EEVA naistekas

Teisipäev, 29. September 2020

Last updateR, 13 Jul 2018 9pm

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" II

Sigaret

Juuli 1/12

Kui Benjamin kaupluse ees hämaruses istet võttis ja odava sigareti süütas, siis Eha – “naine nagu ekskavaator” – Vuntsiga napilt ja närviliselt oma mõned laused vahetaski. Endal keha ka siis otsekui lennus ja minekul, kui jalad viisakusest hetkeks paigale jäid.

Ilus. Salapärane. Küllap tal on mees. Mõtles Benjamin pilguga Eha sihvakat kogu kombates. Eha teda ei näinud. Ja kui oleks näinud, poleks vahet polnud. Mida ühel hämara lastetoaga Benjaminil võiks olla sellisele leedile huvitavat öelda? Kuidas käsi käib ja ilus ilm, eks ole.

Benjamin kluukis oma esimest tänast hajameelselt oluliselt kiiremini kui plaanis, kui ta hoogsat naist silmitses. Naine jättis poodi lenneldes isegi automootori käima. See tiksus asula õhtupoolikusse ajutisi kiiremaid pöördeid – et kohe edasi kihutada.

Juuli 2/12

Juuli pani hobusele teki selga ja viis ratsuks saava sälu talli. Noor mära toetas teel lõua inimesetüdrukule õla peale, järelikult polnud tänased korderingid olnud talle liigne sundus ega pettumus.
“Küllap meil tuleb sinuga tagasilööke ka,” pomises Juuli hobusele.

Siin tallis oli pidevalt noori hopse välja sõidetud – küll lihtsakoelisemaid-tötsakamaid tunnihobuseid – kes kõik olid pärast esimest töös olemise kuud vabadusvõitluse korraldanud. Oli huvitav, aitäh, aga nüüd pöörduks tagasi vaba ja normaalse elu juurde. Seilasime, teame.

Juuli 3/12

Talli vahekäigus sagisid Juulist lapsemad, vaid pisut üle kümne aasta vanad piigad, kellel poole tunni pärast trenn algas. Nendele sõitis treener siia linnast. Juuli ema käis omakorda linnas laulutööl. Mingi hull voorimine. Keegi ei saa sealsamas töötatud, kus elab.

“Juuli-Juula! Täna õnne, et sa poiss ei ole, siis oleksid August!” itsitasid kolm väiksemat tüdrukut. Olid vanema neiu peale kadedad, et tema tegi siin tõsist ratsastamistööd ja sai selle eest palka, samal ajal, kui nemad pidid oma vanemate kõhnavõitu rahakotte lüpsma, et trenni tulla.

Juuli 4/12

Aga tall kohe on selline tõmbesoon, mis külalapsed kokku imeb. Ja Jumal tänatud. Muidu tilpneksid bussioote paviljonides ja mahajäetud kultuurimajades, mida ükshaaval maha lammutati, et noorsugu neis tondilossides vandaalitsedes ennast ära ei tapaks. Ikkagi oli riivav ja tüütu, et plikanatid Juuli kallal siutsusid. Tegelgu oma asjadega, ma-ei-või. Juuli lõi sõnnikuhargi saepurukihi alla. Algajamatel talli-tulnukatel oli keelatud boksides siblida, kui hobused seal sees olid. Talliomanik oli targu sellised reeglid kehtestanud, et ei juhtuks õnnetusi, mille peale lapsevanemad teda kohtusse võiksid kaevata, et järjest tema teenuse eest välja makstud summad ühe korraga ja kuhjaga jälle tagasi käratada.

Juuli 5/12

Arvati, et hobused elavad siin issanda armust ja igaüks võib nendega tasuta lustida. Sõbrakesed, talliomanik oli ju talli ehitanud, ükshaaval hobud ostnud, treenerid palganud – ja paremate hobustega üleriigiliselt märkimisväärseid tulemusi saavutama hakanud – nii et miski ei tule tasuta ega pea olema ka tasuta jagatav. Trotsist narrimise peale – Juuli oli kogu oma kuueteistaastasuse juures siiski alles üsna laps – rikkus tüdruk meelega seda reeglit. Näitas, et talle on lubatud. Kühveldas noore mära jalge ümbert ja vahelt boksi puhtaks ja kummutas värske saepuru asemele. Saite nüüd!
Eha ilmus talliuksele ja hõikas Juulit kannatamatult. Kiire-kiire! Jookse-jookse! Hea veel, et ta plikaribade kuuldes ei käratanud, et Juuli pärast ta nii palju töötama peabki, lastagu linna raha teenima. Nojah, ta ei saanud ju nüüd enam niimoodi plõksida – Juuli teenis uuemal ajal ka ise.

