Greipfruut

Greipfruuti mainiti ajaloos esimest korda aastal 1750 vaimulik G.Hughesi poolt, kes kirjeldas vilja, mida ta Barbadoselt leidis. Praegugi nimetatakse greipi üheks „Barbadose seitsmest imest”. Selle puuvilja näol on tegemist pomeli ning apelsini ristandiga. Alles 19. sajandi alguses sai greipfruut oma tänapäevase nime (grape+fruit inglise keeles viinamari+puuvili), kuna tema puul kasvamine meenutab viinamarjakobarat. 1830ndal aastal dokumenteeriti ka ladina keelne nimi Citrus paradisi.

Eristatakse valget, roosat ja punast greipi, värvi annab sealjuures vilja sisu, mitte koor. Kõige enam kasvatab greipfruuti Lõuna-Ameerika, sealt tuleb ligi 70% maailmatoodangust.

Greibipuu on tavaliselt 5-6 meetri kõrgune, kuigi võib kasvada kuni viieteistmeetriseks. Puu lehed on tumerohelised, väga õhukesed ning sama pikad kui inimese käelaba. Greip ise on alati kollase koorega, kuigi vahel on sel roosakas varjund juures ning keskmine greip on diameetriga 13 cm.

Pikka aega kasvatati greibipuud nii Ameerikas kui Indias kui aia ilupuud, kuni saadi aru, kui väärtuslik on tegelikult selle vili.

Greip on maitsev hapukas puuvili, mida nüüd leiab ka juba igast meie toidupoest. See sisaldab väga palju C-vitamiini ning ka B-vitamiini, on väga väikese kalorisisaldusega ning sobib hästi dieettoiduks. Hambaarstid soovitavad greibisöömist ka neile patsientidele, kellel on probleeme veritsevate igemetega. Lisaks pidavat regulaarne greipfruudisöömine aitama võidelda hammaste väljalangemise probleemiga vanemas eas.

Greipi ja selle ekstrakti kasutakse väga palju kosmeetikatööstuses. Avonilgi on terve greipfruuti sisaldav näohooldustoodete sari. Ka leidub greipi enamustes massaažiõlides ning oma hea lõhna tõttu kasutatakse laialdaselt ka greipfruudilõhnalist aroomiõli.

Vilja mõru koor sisaldab palju eeterlikke õlisid, sellest toodetakse mõruainet nimega limoliin, mida omakorda kasutatakse näiteks söögiisu tekitavates ravimites.
Greibi koorest valmistakse veel ka pektiini, looduslikku tarretavat ainet, mis vähendab veres liikuva kolesterooli hulka, neutraliseerib organismi sattunud raskemetalle ning seedekanalis moodustuvaid kahjulikke ühendeid. Pektiini müüakse pulbrina ning seda võib leida ka mõne Soome moosi koostisosade seas.

Tsitrusesalat
Pähklikastmega tsitrusesalatit on soovitav serveerida enne enne põhirooga, kuna happelised viljad soodustavad toidu seedimist.

- 3 apelsini
- 1 punane greipfruut
- 2 laimi
- 50g vedelat mett
- 50g apelsini mahla
- Soovi korral 2 sl konjakit
- 50g sarapuupähkleid
- 2 sl rosinaid
- 100g vahukoort
- 1 sl suhkrut

Koori apelsinid, greip ja laimid terava noaga. Lõika viljaliha kilevabadeks sektoriteks ning lao puuviljad kihiti magustoidupokaalidesse. Sega mesi ja apelsinimahl, võid lisada konjakit. Sega juurde pähklid ja rosinad ning lase segul mõnda aega seista. Vahusta koor suhkruga pehmeks vahuks. Kalla pähklikaste tsitrusviljadele, kaunista vahukoore ja näiteks mündilehtedega. Salatit võid serveerida enne põhirooga, happelised tsitrused soodustavad toidu seedimist.

Ameerika krevetisalat
- 150 g külmutatud krevette
- 1 greip
- 2 avokaadot
- 1 väike pea jääsalatit

Kaste:
- 1/2 dl hapukoort
- 1/2 dl piima
- 1/2 dl hakitud tilli
- 2 ml soola (1 ml=maitseainelusikate komplekti kõige väiksem lusikas)
- 1/2 ml musta pipart

Sulata ja nõruta krevetid sõelal. Koori greip, eralda sektorid üksteisest ning lõika need väikesteks tükkideks. Poolita avokaadod ja eemalda kivi. Võta lusika abil avokaadopoolikutest välja viljaliha ning lõika see viiludeks. Lõika salatilehed tükkideks ja kata nendega lame serveerimisvaagen. Tõsta krevetid, greibi- ja avokaadotükid eraldi kuhjadena salati peale. Sega kokku kastme ained ja serveeri kaste eraldi. Peale heleda kastme võid valmistada veel erksavärvilise maasikakastme, segades selle ained mikseriga.

Kadri Kask