Eva Peron - rahva liider

Sünninimi: María Eva Ibarguren
Pärisnimi: María Eva Duarte de Perón
Hüüdnimi: Evita
Sünniaeg: 7. mai 1919
Surmakuupäev: 26. juuli 1952
Sünnikoht: Argentina, Los Toldos
Abikaasa: Juan Peron

Nooruspõlv
Eva Peróni emal, vallalisel kokal Juana Ibarguren'il (1894–1971) ja tema isal, Juan Duarte'l (1872-1926) oli viis last: tütred Eva, Erminda, Elisa, Blanca ning poeg Juan.

Juan Duarte saabus väiksesse Argentina külakesse Los Toldosesse 20nda sajandi alguses, kus ta rentis põlluharimiseks maad. Tal oli Chivilcoy´s oma abikaasa Adela d'Huart'iga mitu last. Jõuka ja lugupeetud estancia-omanikuna nimetati konservatiiv Juan Duarte 1908 aastal rahukohtuniku asetäitjaks. Pärast radikaalide võimuletulekut Duarte majanduslik olukord halvenes. Talle pakuti põldude ülevaataja kohta lähedal asuvas Quirogas. Ka Ibargureni perekond kolis sinna. Erminda käis seal esimeses klassis. Kuna Quiroga ei pakkunud neile loodetud võimalusi, siis nad kolisid Los Toldosesse tagasi.

8. jaanuaril 1926. aastal Juan Duarte hukkus autoõnnetuses Chivilcoys.

Isa matuste kohta on räägitud mitmeid lugusid, üheltpoolt et lapsed ja nende ema olid seal tõrjutud ja teisalt sugulased väidavad, et kahe perekonna vahel olid südamlikud suhted. Poolõdede ja -vendade ema Eloisa oli selleks ajaks surnud.

Pärast isa surma kujunes äraelamine väga raskeks. Ema, kellel olid tervisehädad, õmbles arsti soovitusi ignoreerides väsimatult. Elisa töötas postkontoris. Blanca õppis pampade linnas Bragados õpetajaks.

Eva läks algkooli 8-aastaselt. Esimeses ja teises klassis käis ta Los Toldoses. Kuigi lapsepõlv mõõdus tagasihoidlikult,  tundis ta sellest täit rõõmu. Vend Juan oli hoolitsev oma õdede vastu - meisterdas mängumajasid ja isegi klaveri. Eva kasvas üles lähedal asuvas Junínis. Tema vaene päritolu võimaldas tal hiljem olla vahelüliks oma abikaasa ja töölisklassi vahel, olles descamisado 'de (särgitute), Peróni põhiliste toetajate kaasjuht.

1930 otsustas Juana oma perega kolida paremat õnne otsima lähedal asuvasse linna Juníni, kus Elisa ees elas. Blanca leidis omale õpetaja koha Püha Südame koolis. Juan leidis tööd apteegis, Erminda läks keskkooli ja Eva kolmandasse klassi.

Eva hakkas peagi silma paistma luuletuste deklameerimise oskusega. Hiljem ütles ta oma autobiograafias: "Juba väikese tüdrukuna ma tahtsin deklameerida. Ma oleksin nagu tahtnud teistele midagi ütelda, midagi tähtsat, mida ma sügaval südames tundsin." Õde Erminda oli keskkooli teatritrupi liige ning ka Evale lubati väike osa etenduses „Arriba Estudiantes”. Junínis transleeriti Eva häält esimest korda valjuhääldite kaudu. Kino ja raadio õhutasid Eva soovi näitlejaks saada. 1935. aastal langetas ta otsuse, et temast peab saama näitleja. Teda ahistas perspektiiv saada õpetajaks või teenindajaks nagu õed, sest ta ei talunud vabaduse puudumist.

Selle kohta, kuidas Eva Junínist lahkus, on mitmeid versioone.

Kui 15. Aastaselt Eva Boenos Airesesse reisis seisis silmitsi mitmete raskustega, kuna tal polnud ametlikku haridust ja tutvusi. Pärast aastaid viletsusega võideldes hakkas ta oma unistusele lähemale jõudma, kui leidis tööd raadio- ja filminäitlejana. Pärast hakkas mängima B-kategooria melodraamades ja Radio El Mundo seebikates. Ta mängis erinevate kuulsuste osi ajaloolis-dramaatilises programmis „Tähtsad naised ajaloost” nagu Inglise kuningannat Elisabeth I, Sarah Bernhardt`it ja viimast Venemaa tsaarinnat. Eva isiklik lemmik film oli „Marie Antoinette”. Teda peeti väga andekaks raadionäitlejaks.