Juuli 6/12

“Mul on pastakas tühi,” urises Juuli ema peale.
Eha oli mõtetega juba nii teisel lainel ja nii mujal, et ei saanud esimese hooga aru, millest jutt käib.
“Ma ei saa koduseid töid teha, kui pastakat ei ole,” selgitas Juuli.
“Aga ma käisin juba poes ära,” pahandas Eha.
“Mis siis.”
“Ma ei taha sinna uuesti minna.”
“Aga ma ei saa homseks ära õppida, kui sa alles linnast tagasi tulles…”
“Kas sul siis kodus ühtki kirjutusvahendit ei ole?” ärritus Eha. Ta ei sallinud planeerimatust. Ega oma plaanide ümber tegemist mingite nii väikeste, aga möödapääsmatute vidinate pärast.

Juuli 7/12

Naine astus mornilt vaikides auto taas poe ette seisma. Ta andis Juulile kahekümneviieka, et see saaks osta pastaka, endale lausa patoloogiliselt maitsva rohelise jäätee ja šokolaadijäätise. Ise ta enam sisse ei läinud. Lauseke Pilviga, teine Vuntsiga – ja kadunud on nii tõhus ports energiat kui aega.

Eha lõi varbaga jää-liiva-soola klombid logarite seest välja. Sahisevad-kähisevad, kulutavad kumme, takistavad pööramist. Ja üldse.

Üldse tundis ta korraga, et teda vaadatakse. Ainiti. Sellised pilgud panevad biovälja särisema ja sunnivad ringi piiluma – kes sedasi pilguga keevitab. Huvitav, miks see võõras poiss – endal lausa sobimatult klaar nägu ja mõtteid sisaldav silmavaade – siin poe juures kõõlub? Sellisel peaks ju küll ka mingigi muu eraelu olema.

Juuli 8/12

Kuidas täpselt võiksid paarikümneaastased noored mehed oma eraelu elada, Eha väga ei teadnud. Sel ajal, kui ta ise oli sellises eas, oli ta ametis väikese Juuli kõrvalt muusikaülikooli lõpetamisega. Nojah, ja eks Juuli isa oli ju ametis Juuli tegemisega – ja seejärel võimalikult segamatult oma enese elu edasi elamisega. Küllap see kutt siin on samasugune. Või veel hullem. Uus generatsioon on ikka eelmisest kraad kangem. Nii heas kui halvas.

Juuli jalutas poest välja – siva, sinder! – ja võõras noormees silmitses teda uudishimulikult. Eha ju ei osanud poisi elavast pilgust lugeda äratundmist: ahhaa, see tüdruk oli enne seal talli juures koos endast poole kõrgema hobusega. Me ei oskagi enamasti teiste pilkudest ega tegudest tegelikke taustu ja sõnumeid, seoseid ja sleppe välja lugeda. Ka lähedaste puhul, mis siis veel võõrastest rääkida.

Juuli 9/12

“Passi peale, Benjamin pistab juba ainuüksi pilguga su tütre nahka,” irvitas Albert. Albert oli Vuntsi paarimees ja parim sõber. Tema erilisus seisnes selles, et ta nimi polnud Ülo ega Uno, nagu sedasorti vennikesed miskipärast enamasti on. Ta oli samuti MTJ-i raudvara, kes tuli ka pärast palgapäeva kasvõi roomates, aga tuli.

Oli enamasti ka see, kes koos Vuntsiga Eha juures väikestviisi meest käis tegemas. Viimati võtsid kahekesi üle käte läinud pajuvõsa maha. Hirmus kaua ja kohmakalt, süüa ja juua mahtus selle pika aja jooksul neisse otsatult – aga tehtud sai. Ja selles ju point oligi. Mis siin enam tagantjärele meenutada, kui ärritunud hüper-efektiivne Eha seda leiget-oiget taarumist kõrvalt vaadates oli.

