Päkapikud või emme-issi

Jõulud ja jõuluooteaeg on ju lihtsalt imeline – kui suudame seda vaadata positiivse poole pealt ja jättes kõrvale kõik pinged kinkide ostmise ja kiire aja tõttu. Paljudes peredes teevad jõulud veel erilisemateks väikesed lapsed, kes oma ärevuse ja rõõmsameelsusega päkapikkude komme ja veel rohkem Jõuluvana ootavad. Uskumine jõuluaja tegelastesse annab ju kogu detsembrile sära!

Kuid alati on üks pisike „aga”... Mis siis saab kui pisikesed särasilmsed lapsed pärima hakkavad, kes on Jõuluvana, kes on päkapikud, kus nad elavad, kuidas nad igale poole jõuavad ja veel mustmiljon andekat küsimust? Alati saab pisivaledega esmast uudishimu peletada kuid kui küsimused lähevad raskemateks ja pisivaled ei tundu enam uudishimu peletavat? Millal on üldse õige aeg lapsel teada saada, et päkapikkudeks on nende endi emmed-issid, kes nende sussikestesse maiustusi pistavad?

Nii mõnigi lapsemeelne täiskasvanu keeldub tunnistamast, et päkapikke pole olemas. Tegelikult on see mõnes mõttes isegi armas. Kuid kindel on ka see, et lapsed mõtlevad päkapikkudest siiski hoopis teistmoodi kui lapsemeelsed täiskasvanud. Neil on omad mõtted, kuidas päkapikud kõrgetele korrustele pääsevad ja märkamatuks jäävad. Oleme ju neid ilusaid mõtteid isegi reklaamidest kuulnud.

Lapsevanematele toovad ju jutud punastes riietes pisikestest olevustest vaid kasu. Nende pisitütred ja –pojad ju tahavad igal hommikul sussi seest kommi leida kuid selleks, et see juhtuks, peavad nad hästi käituma ja tublid olema. Nii saavad vanemad päkapikke „ära kasutada”, et lastele meelde tuletada, et alati peab tubli olema. Pealegi ärkavad lapsed detsembrikuu hommikuil palju kergemini üles, kuna tormavad kohe sussini, et avastada, mida päkapikud neile toonud on. Rõõmus laps on hea laps!

Siiski, mida vanemaks väikesed ühiskonna liikmed saavad, seda uudishimulikuks nad muutuvad ja lõpuks kõlab küsimus: „Emme, kas päkapikud on ikka olemas? Kerdi ema oli öelnud, et päkapikud on välja mõeldud.” Sellises olukorras on ju väga raske poolt võtta: väidad, et Kerdi emme valetab või tunnistad, et tegelikult on päkapikupoiss hoopis issi. Vahel saab ka vastamisest kõrvale põigelda kuid mitte kauaks. Lapsed pole rumalad.

Tuttava laps on 13-aastane ja ta ema avastas, et laps kirjutas Jõuluvanale kirja. Veidi uskumatu kuid samas, milleks lõhkuda lapse ilusat maailma jõuludest – on ju palju toredam mõelda Jõuluvanast kui ühest sõbralikust onust kaugel Lapimaal kui mänguasjapoes tuulavatest issist ja emmest.

Mingil määral otsustab laps ise selle, millal ta enam päkapikkudesse uskuda ei soovi – kui tekib kahtlus, mis mitte kuidagi ei taha jätta muljet, et tõesti on pisikesed päkapikupoisikesed ja –tüdrukukesed olemas, siis ongi ta otsustanud, et asjad peavad olema natuke reaalsemad. Saades vanematelt kinnitust, jääb juba tema enda valida, kas jätavad endale imelise ja müstilise maailma koos Jõuluvana ja tema paljude abilistega alles või mitte.

Mina usun, et meis kõigis elab pisike päkapikk, kes motiveerib meid teistele ja endale head tegema eriti pimedal ajal, mis siiski on jõuluehete särast valgustatud. Mu üks sõber ütles mulle kunagi, et pole mitte ühtegi halba inimest, järelikult ka pealt näha õelas ja kurjas inimeses on sügavalt südames üks punase mütsiga mehike soovides kõigile head.
Ilusat ja müstilist jõuluaega!

Talvi Kaja