Elame nii, et oleksime sellega rahul – alati!

Viimasel ajal on nii kiire. Päev on lühike ja Jõulud nõuavad kinkide tegemist ja jõulupidude korraldamist. Piparkoogid, kuused, ehted... Olen märganud, et minu päev on nii meeletult üksluine, et tekitab lausa masendust. Ei mäleta isegi, millal viimati raamatu lugemist nautida sain. Päev lihtsalt kaob käest ära. Isegi kui leian vaba hetke, siis meeles mõlguvad ikka pidevad asjad, mis vajavad homme või lähiajal tegemist – korralikult nautida ei saagi, ruttu-ruttu raamat läbi, iga natukese aja tagant kella vaadates, et trenni või kohtumisele hiljaks ei jääks.

Kiire elustiiliga inimesed leiavad, ma usun, end tihti samasuguses olukorras. Veel hullem on see kui ei jõutagi teha ettevalmistusi selleks, et saaks oma lemmiktegevustele pühenduda.  Ei jõuta raamatukokku või -poodi, ei jõuta vaadata, mis kinos näidatakse, internetti portaalide lugemise asemel pikutatakse lihtsalt televiisori ees – lemmiktegevusi on ju erinevaid.

Kiirel ajal peab niigi pidevalt valikuid tegema, aega planeerima – kui peab valima raamatu lugemise või hea filmi vaatamise vahel, siis saab alati valiku teha vastavalt tujule, kuid kui on valida kinno minemine ja kontoritöö tegemine, mis pidi eelmisel nädalal ära antud olema, siis ei saagi seda eriliseks valikuks lugeda. Nii me likvideerimegi võimaluse tegeleda millegagi, mis meeldib.

Terve päeva oleme rabanud kontoris, telefoni ei saa käestki ära panna, kui juba keegi jälle meid vajab. Arvuti ekraan rikkus silmad juba aastaid tagasi ära. Trenni pole jõudnud, kuid eriliselt end ei liiguta ka – pole aega. Lõpuks saab kell viis ja on luba lahkuda, ehkki veel nii palju on teha. Töömõtetest lahti saada on praktiliselt võimatu. Enne koju jõudmist peame poest läbi minema ja mõtlema, mida süüa teha. Ei taha meenuda, mis seal külmkapis on või kas seal üldse midagi on. Tüüpilised tööinimesed tekitavad 15m pikkuseid järjekordi. Lõpuks kui koju jõuame oleme kõigest nii väsinud, et ainuke asi, mida teha tahame, on lihtsalt olla, puhata.

Kõik inimesed ei võtagi tööd kui ainust tegevust, millega oma päeva sisustada. Päevas peab lihtsalt mingid tunnid seal olema ja oma asju ajama. Tegelik päev algab alles peale tööpäeva. Õhtu on ainult minule ja töö ei tule siis mitte meeldegi. Usun küll, et sellise suhtumisega inimest aastatööliseks ei valita, kuid enda eluga on ta kindlasti tunduvamalt rahul kui isik, kes ainult tööl käimisele elabki. Peale selle leiab tööd ja eraelu eraldav inimene tunduvalt rohkem aega ja tahtmist, tegeleda tegevustega, mida ta naudib. Sõbrad ei kao ära, sest ei suhelda ja päevast leitakse ka midagi paremat kui hunnik paberitööd.

Vahel võiks lihtsalt mõelda, mida me elus tähtsaks peame. Kiires tempos ruttamine seda tegevust eriliselt ei soodusta, selleks soovitan võtta hetke vaba aega ja mõelda vanasõnale, mis tundub vahel liiga sügava mõttelisena: tuleb elada nii, et vanana saaksid öelda, et oled oma elatud eluga rahul – siiski puhas tõde. Vaevalt on inimesi, kes rahulduvad sellest, et ainukesed perioodid, mil saad pühenduda iseendale, on enne kooli/lasteaeda ja pensionieas. Pessimist võiks öelda, et esimesel juhul oleme liiga noored, et aega siis väärtustada oskaksime ja teisel juhul oleme liiga vanad, et seda teha.

Talvi Kaja