Juuli 10/12

Naine isegi ei vastanud selle nahkapanemise jutu peale. Ta ei kujutanud ilmaski ette, et tema hästiõppiv ja ilus tütar, ratsutamises üks Eesti parimaid, musikaalsemgi kui Eha ise, võiks mõne siit-raadiuse poisi vastu huvi tunda. Üks asi oli teadlikult suurlinnast külla elama tulla. Teine asi siia takerduda ja hanguda. Mida oleks Juulile igasugune kohalike kasanoovadega kurameerimine päris kindlasti tähendanud. Kõigepealt avamaailm, haridus ja kogemused – siis võib teadlikult tagasi tulla. Et kodukülast selliseid tegusaid väljasööste sooritada, nagu ema Ehagi.

Juuli puges autosse, ilma et oleks õlgugi kehitanud. Eha viis ta – alateadlikult uhke ja rahul sellise kõigutamatuse üle – koju, andis talle kiire musi nina otsa ja turnis ettevaatlikult uuesti väravaesisest järsakust üles.

Juuli 11/12

Naine helistas kohe maanteele jõudnult MTJ-i omanikule Tarvole hangede ja kiilasjää asjus: võtke ära! Antud juhul ei viinud närutamine kuhugi. Oli vaja sahaga hanged kapitaalselt seljatada, jää peale liiva tuua. Enam ei tahtnud Eha oma enese õue peale kinni jäämisega riskida – selline närveldamine ja ebakindel liikuma pääsemine teeb inimese väikeseks ja vihaseks. Saha ja liiva saamiseks ei piisanud vuntsidele-albertitele viina väljategemisest.

Selleks oli vaja Tarvot ennast. Tropid olid selleks, et masinaparki korras hoida – seda liigutada võis ainult kaine ja oskaja peremees. Vähemalt Eha õue peale küll.

Juuli 12/12

Kui juba helistamiseks läks, helistas aega ökonoomselt kasutav Eha ka Muumitrollidele. Nii nimetas ta endamisi seda naaberkülas elavat vanapaari, kes elatus küttepuude tegemisest. Riit oli ähvardavalt lühikeseks jäänud ja enamus talve alles ees. Muumid teatasid rõõmsalt, et metsakuivad lõhutud puud on täiesti olemas, esimesel võimalusel tuuakse Ehale õue peale ära.

Niisiis oli otsast otsani teada, kuhu kulub nii täna kui järgmisel salongiõhtul teenitav honorar. Mis siis ikka. Neil Juuliga olid praegu nii riided kui kosmeetika kogu spektris olemas ja esindatud. Võis küll oma energiat ja oskusi sel kombel iseendasse tagasi investeerida.

Naine ajas selja sirgu, surus jalad korralikult vastu autopõrandat ja asus häält lahti laulma.

Juugentvilla 1/7

Eha oli üllatunud.Eha ei olnud üllatunud.
Esimene pilk, mille ta juugendvillas enda jaoks eraldatud ruumis peeglisse heitis, üllatas teda. Ta oli olnud kindel, et mure on kurdudena kulmude vahel ja vorpidena suu ümber. Mure, mure, mure. Pidev ja alaline mure. Libeda väravataguse mäe ja hange taha tuiskava puukuuri ukse mure. Lumelabida ja ahjude kütmise rutiinsete ringide mure. Muusikahuvita koolilaste ja maksejõuetute lapsevanemate mure. Juuli naisekssirgumise kontrolli all hoidmise mure. Külarahva spaleeri vahelt puhta ja väärikana läbi kulgemise mure.Mure. Aina mure.Aga kurdusid ja vorpe ei olnud näos. Nägu õhetas tervelt ja kaunilt. Värske õhk, liikumine ja pidev tegevus olid tugevamad kui mure. Eha märkas rahulolevalt, et ta on ilus ja klaari jumega. Mis oli sellepärast oluline, et tema nägu oli täpselt samavõrd ta tööriist ja elatise teenimise vahend kui hääl ja musikaalsus. Igasugune jutt sisemisest ilust ja välimuse tähtsusetusest on teatavasti abitult lohutav möga.

Juugentvilla 2/7

Eha kattis oma pingul ja elusalt õhetava näo meigiga, sest lauljale suunatud punktvalgusel on oluliselt teisem suhtumine ja nõudmised kui tavalisel inimsilmal. Ta joonistas silmaveertesse ripsmeid pikendavad ja silmajoont avardavad triibud ja pintseldas silmalaud sillerdavaks.

