva vaikust ja omaette olemist. Mitte küsimusi-vastuseid nagu tarkade klubi filiaal. Maret istus oma pisima, ärevalt viriseva jõnglase kõrval, kammis juukseid ja silmitses teist naist.

“Aga mille jaoks mul meest vaja peaks olema?” küsis Eha vastu, kuigi sai väga hästi aru, et ürgnaiselikul naabrinaisel on öised mõtted.

Need vähesed majapidamis-sooritused, millega temasugune sitke naisetükk hakkama ei saanud, tegi ära MTJi peremees Tarvo.

Voodielust oli naine viimaste, üksinda elatud aastatega nii täieliselt võõrdunud, et kiusatusigi ei tekkinud. Teadis elu jooksul kogutud kogemuste põhjal küll oma õhtustel kontsertidel kenasti kogu raha eest flirtida, publiku-härgadele põlvelegi istuda – ent töö ja vile ei käinud koos.

Meheta 2/6

Pärast professionaalset koketeerimist sai temast teksapükstes poissnaine, kes kaapis koju lund kühveldama ja puid tassima. Kogu armastus.

“Ma ei taha sokke pesta ega peksa saada,” naeratas ta väsinult.
Eha jaoks oli tänane päev ammendunud.
Ta oli küll vastutulelik ja altruistlik, külalislahke ja kõike pakkuv, kui teisel naisel koos pesakonnaga probleem oli. Õigemini ägenes. Ent ta ei jaksanud ega tahtnud enam lobiseda. Ammugi mitte pihtida. Ei tahtnud võõraste laste rahutuid vingumisi kuulda. Ega mõelda sellele, milline jama tuleb, kui Mareti vanamees välja mõtleb, kus moor redutab.
Kui mõttetu mehike Eha maja ründaks, lööks naine ta oma kindlust kaitstes arvatavasti maha. Ja siis istuks Harku naistevanglas koos kõigi naiste ja neiudega, kes kohe päris kindlasti seal istuma ei peaks.

Meheta 3/6

Kes selle eest, et naabrinaist joomahullu mehe eest kaitstes tollele vikati kaela lõi. Kes selle eest, et end korduvalt vägistanud kasuisale käärid lõpuks selga suskas.

Juuli saaks ka siis hakkama, kui Eha nii narristi – aga kõige uskumatumad jamad täpselt nii lihtsalt ja ebaõiglaselt juhtuvadki ju – ta üksi jätaks. Või puusse sõidaks. Juuli müttaks ikka tallis. Juuli liiguks täpselt samal vaistlikult sirgel ja kindlal pühendumise teel nagu praegu. Sest ta pole õnneks oma isa moodi – ehkki on õnneks oma isa sigitatud küll. Selline paradoks.

“Aga kuidas sa ilma kaisus magamata saad?” püüdis Maret ilmselt alateadlikult ennast oma jurakast eraldumiseks ette valmistada.
“Silmad kinni,” muigas Eha kardinaid kohendades ja vaipa sättides.

Meheta 4/6

Mareti lapsed panid tädi väite peale ka kohe kuulekalt silmad kinni. Eha hakkas vaikselt naerma. Nad olid armsad. Pruukisid ja puukisid teda ja tingisid homme plaanivälise koristuse. Aga armas ja puhas oli see noor elu ka. Tükkis kõigi õunasüdamete ja kommipaberitega, mida nad kõikjale laotasid.

Nooremana tundus Ehalegi mõeldamatu magada ilma, et põsk oleks kellegi õla najal ja jalad vaheldumisi põimunud. Kogu neiuea üksinda-magamine näis kui ettevalmistus tõeliseks, kaisus magamiseks. Siis tuli vastikus ja võõrandumine – mida teeb see võõras telemaan ja peerukott mu voodis? Ja edasi kergendus. Uhkus. Rahulolu. Ta oli suutnud endale osta ja kindlustada iseolemise, kus omaette magada. Silmad kinni.

“Hormoonid võtavad rahulikult, kui sul nina all kogu aeg isaseid feromoone ei laperda,” teadis Eha.
“Mis asju?”
“Feromoone.”

