„Jou mutt, pritsi pappi!“ ehk slängist vanema ning teismelise pilgu läbi
- Kategooria: Pere & vaba aeg
Julgen väita, et teadlikult või vähemasti alateadlikult kasutab slängi oma kõnekeeles valdav osa inimestest. Alateadlikult sellepärast, et paljusid sõnu ehk ei osatagi keelemuganduseks liigitada vaid peetakse igapäevasuhtluse tavaliseks osaks. Selles polegi midagi halba, kui osatakse vahet teha formaalsel ning vabal keelekeskkonnal ja sisetunde järgi paigutatakse sõnad sobivasse konteksti.
Lapsevanema võtab aga kukalt kratsima see, kui teismeline tuleb ühel päeval koolist koju ja nõuab, et „jou mutt, pritsi pappi, me läheme sõpsidega jämmima“ ehk küsib raha kinopileti jaoks. Kahe lapse ema Tiina kodus olevat see tavaline asi, et kaheksanda klassi poiss niimoodi raha nõudma tuleb ja saades mida vaja uuesti nelja tuule poole kaob.
Mõistlikult tolerantne
„Enam ei pane mind eriti miski imestama ja kõik kuuldud väljendidki ei seisa meeles, kuid selle papi pritsimisega ta tuli lagedale umbes aasta tagasi esimest korda ja sellest ajast ma pean Kristjanit korrale kutsuma, et ta vähemalt võõraste seltskonnas mõtleks, enne kui suu lahti teeb,“ räägib Tiina.
„Kellele meist meeldiks kolmekümnendate keskpaigas mutt olla, kuid üritan mitte üle dramatiseerida, sest ma arvan, et tegemist on ealise iseärasusega ning selline slängis kõnelemise etapp tuleb samamoodi läbi elada kui esimene armumine või muud asjad, mis puberteediga kaasas käivad. Seni kuni ta ei ropenda ning koolis õpetajale vastu ei klähvi olen ma mõistlikuse piires tolerantne.“
Tiina on ennast lapse mõistmiseks harinud ja soetanud koju slängisõnaraamatu. Enam ei kipu ta Kristjani käest küsima, mida jõmm (väheintellektuaalne noormees, kes huvitub eelkõige autodest ja pidudest) tähendab või mille pärast lapsel hommikul kooli minnes junn jahe oli (kartis tegemata kodutöö pärast). „See on päris huvitav lugemine, avastasin, et täiskasvanudki kasutavad palju sõnu, mida esmalt slängi alla liigitada ei oskakski. Nii et enne kui lapse kallale kippuda tuleks ka oma sõnavara üle vaadata,“ arvab naine.
Kõike ei pea mõistma
Kristjan ütleb, et ta ei ole kunagi selle peale mõelnud, kui palju tema kõnes on slängi. Kõik ju räägivad nii ja see on täiesti tavaline, noortel omakeskis mõistmisega probleeme pole. „Emps on mõned korrad öelnud, et räägi eesti keeles, aga üldiselt ma räägin täiskasvanutega korralikumalt. Ja kõigest ta ei peagi aru saama,“ arvab poiss, kes on korra õpetajalt märkuse saanud, kui kirjandis lahkumise asemel kirjutas juustu tõmbamisest.
Suhtumise muutmine aitab
Slängiuurija Kätlik Vainola- ühtlasi ka üks „Eesti slängi sõnaraamatu“ autoritest- on avaldanud arvamust, et slängi pole ühiskonnast võimalik väja juurida või kui seda teha, siis keele surma hinnaga. Tema meelest ei peaks puberteediealiste keelekasutust vägisi piirama vaid hoopis nende väärtushinnanguid ja suhtumist vaikselt parema koha peale sikutama või nihutama.
„Släng ei ole eriti püsiv nähtus, muutumine on üks slängi põhilisi omadusi. Suurt rolli slängi kasutamisel mängib emotsioon. Seetõttu olekski üldisest suhtumise muutmisest rohkem kasu kui üksikute sõnade väljajuurimisest. Ohuks eesti keelele ja kultuurile on ellusuhtumine,“ on Vainola kirjutanud. „Vajame muidugi tublisid keeletoimetajaid, õpetajaid, kes aitaksid selles mitmekesises ja segases maailmas orienteeruda.“
Sirle Laane