Ilus peab olema. Siis tahetakse kuuldavatele lauludele nähtavat naist peale vaadata. Kui näha ei taheta, siis ei taheta ka kuulda. Ja kui ei taheta, siis salongiõhtutele ei kutsuta. Kui ei kutsuta, peab piirduma õpetajapalgaga. Närutamine teeb järjest vaesemaks. Mida lennukamalt mõelda ja kavandada, seda väärikam on hoiak – ja seda aupaklikumalt koheldakse ja makstakse. Kui käitud nii, nagu sul oleks otse loomulikult üks vaba miljon käepärast, hakkabki see miljon tuhathaaval su poole tilkuma.

Juugentvilla 3/7

Eha maalis suu ümber lopsakust ja vormi lisava joone ning värvis huuled. Harutas kaelajuuksed kee ümbert lahti – juveele peab suhtlejatele-kohtejatele koodi kätte andmiseks kandma, aga ümber ketilülide kruttivad õrnad kuklajuuksed tegid samas pidevalt väikest vastikut valu.

Pean majja ahjudele täienduseks elektrilise küttesüsteemi paigaldama. Ja väravamäe ümber ehitama. Siis ma pole kogu aeg nii rakkes ja pinges ja pisiasjade käes abitu, otsustas eha oma esindussuuga sisemisele Minale julgustavalt naeratades. Kui majapidamine ei paina, jääb rohkem jõudu ja aega raha teenida. Et oleks võimalik endale mugavusi luua. Mugavused jätavad jällegi vaba jõudu ja raha teenimiseks. Ja teenistumiseks. Jumala antud anne on ülesanne.

Juugentvilla 4/7

Eha tõmbas kampsuni seljast ja libistas õhtukleidi õlgadele. See jäi ümber vöö teksaste peale pusarasse, kui garderoobiks kohandatud juugendtoa uksele koputati. Villa administraator piilus sissekutset ootamata ukse vahelt tuppa – mis neist artistidest ikka häbeneda ja hellitada, tööloomad nagu temagi ju!

“Viie minuti pärast võiks peale tulla. Pianist saabus ka juba,” teatas adminn asjalikult. “Ta on täna kaine. Nii et sa ei pea vihastama ega solvuma. Maha surutud vastumeelsus paistab publikule kätte. Hea, et täna seda ei ole – väga elitaarne publik on.”

Nii nõudlikult sõbrannalikud oskavad olla ainult homod.
Eha astus kompleksitult ja muretult – pianist on kaine, mis sa hing veel tahad!? – teksastest välja ja õhtukingadesse sisse. Andis väheldasele geile südamlikult põsele musi ja vuhises lavale. Teades, et on ebamaiselt ilus. Tänu looduslikule elulaadile, mis oli nüüd ühtlasi comme il faut pakendisse aetud. Sähke!

Juugentvilla 5/7

eltskond oli täna tõesti elitaarne. Linna rikkaim mees, poolte linna toitvate ja maksu maksvate objektide omanik Artur võõrustas juugendvillas oma kompanjone. Seega oli Eha tükkis pianistiga täna õhtul osa Arturi omandusest. Ja pianist ei olnud siiski päris kaine. Ent selle vastu, et peoperemees klaverinurgale ahvatleva šampanjapudeli ja käepärase pokaali asetab, ei saa lauljanna mitte midagi parata ka teades, et kontsertmeister, kurivaim, on alkohoolik.

Šlaagrid ja romansid, meloodiad operettidest ja muusikalidest. Mida saksad soovivad! Eha säras ja flirtis. Istus koketselt Arturile põlvele. Tema sisemine Mina mõtles, et vähemasti neil salongiõhtutel edvistades ja kenitledes pole tema eluterve ja ebamaine ilu tühjalt raisatud. Läheb asja ette.

Kuidas ei oleks ilu tühjalt ära raisatud? Eha tantsis paar elegantset ringi Arturi sõbraga, kuni jokkis pianist vahemängu asemel ühe oma geniaalsetest improvisatsioonidest sooritas. Mida on lauljal muud, kui loovalt tantsida, sellistel puhkudel teha…

Juugentvilla 6/7

Üldlevinud on arusaam, et inimene on paariviisiline elukas. Järelikult poleks tavatõe järgi Eha ilu raisatud, kui tal oleks paariline. Ühele säramine oleks õige. Paraku tegi just see ühele elamine Eha viie aasta eest peaaegu inetuks. Linnakorteris. Vale paarilisega. Vastandlike vajaduste ja harjumustega. Teineteisest üha kaugenedes.
Üks arvuti taga koogutamas ja öösel telekat magamistoas vilgutamas. Teine muusikatundides ja öösel vaikust janunedes ning selle rikkujat üha enam vihates.

