EEVA naistekas

Neljapäev, 28. March 2024

Last updateK, 13 Sept 2023 9am

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

Kahe südame rütmis

Suudlus

Armastus algas Roomas

Ma ostsin endale maakodu Võrtsjärve läänekaldale, külla kummalise nimega Rooma. Võib-olla see nimi oligi valiku põhjus — on ju hea sõpradele öelda, et tuled just Roomast. Muidu aga oli tegemist järvest veidi kaugemale jääva hajakülaga, mis Eesti ajal võis väga ilus välja näha. Nüüd aga oli umbes kolmandikust majadest järel heal juhul ainult vundament, põlispuud või ilupõõsad, teine kolmandik seisis tühjana ja lagunes kiiresti ning ülejäänutes siiski veel elati. Vanad hooned ja suured müürijäänused näitasid, et sealkandis olid kunagi rikkad talud.

Külarahvas on seal nagu enamikus praegustes maapiirkondades vaesepoolne, napsilembeline ja suurelt jaolt tööta. Teenistust pakub vaid kohalik põllumajandusühistu ja paar kaugemal asuvat talunikku. Inimesed käivad mujal tööl või nokitsevad oma majapidamises, kasvatades veidi karja, harides põldu ja müües metsamaterjali. See on tavaline külakogukond, milles ühtehoidvust on vaid sedavõrd järel, kuivõrd see kellelegi kasuks tuleb. Heast südamest teistele appi enam ei minda.

Mina ostsin kinnisvarafirmalt Muuga talu, mis kuulus teise kategooriasse. Sealsel rehielamul oli lauda- ja küüniosast järel vaid seinad, kuid elumaja-poolne ots oli korras. Keegi oli kunagi tahtnud sinna elama tulla ja oli pannud korraliku katuse peale, see aga on alati eelduseks, et palkseinad ära ei mädane. Muidugi olid aknad ja uksed hiljem puruks pekstud, kõik vähegi kõlbulik minema viidud, kuid ma lasin kohalikul puusepal kõik taas korda teha. Liinimehed vedasid uue liini, pottsepp tegi ahjud korda, mina tõin oma linnakorterist ära sisustuse ja mu pesake oligi minu uueks eluks valmis. Kolisin sinna koos oma pisikese koera Nässuga, seal juba elav kass Kurnäuh aga võttis mu juba pärast esimest piimatassi omaks.

Lisan veel, et Muugal olid kunagi olnud ka ait ja kelder, kuid neistki olid järel vaid varemed. Küll aga kasvavad veel maja ümbruses põlised vahtrad, tammed, saared, lehised, kuused, pärnad ja kased, sireli-, jasmiini- ja kibuvitsapõõsad, õunapuud ja marjapõõsad ning peenardel mõned lilledki. Talu juurde kuulub 2,5 hektarit põllumaad ja metsatukake. Koht on väga ilus. Sinna viivad kaks teed, üks naabrite juurest, teine kohaliku kaupluse poolt, mõlemad aga kevadel ja sügisel porisel ajal üsna kehvas seisus. Minu maastikuauto roomas sealt siiski läbi.

Võrtsjärve veepeeglini on umbes pool kilomeetrit. Vanasti oli seal olnud hea supelrand, mis nüüd aga on metsistunud, kinni kasvanud oli ka sinna viiv metsatee. Tõsi küll, kuna jahimehed söötsid järve ääres metssigu ja -kitsi, siis on tee taas sõidetav, kuid vaid maasturite ja traktoritega. Teeäärtes laiuvad haldjametsi meenutavad salud, kuuski täis istutatud raiesmikud ja metsaniidud. Järverannas on puude all kaldavall, täis suuri kive ja sakslaste rajatud kaevikuteliini rajatisi. Mu uus kodu meeldis mulle algusest peale väga.

