Õpetaja versus seltskonnadaam

Mul on väga harva, kahjuks, hommikuti aega lehti lugeda ja seetõttu ootavad mind päevauudised alles õhtul ees. Ühel päeval, kui olin väga väsinud ja polnud kõige parematki tahtmist midagi asjalikku teha mõtlesin, et lappan läbi Eesti ühe kõmuajakirja, et mitte öelda sopaka. Selle esikaanelt vaatas mulle vastu väga ilus ja noor naine. Minu peas aga ei leidnud vastust küsimus, milleks ta seal esikaanel on.

Minu koolist lahkus väga hea õpetaja, kes valdas oma ainet perfektselt, kuna tekkisid lahkhelid õpilastega – ta kaotas enesevalitsuse tunnis. Tegelikult mulle tundub, et ta lihtsalt söödi välja, kuigi teised õpetajad seda eitavad. See selleks. Samas pean kahetsusega tunnistama, et seal samas koolis, kust tegelikult häid õpetajaid välja süüakse, on pedagooge, kes ei valda oma ainet üldse – usun, et nii saab seda nimetada, kui õpetaja kogu materjali õpikust maha loeb. Ehkki temaga ei võeta midagi ette.

Teile võib jääda mõistmatuks, milleks ma sellest teile rääkisin. Mina leian nende kahe juhtumi vahel ääretult huvitava seose. Eesti ajakirjanduses räägitakse millegipärast inimestest, kes pole mitte midagi teinud või siiski saab ilmatüdrukuks olemist saavutusks lugeda(?) – võib-olla tõesti. Samas palju inimesi, kes on elus tõesti palju ära teinud, midagi saavutanud, jäävad tahaplaanile ja võib-olla üks onuke Himmastest ei saagi kunagi teada, et tema rahvuskaaslane on jõudnud iseenda jõul elus väga kaugele, seda ei pruugi teada saada ka mina ega keegi teine, sest sellel inimesel pole vajadust oma eduga kekutada esikaantel – seda teevad tema asemel inimesed, kellele pannakse kaunis ehkki kenasti seest tühi nimetus – seltskonnadaam.

Inimesed on erinevad. Mõne edevus peab leidma rakendust, olgu selleks siis artikkel, milles sügavam mõte puudub või fotod, kus uhkelt poseeritakse. Muidugi eks ole ajakirjanikelgi lihtsam kui “lugu” nende juurde ise ilmumist paluma tuleb kui seda kuskile otsima minna. Siiski tekib küsimus kas eestlased ongi huvitatud lugemisest inimeste kohta, kes tegelikult midagi erilist teinud ei ole – veel – kunagi ei tea, millal keegi neist, kes hetkel kaunis “kasutud” tunduvad, millegi suure ja tõesti tähelepanuväärsega hakkama saavad.

Eesti on ju nii meeletult väike, et siin kuulsaks saada pole mingi probleem – vaja vaid minna reality show’sse ja seal olla. Rahvale meeldejäämist kindlustab veel ka millegi erakordse tegemine või peale saadet heategevusega tegelema hakkamine – alati võid ka telesse minna. Oleme ju selliseid juhtumeid näidud küll ja küll. Kui Baari-Annika hakkab juba meelest minema, siis Farmi-Gabrieli kohtame ikka siin ja seal ajakirjades. Samas milleks üldse tegelikult täiesti tavaliseid inimesi niivõrd esile tõsta? On neist andekamaid, osavamaid, paremaid ja huvitavamaid. Siiski peab ju tõdema, et ajalehed-ajakirjad, mille põhiteemadeks on seks, veri ja vägivald, müüvad päris hästi. Minul tekib tõsine küsimus, miks? Sellele vastust otsima ma ei hakka – kardan langeda masendusse.    
 
Täpselt nii nagu koolidest aetakse minema karme kuid tarku õpetajaid ja jäetakse alles ilusad aga mitte nii andekad kuigi, et õpetajaks saada, peaksid nad kõik ju teatava tarkuse omandama, meeldivad rahvale pigem ilusad aga andetud kui ilusad ja andekad. Nii me siis loemegi kõmuajakirjadest seltskonnadaamidest edasi ja käime koolis, mis on üks mõttetu asi, mis lihtsalt tuleb läbi teha, nagu ütles üks minu koolivend.

Talvi Kaja