Meheta 5/6

Eha seletas käsitöö-emandale, et meeste naha pind on kaetud isast sõnumit kandvate osakestega – nagu naistel on naha peal emane jutt – ning see mõjub sisse hingamisel nii, et mõistlik ja asjalik naisinimene ei saa ise arugi, kuidas nii lollilt sõltuvaks ja taltsaks muutub, et teeb asju, mida loogilise käitumise korral ilmaski teha ei tohiks. Kui sul need halvavad molekulid ninas ei hõlju, püsivad oma hormoonid rahulikena ega kibele kuhugi kaissu ega oma elu ära rikkuma. Sokkide ja kolakaga.

“Su enda elust lahkuks probleem koos selle kandjaga,” kinnitas Eha rahulikult.

Meheta 6/6

"Ta kannaks su tarest välja nii oma alkoholismi, raha- ja närvikulu, halva eeskuju lastele kui feromoonid, mis sul mõistuse juures olla ei lase. Loodus on lihtne ja mõistetav – aga hõlpsasti üle kavaldatav ka.”

Mareti lopsakat kogu keset oma kodu troonimas silmitsedes teadis Eha samas, et niipea kui üks tropp selle naise elust välja tuiguks, ilmuks ilma hoo ja hoobi vaheta kohe järgmine. On selliseid naisi, kes lihtsalt ei oska lammutavaid ja killustavaid isaseid endast eemal hoida. Mingi karmavärk äkki. Ei saa oma teed kõndida ega iseendana areneda – ja tulebki kord või paar rohkem siia ilma sündida. Sest eelmine kord sai juhmi emasloomana mööda feromoone lenneldud.

Hommikune õpetajanna 1/4

Tegelikult on see kohe päris hästi vastik, kui su hommik algab oma enese päeva käivitamise asemel võõraste inimeste hommikule kaasa elamisega. Eha tahtnuks rahus oma kohvi juua, pesta ja kusta, kammida ja meikida. Sõnatult. Õlg õla kõrval nohinal, nagu nad Juuliga teineteist segamata kumbki oma päeva sisenesid.

Ent oli vaja putru keeta. Unelõtvade näolihastega võõrastele lastele naeratada. Nende vadinale vastates käigu pealt silmi värvida. Värvimata ei saa tundi minna. Plass nägu jätab jõuetu mulje. Jõuta noori ei õpeta. Ehal polnud aega ega tuju kapist selle päeva riideid valida. Ronis eilsetesse. Ja see iseenesest juba kippus kummi tühjaks laskma.

“Ma olen magamata,” ütles Eha klassi ees noortele täiesti otse ja lahtiselt. Tundis, et teismeliste pilgud tema loppis ja kahvatul näol on liiga uudishimulikult kahtlustavad. Pidas õigemaks neile selgitada, mis värk. Kui õpilased tajuvad, et õpetaja pole päris vormis, aga õpetaja ei lasku oma kõrgusest inimesena nendega silmsidemesse ega vaevu seletama, milles asi – siis ei saa asja.

Hommikune õpetajanna 2/4

Ei saa asja ei usaldusest ega lähedusest, mille pinnalt noortele oma teadmisi edasi anda. Siis nad sind ei kuula. Ja kurtidele kõrvadele kõneldes ja meloodiaid mängitades põled kiiresti läbi. Ausus hoiab ühendust. Ühendus on ainumõeldav moodus töö tegemiseks.

Niimoodi siis Eha klassitäiele noortele eludele ausalt ütleski, et oli nii. Võinuks luisata, et ta luges öö otsa. Ent noored on tundlikud. Nad tajunuksid hoobilt ära, et jutt oli ja ei olnud ka tõsi. Et loeti küll – aga üleeile. Eile oli midagi muud. Ning selle tajumise pealt tekkinuks jällegi umbusk. Aususega on sedasi nagu rasedusegagi – see kas on või pole. Ei mingit natukest ega poolikut. Seda oli õpetamine õpetajale õpetanud.

Õpetajanna rääkis lühidalt ja anonüümselt, kuidas ja miks naabrinaine tema juurde peavarju otsima tuli. See napp jutustus oli Eha enese arvates mõjusam kui mistahes võsareporterite vaatamine.

Hommikune õpetajanna 3/4

Ta kehastas klassi ees elu ennast. Vahendas tegelikkust. Hoiatas ja peegeldas. Ilma et oleks poole sõnagagi moraliseerinud. Või feromoonidest rääkinud.