Miks ma tulin linnast ära maale? Olin pikka aega töötanud ajakirjanikuna, siis hakkasin kirjutama fantaasiaraamatuid ja nüüd olingi tuntud kui kirjanik. Naisega olen ammugi lahus, lapsed oma elu peal ja maale tulek oli võimalus rahumeeli uue raamatu kallal töötada. Rahapuudust mul polnud, viimased raamatud olid omajagu sisse toonud, suurema kindlustatuse aga andis Tallinnas maha müüdud tädi korter, mis tõi sisse suure pataka raha. Seega  majanduslikke probleeme mul justkui polnudki.

Külarahvas võttis mu ettevaatlikult, kuid suhteliselt kiiresti omaks. Jõin meestega poe juures kanget Bocki, Presidendi või Tauruse õlut, harvem viinagi ning vestlesime maast ja ilmast. Memmed pärisid mult, et kas ma olen tõesti kuulus kirjanik, aga minu teoseid nad ei teadnud. Maainimesed lugesid vähe või huvitasid neid teistsugused raamatud. Külast tõin maapiima, vahel ostsin kelleltki tüki liha ning endale panin kohe sinna kolides peenramaale ja kasvuhoonesse maha kartuli ja köögivilja.

Minu päev möödus tavaliselt kordamööda majapidamist korda tehes ja arvuti taga raamatut kirjutades, õhtuti vaatasin ka telerist saateid ja kuulasin uudiseid. Selline oli siis mu uus elu.

Leian meeldiva tüdruku

Ühel juunipäeval enne jaanipäeva sõitsin Viljandisse, et osta remondiks vajalikke materjale. Tagasi tulles käisin ka bussijaamast läbi, sest seal oli üks asjalik pudipadipood. Kui ma ootesaalist väljuma hakkasin, helistas mu kirjastaja. Ajasime temaga ametlikud jutud ära ja siis ma ütlesin, nagu mul kombeks oli, et hakkan nüüd Rooma sõitma.

Väljudes peatas mind kinni noor naine, vanuselt umbes 20 või paar aastat üle selle, väljanägemiselt aga ülimalt seksikas ja pilkupüüdev.

"Vabandage, ma kuulsin juhuslikult, et te sõidate Rooma. See on ju Võrtsjärve Rooma?" küsis ta kenasti naeratades, mille peale ma jaatavalt vastasin. Neiu seletas, et ta vanemad elavad naaberkülas, bussini on paar tundi aega ja küsis, et kas ma võtaksin ta kaasa. Nõustusin suuremeelselt.

Auto juurde minnes sain teada, et ta nimi on Kai, et ta on tudeng, õpib ajakirjandust ja avalikke suhteid ning et ta sõidab nädalavahetuseks vanematekoju. Kui ma ennast tutvustasin, küsis ta kohe: "Andero Meelde? Kirjanik Meelde?"

"Tundub, et te juba tunnete mind," naersin ma. "Olete mu raamatuid lugenud?"

"No kuulge, ma õpin ülikoolis ja tean hästi meie nüüdisaja kirjanikke. Mäletan teid ka sellest ajast, kui olite ajakirjanik ja loen praegugi teie lugusid, mida lehtedes ikka avaldatakse," vastas Kai. "Ja pealegi rääkisid mu vanemad, et meie lähedusse on kolinud kirjanik, kelle nime saab hästi Meelde jätta."

Me sõitsime Viljandist Võrtsjärve poole ja ajasime igasugust äsjatuvumisjuttu. Tüdruk oli laheda olemisega, hea suhtleja ja avara silmaringiga.

"Ega ma teie raamatuid palju lugenud olegi," rääkis ta. "Fantaasialood pole lihtsalt mu zanr, aga "Tühja kaevu karje" meeldis mulle küll väga. Seda raamatut õhtul lugedes ei saa tükk aega magama jääda!"

Enne Roomat küsis tüdruk, et miks ma sellisesse üksikusse kohta elama tulin.

