Eesti naine Iraagis sõja keskel
- Kategooria: Reisijutud
Iraak on eestlaste jaoks kauge maa, kuhu turist naljalt jalga ei tõsta. Seal toimuvast kuuldakse peamiselt ajakirjanduse kaudu ning reeglina siis, kui plahvatab mõni pomm, toimub terrorirünnak või madistatakse sõjaväljadel. Eestist pärit Reena elab seal teist aastat ning kasvatab mõnekuust tütart.
Räägi, kuidas Sa Iraaki sattusid?
Olen Eestist ära olnud kaks ja pool aastat, enne elasin Soomes. Seal tutvusin oma praeguse abikaasaga, abiellusime ning nüüd oleme 1.5 aastat Iraagis elanud, täpsemalt Kurdistanis.
Kuidas reageerisid ettepanekule sinna kolida?
Võrreldes Eesti või Soomega on ju tegu hoopis teise keskkonnaga. Ettepaneku siia elama tulla tegi mees, sest Iraagis on kogu tema suguvõsa. Nõustusin kergesti, tundus uus ja huvitav. Algul muidugi kartsin ka, aga pole hullu midagi.
Oma mõnekuuse tütre sünnitamiseks sõitsid Sa Eestisse? Miks?
Laps Iraagis sünnitada oleks täielik õudusunenägu. Arste ma absoluutselt ei usalda, kahe kogemuse põhjal mis mul olnud on. Esimesel korral olin 40 palavikuga voodis, mees kutsus arsti, kes tõi mulle raviks leiba. Teine kord tekkis probleem äiaga, kes on suhkruhaige ning sai infarkti. Arst tuli paar tundi hiljem, sest ta parasjagu sõi kodus ja ei saanud kiiremini. Suurem osa haigusi on arstide meelest allergiad ning neid ravitakse valuvaigistite või vitamiinidega, mis muidugi ei toimi. Eestlased teevad rasedana kõhust pilte, on õnnelikud ja ettevaatlikud, kuid siin on rasedus häbiasi, millest tahetakse võimalikult ruttu lahti saada. Sünnitustoas on korraga umbes neli inimest, kõigil omakorda õed või emad või muud sugulased kaasas. Peale sünnitust saab kohe koju, sest haigla on tavaliselt üle rahvastatud.
Kuidas iraaklased lastesse suhtuvad?
Riik toetusi ja lasterahasid ei maksa, pere ainukene sissetulek on mehe palk, juhul kui naine ei tööta.
Lapsi soovitatakse ja armastatakse, kuid nende eest ei hoolitseta nii nagu mujal maailmas. Keegi ei vaeva pead, kas imikul on soe ja mugav olla. See-eest on lapsed sõnakuulelikud, vanematele ei hakata kunagi vastu ega öelda midagi halvasti. Kahju ainult, et neil puudub lapsepõlv ja võimalus mängida. Eriti tüdrukutel, kes peavad varakult õppima kodutöid tegema ning ema aitama. Ega neil ei olegi eriti kuskil mängida, sest hoovid on väga väikesed ning ainukene võimalus on tänaval olla. Olen mitu korda hämmingus olnud, kui umbes paariaastane laps uitab üksi tänaval, kus sõidavad autod.
Milline on naise roll ühiskonnas? Kas ja kuidas Sa oled pidanud oma harjumusi Iraagis muutma?
Naise roll ei ole üldse selline nagu tavaliselt arvatakse. Naine ei ole kindlasti kellegi ori, kui aus olla, siis on nende elu nagu lust ja lillepidu. Tööl ei pea käima kui ei taha, aga kui tahad, siis võid loomulikult minna mehe nõusolekul. Haridust väärtustatakse, ka naistel on reeglina ülikoolidiplom olemas.
Muidugi on kõik kodused tööd naise õlul, aga keegi ei virise selle üle ning pere eest hoolitsetakse rõõmuga. Kodus olles ei pea mees näiteks omale ise klaasi vettki tooma, seda teeb naine. Suurema osa oma palgast annab mees naise kätte, kes siis talitab sellega oma äranägemist mööda.
Riietumine sõltub sellest, kui tugeva usulise taustaga pere on. Kui mees tahab, et naine end kataks, siis seda ka tehakse, aga päris paljud käivad ka lühikeste varrukatega pluusi ning põlvini seelikuga. Väga tugeva usuga perede lapsed seda üldjuhul ei tee, sest nad tunnevad end kaetult ilusamana ning neid austatakse niimoodi rohkem.
Siinsesse kultuuri sisse sulanduda on päris raske. Mina pole sellega veel päris ära harjunud.
Millest Sa Iraagis elades kõige rohkem puudust tunned?
Muidugi tunnen puudust oma perekonnast ja sõpradest. Kuigi siinsed inimesed on sõbralikud, on suurem osa neist väga kahepalgelised ja mulle eriti peale ei lähe.
Teiseks tunnen puudust toitudest. Enne Eestisse tulekut teen alati kaasa pika nimekirja, mida ma seal kõike süüa plaanin.
Millised plaanid teil tulevikuks on?
Loodan, et ühel päeval kolime Euroopasse tagasi, siia ma elu lõpuni jääda küll ei plaani. Siin on tore käia külas ja niisama uudistamas, aga ma tahaksin elada mujal.
Ja lõpetuseks - kuidas Iraagis siis ikkagi sõjaga lood on?
Sellel teemal ma eriti rääkida ei tahaks. Muidugi on sõda, kuid mitte selles linnas kus mina elan. Aga nende temperamenti arvestades ma eriti ei imesta, et nad pidevalt sõdivad.
Sirle Laane