Hõõrudes madalast vererõhust jahedaid käsi, tajus naine selgemalt kui kunagi varem, kui suur on vastutus uute inimeste ehitamise ees. Just praegu siin oma eilse öö kaaslastest jutustades võis ta mõne tüdruku päästa samade rehade peale eksimisest. Mõni tüdruk tegi järeldused mehe valimise, mõni külalislahkuse asjus – kuidaspidi keegi just neist asjust õppis. Just praegu siin oma hinnanguteta lugu edastades võis ta mõne poisi säästa selliseks mölakaks muutumise eest, et naised-lapsed tulevikus tema eest mööda ilma pageksid – et naised temaga lapsi sigitadagi ei tahaks. Aga seda peenikest nüanssi Eha mõistagi ei rääkinud. Siis oleks liiga võsareporter saanud.

Eha mängis noortele erinevas žanris muusikapalu, mis kolakat saanud ja ahistatud naiste teemaga kokku kärasid.

Hommikune õpetajanna 4/4

Lootis, et tänu sellisele muusikalisele kujundusele ei saa tund liiga feministlik ja sõnum liiga manifesteeriv. Ja oli oma tunniga ise tegelikult väga rahul. Selline improviseerimine Elu Enese teemadel oli loov ja rikastav ja pumpas naise kummi nii täis, et ta läks järgmisse tundi juba üsna iseenda moodi välja nähes ja ennast tundes. Tavapärasest õppekavast kinni pidades. Imet tabamata. Nagu need reatunnid paraku käima kipuvad.

Tunne, et selle päeva esimene tund läks kuramuse hästi, pidanuks aga Eha juba eos ettevaatlikuks tegema. Nende hõiskamistega on reeglina ju nii, et miski pole tegelikult nii, nagu toimumise ajal tundub – ja iga järgnev hetk võib eelneva üle irvitada: kõik oli puha petukaup! Eriti õnnetunne.

Tegija 1/2

Tegelikult on see kohe päris uskumatult meeldiv, kui sa sooritad oma elu kõige helgema algusega tööpäeva. Benjamin oli pärast õhtust tuuldumist Eha maja kõrval põõsaste taga ühikas magama vajunud nagu lapsuke. Ehkki Mareti kohale vajumine oli hetkeks adrenaliini üles virutanud, oli pliiti kütva ja raamatute-arvutiga sehkendava Juuli silmitsemine mõjunud nagu ravitee. Ja pahaaimamatult lahti riietuva Eha piilumine oli küll patune, aga samas süütu õhtuse filmi vaatamine.

Noormees polnud sel ööl ainsatki und näinud. Polnud ühtki grammi alkoholi mõttetult makku kluukinud. Polnud mingit lamisevat seltskonda talunud. Ei mingit juhuslikku näitsikut näppinud.

Puhta ja rikkumata une järel kivitööle minnes tunnetas poiss endas väge, mille olemasolust ta varem midagi ei teadnud. Seni oli ta olnud tööline, kes kasutas kätte õpetatud võtteid ja oskusi selleks, et teha tükitööd. Sel hommikul oli ta aga korraga Tegija. Ta tahtis kiviplaadile uue vormi anda. Nautis oma jõudu ja väge. Armastas nii töö andjat kui töö tellijat.

Tegija 2/2

Selline uskumatult imelik tunne.
Ja nii tark oli noor inimene küll, et mõista – armastus kivi, bossi ja kunde vastu tulenes sellest, et ta meeldis sel päeval iseendale. Selleks meeldimiseks oli nii jahmatavalt vähe vaja. Oli olnud vaja pigem tegemata jätta kui teha. Oli vaja lihtsalt olla – tugev, elujõudu täis ja valmis selleks, mis tuleb.

Mis tuleb? Mis põhjust võis olla Benjaminil niimoodi Eha ja Juuli ellu jalutada, et tal nende naistega ka midagi rääkida oleks – et tekiks ühisosa ja ühine tegevus? Poiss otsustas pärast päevatööd neile lävekivi meisterdada. Kareda ja mehise. Sellise, kus ei libastuta ja mis ütleb iga päev neile tere ja head aega.

Benjamin tahtis selle lävekivi kaudu Eha jalgu emmata. Juuli? Juuli võis vabalt tulla ja minna. Eha jalge ette tahtis poiss kuuma kivi kanda. Narr tahtmine. Aga nii see oli.


Avalda arvamust antud teemal
Arvamuse avaldamiseks logi sisse! Konto puudub? Palun registreeri end.
  • Haldaja: Kaunis OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!

Sa oled siin: Esileht Artiklid Meelelahutus KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" III