"Noh, esiteks olen sellest east väljas, kus pidevalt mööda ööklubisid kolatakse, ja teiseks, looduses on hea kirjutada, mõte jookseb lihtsamalt, kui sõbrad uksekella ei helista ja tänavalt autode müra pole kuulda. Kui tahan seltskonda, võin alati Talinnasse, Tartusse või Viljandisse sõita," vastasin ma.

"Kas teil on pere ka siin?" päris tüdruk, mille peale tegin talle oma pereseisu selgeks. Ta paistis sellest kergendust tundvat.

"Tore tüdruk!" mõtlesin ma. Viisin ta ilusasti koju, seisatudes hooldatud ühepereelamu ette. Aknast vaadati välja, kui ma minema sõitsin, ja Kai mulle lehvitas.

Umbes nädal hiljem niitsin trimmeriga muru ja mürasin vahepeal oma Nässuga. Kui hakkas automürinat kostma, ajasin end murult jalule. Õue sõitis tumeroheline Opel Vectra. Teadsin, kelle oma see on, ja kes on tulemas. Autost astus välja Kai.

Neiul oli seljas T-särk ja jalas teksad ning see kombinatsioon tõi ilusasti välja ta saleda, üsnagi kurviliste vormidega keha. Kai naeratas veidi ebakindlalt, kuid võluvalt. Ta oli siiski ootamatu külaline.

"Tere! Kas külla tohib tulla?" küsis tüdruk, mille peale ma galantselt jaatava vastuse andsin.

"Sul on koht nii ilusasti korda tehtud!" rääkis Kai. "Kui ma siin viimati käisin, oli maja täiesti nõgestesse kasvanud."

"Siin on veel palju ära teha," ütlesin ma. Näitasin talle maja, mille peale näitsik tunnustavalt kiidusõnu lausus. Siis võtsime toast kannu kohvi, kaks tassi ja istusime aeda laua äärde.

Kai pinnis mult välja, millest mu uus raamat laias laastus räägib, ja jutustas oma õpingutest. Kui ta minema hakkas, küsis tüdruk, et kas ma olen jaaniõhtul siin ja kas ma tuld ka teen.

"Ma arvan, et käin kõigepealt küla jaanitulel, ja siis tulen koju oma tuld tegema," ja ma osutasin kopsakale prahihunnikule, mis ootas põletamist.
"Sul on siin palju sõnajalgu," osutas tüdruk kergelt punastades metsaserva poole. "Kutsud ehk mind sõnajalaõit otsima?"
"Mina ja mu metsad oleme sinu päralt!" sõnasin härrasmehelikult. Neiu tuli kiiresti minu juurde, suudles mind kergelt põsele, ütles siis "Nägemiseni!" ja sõitis minema.

Jaanituli ja sõnajalad

Enne jaanituld põrkasin poeuksel kokku Kai isaga, kes kutsus mu õlut jooma. Läksime kaupluse juures kasvava kastani alla, kus oli pink. Ootasin ärevusega, et mees ütleb midagi minu ja tema tütre alanud sõpruse kohta, kuid üllatuslikult Kaist juttu ei tulnudki. Mulle näis, et tüdruku firmaomanikust isa tahtis hoopis minuga lähemalt tuttavaks saada. Tema õpetajast ema Piretiga me olime juba tuttavad.

Jaanituli oli palkidest kokku kuhjatud endise koolimaja juurde. Mürtsus muusika, müüdi õlut, sašlõkki, kohal oli rändkauplus ja esinesid isetegevuslased. Väikese küla kohta tuli üllatavalt palju rahvast kokku — ilmselt tulid siit võõrsile läinud selleks päevaks koju.

Nägin ka Kaid, kes oli omaealiste noorte seltskonnaga ühes lauas istet võtnud. Neiu lehvitas mulle ja sellepeale vaatasid need noormehed ja neiud minu poole. Kui tüdruk kaaslastele midagi seletas ja nood taas mind huviga vaatama hakkasid, mõistsin, et see oli kirjanik Andero Meelde tutvustamine.