Sobimatu elu vales kohas vale mehega tegi Eha näo lõdvaks ja halliks. Kõik temas oli sorgus. Soengust varvasteni. Ükskõik, mida juuksur ja pediküür ka ei teinud – ikka sorgus. Olemuslikult sorgus. Krooniliselt.

Vale elu elava daami õlgadel on kuitahes kaunis ja kallis kostüümgi sorgus. Juveelidki närtsivad tema külge ära. Kontrollitud.

Juugentvilla 7/7

Oma kodu ja mere lähedus. Loodus ja liikumine. Vabadus ja enesemääramine. Need on komponendid, millest koosneb ilu retsept. Ka siis, kui selles mikstuuris puudub armastus ja paariline.

Eha tunnetas võõra mehe käsi enda ümber. Armastust otsiv üleni naine sirutunuks ka nende juhuslike mehekäte poole nagu janune päevalill. Eha jäi nõtkelt, ent kindlalt Iseks. Sest ta polnud Piaff. Kelle laulu ta küll parasjagu esitas. Õigemini – oleks esitanud, kui pianist lõpetanuks oma vahe-improvisatsiooni.

Edith Piaff oli õnnetuna õnnelik – mida valusam, seda inspireerivam. Kui elu ise mingeid kaunilt kannatama panevad prohmakaid ei korraldanud, tegi ta neid endale ise. Siis oli, mida tunda ja millest laulda. Kuni läks katki.

Eha ei kavatsenud katki minna. Otsustas oma olemises veeta teadlikult sada aastat üksildust õnnelikus enesemääramises. Lauldes ja õpetades. Komponeerides ja tantsiskledes. Just!

Pilk 1/8

Juulile tundus, et keegi vaatab teda. Kass magas ema toas ahju kõrval voodijalutsis. Koera neil polnud. Merelinnud olid talve-ära. Järelikult võis see, kelle pilku Juuli tajus, olla mõni hiir või rott. Väike loom, aga suur pilk.

Juuli pidanuks homseks koolitöid tegema, ent homme ees seisev sälu saduldamine ja võibolla isegi talle esimest korda selga ronimine hoidis kõiki tema meeli ja mõtteid pinges. Ta luges erinevaid ratsutamisõpikuid. Tuhnis mööda internetiavarusi. Mida ühegi maa kõige ütlejamad ütlejad on kogenud ja avastanud, kuidas teinud ja mis nägurit näinud. Tüdruk lisas iga natukese aja tagant köögipliidi alla halu või kaks, et elus tuli läbi klaasukse ühtlaselt ja leebelt hubiseks, mitte soojamüüri ühe sahmakaga kuumaks ei viskaks, nagu ema eelistas – tuba soe, kuumus müüri akumuleeritud, siiber kinni ja nägemist. Juuli lasi ema äraolekul tulel niimoodi mängida, nagu talle meeldis. Keetis pliidil potis teevett, mitte ei vilistanud elektrilise keetjaga. Ja tundis pilku.

Pilk 2/8

Nende merepoolsetel akendel polnud üldse kardinaid. Külapoolsed olid ette tõmmatud. Majake teest nii eemal, et mööduja ei näinud nagunii tuppa. Juuli lülitas teleka Discovery peale, et maailm pääseks suure ja ümmargusena vanasse kalurimajja – ja oleks suurem kui pilk, mida tüdruk enda peal tajus.
“Majavaim oled või?” küsis Juuli valjusti.
Vaikus… Nurruv kass ja telekas Austraalia kängurud. Ja pilk.
“Mul oleks vaja lisaks kaht-kolme mind ennast,” tunnistas Eha Arturile. “Just mind ennast, mitte mõnd meest.”
“Oo, ja mida sina siis ise endaga iseendaga kahe-kolmekesi teeksite?” küsis Artur riivatu naeratusega. Õhtune aeg, häälestus-meelestus teadagi, milline!
“Üks mina õpetaks muusikat. Nii asulakoolis kui linnas muusikakoolis õpetamine nõuaks ühe inimese täit pühendumist. Teine mina komponeeriks ja esineks Arturile. Kolmas mina hoiaks kodu korras ja kasvataks tütart,” loetles Eha.

Pilk 3/8

Ta sai sõnasabast kinni, enne kui oleks napilt öelnud, nagu oli mõelnud. Et esineks Arturitele. Mitmuses. Mis on alavääristav. Rahamaksjate koondnimetus. Aga rahamaksjate suhtes ei tohi olla alavääristav. Siis jääb kolmest Ehast vähemalt üks töötuks ju. Rahamaksjad tohivad muusikuid nimetada koondnimetusega Ehad. Arturid – ei tohi öelda!