Isiklik elu

Suhe Juan Peroniga ja presidendi kampaania.
Ta kohtus kolonel Juan Peron´iga heategevusüritusel, kus koguti raha San Juani maavärinas kannatanutele. Nad abiellusid 21. oktoobril 1945. aastal. Oma abielutunnistusele märkis ta oma neiupõlve nimeks Eva Maria Duarte, viidates oma isa perekonna nimele. Ta valetas ka oma vanuse paari aasta võrra nooremaks. Pärast abielu Juan Peroniga, keelati kõikide tema filmide näitamine Argentinas, kuna loeti, et ei ole hea tavapoliitika ja meelelahutus omavahel segada.

Natuke enne abiellumist Evaga vahistati Juan Peron oma vastaste poolt, sest kardeti tema toetajaid, kuhu kuulusid descamisadoslased (särgitud) ja töölisklass.

Evat on tihti ka toetatud selle tõttu, et ta kaasas tuhandeid, kelle jõuga vabastati Juan Peron vanglast. Juan Peroni vangistuse ajal oli Eval end raske poliitilisel ja meelelahutusareenil end tõestada. Peale Peroni vabastamist aga kõik muutus. Kirjavahetus Juan Peroni vangistuse ajal viitas sellele, et nad kavatsesid Peroni vabanemisel riigist lahkuda.

Eva Peron oli oma abikaasale presidendi kampaania ajal mitmekülgselt toeks, valmistades ette kampaaniat nii raadios kui ka otse valijatega suheldes. Üldse sai temast esimene naine Argentiinas, kes näitas end presidendi  kampaania ajal koos oma abikaasaga. Eva kogus sellega palju populaarsust, aga oli ka neid, kellele see oli vastumeelne. Sellel eluetapil hakati teda kutsuma hellitavalt Evitaks (tõlkes väike Evita).

Presidendi abikaasa
Pärast Peroni edukat presidendi kampaaniat muutus ka Evita poliitilisel maastikul aktiivseks.

Ta asutas Eva Peróni Fondi - institutsiooni vaeste abistamiseks  ja asutas Justitsialistliku Partei naisharu. 1949. aastaks oli Evita kõige mõjukam inimene Argentinas.

Ta oli kaval ja auahne. Tema ümber tekkis suur isikukultus. Hoolimata enda domineerimisest ja poliitilisest võimust ei õõnestanud Evita kunagi oma abikaasa sümboolset rolli. Kuigi Evita kontrollis olulisel määral presidendi tegevust, õigustas ta oma tegusid alati väitega, et neid "inspireerib" või julgustab Peróni tarkus ja kirg. Nende abielu oli sageli pingeline. Neil ei olnud lapsi. See on tekitanud vaidlusi nende suguelu või selle puudumise üle.

Töölised jumaldasid Evitat ning Argentina jõukas anglofiilne eliit vihkas teda. 1951. aastal püüdis Evita oma võimu ametlikuks teha, taotledes asepresidendi kohta, kuid sõjavägi blokeeris selle katse.

1952. aastal, kui ta tähistas paraadil oma mehe teist ametiaega, oli ta juba nii haige, et ei suutnud ilma välise abita püsti seista. Kasuka alla oli ehitatud spetsiaalne raam, mille abil ta püsti seisis.

Eva Perón suri 26. juulil 1952. aastal 33-aastaselt emakavähki. Ametlik teadeanne kõlas: "Meie kurb kohus on Vabariigi rahvale teatada, et Rahvuse Vaimne Juht Eva Perón suri kell 8.25 pärast lõunat." Matused toimusid 11. augustil.

Tema keha balsameeriti ning seda eksponeeriti, kuni sõjaväeline riigipööre 1955. aastal tema abikaasa kukutas. Seejärel viidi see Itaaliasse Milanosse ja maeti maha. 1971. aastal tema surnukeha ekshumeeriti ning viidi lennukiga Hispaaniasse. Tema abikaasa tuli pagendusest presidendina Argentiinasse tagasi. Ta suri seal 1974. aastal. Eva surnukeha toodi tagasi Argentiinasse ning seda eksponeeriti lühikest aega kõrvuti Juan Peróni surnukehaga ning maeti hiljem Duarte perekonnahauda Buenos Aireses La Recoleta kalmistul.

Retseptsioon kunstis
Tema elust ja karjäärist jutustab Andrew Lloyd Webberi muusikal „Evita”. Peaosa mängis selles Broadwayl Patti LuPone, Londoni West Endis Elaine Paige ja eluloofilmis Madonna. Televisioonis on teda mänginud Faye Dunaway.

EEVA