Jõin koos külameestega mitu kannu head kanget koduõlut ja siis, kui muusika mängima hakkas, läksid paljud tantsima. Nägin Kaid ühe noormehega keerutamas ja midagi õhinaga rääkimas. Siis kadusid nad silmist, mina aga tantsisin ka ise kohalike naistega. Mehed panid ju rõhku vägijookidele, õrnem sugu aga kibeles lõbutsema. Kui ma kord tantsult tulin ja kannutäie kesvamärjukest ühe sõõmuga alla lasin, sikutas keegi mind käisest. Pöördusin ja nägin Kai naervaid silmi.

"Ära nii hoogu ka mine, me pole veel tantsinud ja ka sõnajalaõis on leidmata," naeris tüdruk. Võtsin ta kohe tantsima.

Ühe aeglase loo ajal panin mõlemad käed ümber tema piha, neiu põimis enda käed ümber mu kaela ja me tantsisime lähestikku, nagu oleksime tule ääres ainsad. Tema keha oli mu vastas kuum, tundsin ta täidlasi rindu, õlleuim ja kirg tegid mu segaseks. Ma ei märganudki, kui me juba januselt suudlesime. See uim vältas mitu tundi. Käisime vahepeal nende seltskonna juures, kus mind teistele noortele tutvustati ja kesköö paiku tõmbas Kai mind kõrvale. "On aeg sõnajalaõit otsida," sosistas ta.

Minu juurde minnes hoidsime teineteisel ümbert kinni, peatusime suudlusteks ja siis läksime metsatukka suurte sõnajalapuhmaste vahele. Kui õite otsimine käsil, siis ka otsime!

"Oi, vaata, kui ilusad!" ütles Kai järsku. Metsahämaruses helkisid viis-kuus jaaniussi. Neiu korjas need peopesale. "Need ongi meie sõnajalaõied ja me saame rikkaks!" naersin ma. "Mitte rikkaks, vaid õnnelikuks," kostis tüdruk.

Minu kodulõkke äärde naastes süütasin ma selle põlema, tõin suupoolist, õlut ja veini ning me nautisime kahekesi aasta lühemat ööd. Põhjataevas hakkas juba päike endast märku andma, selle kuma polnud kogu öö jooksul kadunud. Siis kostis hämarusest hääli ja minu juurde ilmus päris mitmeid kohalikke noori. Kooli juures oli pidu lõppenud ja see jätkus minu juures.

Hommikul kadus kogu see seltskond koju, mina aga tõin kaks tekki, me heitsime kustuva lõkke äärde ja andusime armatsemisele. Kai andus mulle täielikult, midagi häbenemata. See oli meie esimene kuum öö, täis teineteise tundmaõppimise uudsust ja salapära.

Kui kuum hommikupäike mind äratas, oli Kai juba läinud. Läksin tuppa ja magasin veel paar tundi. Ärgates tundsin tüdrukut taas enda kõrval — ta oli naasnud ja magas nüüd minu kaisus.

"Eks olnud ju tore jaanipäev?" küsis neiu naeratades.

"Ma ei tahagi, et see kunagi lõppeks," vastasin teda suudeldes. Meie jaanipäev jätkus, algul kahekesi, siis uute külaliste seltskonnas grillimisõhtul. Ma teadsin, et nüüd pole ma enam see üksik hunt, kes olin aastaid olnud, ja Kai teadis, et ootan teda alati Muugal.

Järgneb ...

Ed Vecin


Avalda arvamust antud teemal
Arvamuse avaldamiseks logi sisse! Konto puudub? Palun registreeri end.
  • Haldaja: Windway OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!

Sa oled siin: Esileht Artiklid Seks & suhted Kahe südame rütmis