Oma kodu

Õnnelikud on need inimesed, kes jõudsid soetada omale isikliku eluaseme vähemalt 4-5 aastat tagasi, enne kinnisvarabuumi algust. Kuid milline on noore pere kodu? Perekonna, kes alles ühist elu alustanud, esimese lapse saanud ning tihtipeale laveerib toimetuleku ja miinusesse jäämise piiril, et panga itkes olles maksta igakuist laenusummat.

Vivika ja Janar
Vivika (26) ja Janar (27) kuuluvad nende hulka, kes on õnnelikud. Äsja abiellunud noored ostsid omale 2 toalise korteri Pärnu kesklinna lähistele viiekordsesse paneelelamusse viis aastat tagasi ning maksid selle eest alla 200 000 krooni.

Selle raha eest sai 48 ruutmeetrit elamiskõlblikku, kuid siiski remonti vajavat pinda. Vannitoas kippus krohv seinast alla kukkuma ning tapeedidki polnud üle kümne aasta vahetatud, kuid paar see ei morjendanud, sest kodu oli ikkagi päris enda oma.

„Lasime omale pulmadeks ainult raha kinkida ja Janari vanemadki panid õla alla, niimoodi saime korteri sissemaksuks vajaliku summa kokku,“ rääkis Vivika. Puudujäägi katteks võeti pangast laenu, maksed jaotati kümne aasta peale.

Naise jutu järgi elasid nad mehega esimese aasta piltlikult öeldes pappkastide otsas, sest kuigi laenumakse polnud liialt suur, kulus palgaülejääk remondi tegemisele ning mööbli soetamisele sai mõtlema hakata alles 18 kuud hiljem, kui Janar koridoris viimased vanad põrandaliistud ära vahetas.

„Tagant järele vaadates olid esimesed aastad ikka väga rasked, tohutult palju jooksmist ja sebimist. Tööl tulles ajasime mõlemad tunked jalga ja hakkasime värvima või tapeetima. Kõik tegime oma kätega tasapisi, võimaluste piires. Aga siis sellele ei mõelnudki, kõige tähtsam oli eesmärk,“ pajatas naine.

Nüüd, kui paar ootab last, mõeldakse esimese ühise kodu müümisele. Kahes toas jääb kolmekesi lihtsalt kitsaks ja mis seal salata, korteri väärtuski on vahepeal neljakordistunud ning müües jätkuks sellest lahedalt suurema korteri või miks mitte maja sissemaksuks.

Vivika tunnistab, et kuigi muud varianti ilmselt pole, on aastatega koduseks muutunud korterit kahju müüa. „Kõik on oma kätega üles ehitatud ning ma usun, et oleme Janariga tänu sellele pidevalt planeerimisele, arvestamisele, pahteldamisele ja värvimisele tunduvalt lähedasemaks muutunud,“ arvas ta.

Anett ja Martin
Seevastu Anett (21) ja Martin (26) elavad kolmandat aastat Taaralinna üürikorterites, praeguses on nad paigal püsinud kõige kauem- peaaegu kaks kolmandikku sellest ajast.

„Me oleme tuttavad juba sellest ajast kui mina olin 16 ning esimese ühise üürikorteri otsisime siis, kui tulin Tartusse ülikooli,“ ütles Anett.

Noor naine pühendub õpingutele ning tööl käib vaid mõne tunni nädalas, sellepärast tuleb end ära majandada müügitööd tegeva Martini palgast.

„Me rehkendasime juba kokku kolides välja, et kõige positiivsema prognoosi kohaselt oleme suutelised isikliku kodu ostma alles siis, kui minul on ülikool läbi ning stabiilne töökoht olemas. Aga sinna läheb veel vähemalt kaks aastat, ilmselt isegi kolm. Kinnisvarahinnad ja sissemaksud on nii suured, et ühe palgaga normaalset elamist lihtsalt soetada ei jaksa,“ rääkis ta. „Sissemaks tegelikult ongi kõige suurem probleem, sest lisatagatist meil kuskilt saada pole ja ise seda mitukümmend tuhandet krooni kokku koguda ei jõua.“

Anetti sõnade kohaselt on üürikodul nii plusse kui miinuseid, kuid viimased kaaluvad siiski positiivse üles. Kõige suuremaks mureks on kindlustunde puudumine, sest kunagi ei või kindel olla, et omanik järgmisel kuul kotte kokku pakkida ja välja kolida ei käsi. Remontigi pole mõtet teha, sest kes ikka tahab võõrasse varasse investeeringuid teha.

„Korteriomanik elab teises linnas ja õnneks meie tegemistesse eriti ei puutu, kuid ometi häirib see, et nendel harvadel kordadel, kui ta külas käib, tuleb ta alati ette teatamata ning ründab oma võtmega sisse, pööramata vähimatki tähelepanu meie privaatsusele,“ seletas naine. „Koht on küll tore, kuid kodutunnet siin ei ole. Võtame korterit kui magamise ja asjade hoidmise kohta.“

Maren ja Mihkel
Maren (29) ja Mihkel (28) peavad sellel aastal esimest korda jõule oma päriskodus- kolmetoalises korteris Tallinna külje all, uues kortermajas.

„Me elasime üürikorteris sellepärast nii kaua, et teadsime, et kui kunagi ostame, siis peab see kindlasti olema uus korter, vana üles ehitama ja remontima ei taha hakata,“ selgitas Maren. „Ja sissemaks oli muidugi teine probleem. Õnneks tuli ema appi ja andis oma hüpoteegi alt vabanenud korteri meile lisatagatiseks.“

Pere kaalus seda sammu kaua, sest uus korter asetas nende kukile 40. aastaks laenukoorma, mis tühjendab igas kuus rahakotti ligikaudu 10 000 krooni võrra. Seevastu kahetoalise üürikorteri eest tuli maksta poole vähem.

„Olime otsustanud, et teise lapse saame alles pärast seda, kui muretseme endale päris oma kodu. Nüüd on kodu olemas, aga beebiplaan ikkagi tulevikku lükatud, sest reaalsus on selline, et kahekesi tööl käies saame maksud makstud ja söögi lauale, kuid kui üks tööst ilma jääks, oleks ikka väga täbarasti,“ rääkis ühe lapse ema. „Vanemahüvitise ajal poleks probleemi, kuid tahan lapsega kauem kui 1.5 aastat kodus olla ning selles korteris me seda omale lubada ei saa.“

Kas paar kahetseb otsust? Ei, kindlasti mitte. „Meil on rohkem ruumi, ma sain esimest korda elus sättida kõik oma käe järgi, täpselt nii nagu meile meeldib. Raha kaoks näppude vahelt niisama ka ära, nüüd ma vähemalt tean, mille nimel töötan,“ on ta kindel.

Sirle Laane