Ühtlasi avastas naine oma võõrustaja ja leivaisa pilgumuutusest, et oli oma loetelu koostades olnud karge talveõhtuga kokku sobimatult ebaerootiline. Hoiaks kodu ja kasvataks tütart. No andke andeks! Kenale, rahakale mehele silma vaadates öeldakse, et teeks strippi ja avaks trippi. Ent Eha tõdes, et nad olid Arturiga juba nii kaua tuttavad, nii kaua platooniliselt flirtinud, raha käest kätte ulatanud ja maailma asjadest mõõduka tasandini lobisenud, et ta ei suhtu mehesse kui Mehesse.

Pilk 4/8

Lihtsalt ei ole nii, et kui su käeulatuses on peaaegu vaba – mingid suhted olid ka Arturil ilmtingimata olemas, aga ükski suhe siin ilmas pole lõplik ega lahti ühendamatu või kokku lahutamatu – peaaegu vaba vastassoo esindaja, siis peaks nagu kõik klappima. Ei pea. Kaks vaba inimest ei pea sugugi paari püüdlema ega üksindust kaksindama. Sest nad ei ole pulmitavad loomad innaajal. Neid ajendab mitu muud tasandit ja taset ka, kui sugutung.

“Aga romantika? Naiselikkus ja sensuaalsus?” nõudis Artur. “Mitmes Eha nende ülioluliste asjadega tegeleb?”
“Mul pole vaba energiat, mida seksuaalselt koormata,” tunnistas Eha siiralt. Tark naine oleks arvatavasti Arturiga tiiba ripsutanud ja tema jõukust jagada aidanud. Arukas naine selle tavatarkusega ei libastunud. Kiire kasu on ajutine ja määrib käsi. “Mehed on nii aeglased ja kohmakad olendid. Nad jäävad mulle majapidamiseski jalgu – mis siis veel nende niiöelda romantilisest rakendamisest rääkida.”

Pilk 5/8

“Pihid mulle, nagu mees mehele – justkui meie vahel ei võikski mitte midagi olla,” jonnis Artur täpselt nii, nagu sellistel puhkudel peabki jonnima.

Teatud eas hakkab olema inimest üha raskem üllatada, mõtles Eha. Kõik ütlemised ja käitumised on nii eksimatult ette ennustatavad. Inimest pole selleks vaja lahti riietadagi, et ta alasti oleks. Armukest ei saagi pidada, sest kõik on juba enne algust ära olnud. Milleks siis enam.
“Ei pihi. Kui ma sulle pihiksin, siis räägiksin hoopis muudest asjadest,” muigas Eha oma võimsat vildakat naeratust, millega ta juba paarkümmend aastat võinuks iga mehe rajalt maha võtta.
“Šampanjat?” pakkus Artur abivahendit hoopis muudest asjadest rääkimiseks.
“Ma sõidan ju kohe varsti koju tagasi, ei saa,” meenutas Eha.
“Mu autojuht…” hakkas Artur pakkuma. Ent Eha lisas, et tal on hommikul kell kaheksa esimene tund. Uniste ja nohuste lastega. Iseenese magamatus ja pohmell sinna otsa oleks täpselt ülearu.

Pilk 6/8

“Kui ma sulle räägiksin asjadest, mida võib nimetada pihtimiseks, ütleksin, et tunnen end suurel osal õhtutest, mil laulan salongides raha eest kergestiseeditavaid laule, nagu… prostituut,” nentis Eha asjalikult. “Romansid ja šanssoonid on küll kaunid ja kvaliteetsed. Ent ma ise tahaksin hoopis oma meloodiaid esitada. Aga minu komponeeritud muusika pole nii une-pealt-tuttav, et seda sigari ja konjaki kõrvale alla neelata. Minu looming nõuaks täit tähelepanu. Sellepärast ei sobi ta neisse salongidesse, kus aetakse mitut asja korraga. Ja esitades laule, mis publikut ei sega, tunnengi end, nagu prostituut. Selle üle kurdavad kõik muusikud, kes supi kõrvale ja ärivestluste fooniks poolihääli etlevad. Aga kellelgi meist pole võimalust seda jama ära lõpetada.”

Artur naeratas mõistvalt. Tema soe ja hooliv pilk kinnitas, et tema meelest pole Eha prost, vaid tubli tüdruk. Nii tubli, et tahtnuks teda säästa ja kaitsta. Aga seda peab inimene ise laskma. Kui ilus tüdruk tahab üksinda vähemalt kolme iseenda eest mässata, siis ei saa ka keegi teine teda säästa ega kaitsta.

Pilk 7/8

“Vähemasti ei viskle sul kodus keegi armukadeduses, kuni sina siin prostitueerid. Enda arvates. Minu arvates mitte. Aga õnneks, jah, ei piinle keegi pilkude pärast, millega sind paitatakse,” oli Artur positiivne.

Ta ise nii jäägitult vaba ei olnud. Üks tema hoolealustest elas siinsamas kuurortlinnas. Käis temaga teatris – mille lavastuste peasponsor Artur oli – ja valitud seltskonnas. Puhkusereisidel ja maailmalinnades ostlemas ka. Teine konkubiin elas pealinnas ning saatis Arturit seal täpselt samamoodi. Kui seltskonnafotograafid neile peale sattusid, oli mõnda aega palju pahandust ja kisa. Sest mõlemad noored daamid tahtsid rahaka ja kena mehega abielluda ja lapsi, kindlustunnet ja pensionisammast. Aga ei saanud.

Artur ei mõelnudki end pärast esimese abielu lahutamist mõne aasta eest enam uuesti siduda. Temas oli piisavalt palju tumedat lõunamaa verd, et nautida mitme naise pidamist. Ja piisavalt põhjamaist sigameest, et mitte lasta endale rõngast ninna ajada.

Pilk 8/8

Enamasti kurdavad küpsed naised, et ei leia endale enam sobivat paarilist, kelle veidrustega ise valmis isiksusena kohaneda. Meestega on sama jama. Kui nad pole kuigi rikkad, tuleb kokkuhoiu mõttes naist pidada ka siis, kui üldsegi ei tahaks, et mingi poolvõõras tädi õiendab ja susse lohistab. Kui nad on rikkad, ostavad nad endale koduabilise teenust ja peavad konkubiine talutaval distantsil.

Vaadates Eha silmavaadet ja puusajoont poodiumil valgusvihus, mõtles Artur salaja, ent sageli, et Eha lähedust ja selle naisega tihedalt kõrvuti kulgemist taluks ta küll. Vägagi. Ent – nagu öeldud, mõtles mees seda salaja. Ega teadnud, piinlik tunnistada, mismoodi õigupoolest Eha-sugusele iseseisvale, parimas küpsusastmes fruktile läheneda. Tegi ükskõikse näo, aga parima meelega sirutanuks käe selle mahlaka vilja järele. Ja ta ei võinud vastu näppe saada. Pidi kindla peale minema. Kui aeg õige. Seni…

Aken 1/6

Benjamin silmitses, kuidas Juuli pistis puid pliidi alla, keetis teed, klõbistas arvuti kallal, kõndis mingi paksu raamatuga mööda tuba, pistis puid pliidi alla, pani kassile süüa, vahetas telekanalit, kõndis natuke õhema raamatuga mööda kööki, pistis puid pliidi alla…

Mõnel hetkel näis Benjaminile, et Juuli tajub tema pilku. Ent noormees oletas, et see on tema süütundest ajendatud liialdatud oletus. Piilumine tekitab ju ikka süütunnet. Aga vana väikese kalurimajakese akendest sisse kiikamine oli võrreldamatult huvitavam kui ühikas kügelemine ja teleka vaatamine.

“Külaelu idiotism,” ütles Benjamin vaikselt.
Külaelu idiotism oli põhjus, miks ta siin haudvaiksel mereäärsel õuel seisis ja raagus põõsaste varjust kedagi võõrast tütarlast vahtis. Tal polnud lihtsalt mitte midagi muud teha.

Aken 2/6

Ühikas klõpsiks ta äsja soetatud väikest telekat ühelt kanalilt teisele.
Avastaks, et ka see nutikas pildikast ei paelu teda niivõrd, et tühjad õhtud valutult mööduks.
Läheks kellegi poole. See keegi – ükskõik, kas mõni kalatööstuse meestest ühikanaaber või köögis odavaid paberosse kimuv külakadjakas – leiaks Benjamini saabumisest rõõmsa põhjuse viina järele minna. Viinakraanid pole ju, teadagi, kunagi päriselt kinni.

Ei taha!
Benjamin oli esimest korda pärast kolooniat jalutama läinud. Koloonias jalutati käsu korras mööda hoovi. Et noored kinnipeetavad saaksid värsket õhku. Liigutada sai end ka jõusaalis. Aga värske õhk oli kohustuslik.

Aken 3/6

Tänane, elu esimene omaalgatuslik jalutuskäik pimedas külas, oli vabatahtlik.
Kui inimene ikka on oma otsustes nii kangesti vaba ja iseseisev, nagu talle tundub. Tühja ta nii ise ilutegija on, kui jalad kõnnivad justkui niidist tõmmatult ühe teatud maja juurde. Et vaataks vaikselt, kuidas nad seal elavad.
Kui jalad viivad silmad midagi vaatama, ju siis on selleks mingi sisemine sund. Mitte vaba tahe. Tunnistas Benjamin endale.
Ja raamatute-arvuti-pliidi vahel kulgevat Juulit vaadates pidi noormees endale veel üht ebamugavat tõsiasja tunnistama. See sisemine sund ei lähtunud Juulist.

Juuli oli kena, nagu kohe puhkev roosinupp. Lüheldane, tugeva kondiga, sitke ja traditsioonilise piiga moodi. Kuidagi vanamoodne. Eriti nende patsidega siin sedamoodi. Justkui mingist teisest ajastust.

Aken 4/6

Juuli ema, keda Benjamin päeval poe juures oli vaikselt silmitseda võinud, oli pikem ja sihvakam. Peene kondiga, aga lihaste-kõõluste energilist väge täis. Nagu vedru. Sellise seljaga, et sinna oleks kohe mõlemad pihud tahtnud panna. Et kuidas need pihalihased liiguvad ja soojad on. Või midagi sellist.

Benjamin teadis väga hästi, et Juuli oleks talle sobiv paariline. Hilisteismeline – ja kakskümmend kopikatega, nagu nad kaks siin olid. Ilus tüdruk. Hobusega, nagu Benjamin teda seal talli juures näinud oli. Mis sa hing veel tahad?! Aga hing, sunnik, tahtis hoopis selle neti neidise ligi neljakümnelist ema, sai Benjamin ehmunult aru.

Jumala eest, ta ei jooksnud külapidi ringi selle mõttega, et leiaks kedagi, rabaks kaenlasse ja tassiks koju – õigemini koliks talle koju. Oma kodu poisil ju polnud. Ei, ta lihtsalt vaatles naisi ja neiusid – nagu parimas eas poiss peabki vaatlema. Umbes kümmet tüdrukut oli ta, kireva elulooga inimeseloom, ka eriti lähedalt uurinud. Ja unustanud. Sest polnud midagi mäletada. Paraku.

Aken 5/6

Benjamin oli vahetult enne ühikast väljumist – et mitte otse öelda, põgenemist – mõistnud, miks päästerõngana mõeldud telekas tema peal loodetud ankruna ei toiminud. Mitte ükski film ei kajanud temas päriselt vastu. Sellepärast, et eranditult kõigi filmide telg ja ilmasammas on armastus.

Noormees polnud elu sees mitte kunagi ega mitte kedagi tõeliselt armastanud. Natuke armunud ja elevil oli kunagi olnud. Need kihelused aga ei pannud armastusekeskseid filme temas tagasi kajama ega samastuma.
Nõme lugu, aga ta seisis siin õues sellepärast, et ta otsis armastust.
Sai sellest ise masendavalt hästi aru.
Ja tal hakkas endast korraks sellepärast täiega hale.

Aken 6/6

Vahib, näe, plikat, kes võiks talle hingepidajaks ja elust läbi vedajaks sobida. Aga mõtleb tema emast, kes on kindlasti linnas mõne peika juures. Kus ta mujal olla saab. Milleks muidu õhtusel ajal linna sõidetakse. Tal on seal keegi. Kindel see.

Juuli pani paar halgu pliidi alla ja vahtis aknast pimedusse, kollakas lambivalgus näolt hilisõhtusse peegeldumas. Benjamin nägi, et tema käes oleva raamatu kaanel on hobusepilt. Selge, mida muud kui mingit sedasorti käsiraamatut see pliks seal omaette lapata võiski.


Avalda arvamust antud teemal
Arvamuse avaldamiseks logi sisse! Konto puudub? Palun registreeri end.
  • Haldaja: Kaunis OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!

Sa oled siin: Esileht Artiklid Meelelahutus KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" II