Kui ma olin 11-aastane, siis kasvas bikiinipiirkonda suur puhmakas karvu. Mulle need ei meeldinud ja tundsin ennast ebamugavalt. Läksin siis emale kurtma ja nõu küsima...
Ja ema ostis mulle trimmeri, millel oli 1 otsik, mida sai reguleerida (vastavalt sellelel, kui pikaks sa tahad jätta). Kui see otsik ära võtta, siis see töötab siiski nagu trimmer (s.t. natukene on karvu näha, aga karvad on siiski hästi-hästi lühikesed). Sellega tegin siis ka alguses kaenlaalused üle. Aga nii 12-aastaselt hakkasin märkama ka jala- ja käekarvu. Need olid pikad ja paistsid silma (ehkki ainult mõni oli tume). Ja jällegi läksin ema juurde muret kurtma ja nõu küsima...
Kuna ema kasutas (ja kasutab praegu ka) epilaatorit, siis soovitas ta seda mullegi. Mina ei kartnud väga valu ja minu põhimõtteks oli jala- ja käekarvadest lahti saada - ükskõik siis kuidas - ja, kui kuulsin veel, et tulemus on pikaajalisem, siis oli asi otsustatud. Ja ema läks poodi ja otsis mulle isikliku epilaatori. Epilaatorile olen ma truuks jäänud. Mäletan seda, kui otsustasin, et hakkan epilaatoriga kaenlaaluseid ajama... Olin siis 12-aastane (selgituseks: epilaator osteti mulle siis, kui olin juba olnud 12 umbes 3 kuud; kaenlaaluseid hakkasin ajama epilaatoriga siis, kui olin 12-aastane, umbes 4 kuu pärast saamas 13). Võtsin epilaatori ja tegin asja ära... Valus peaaegu üldse ei olnud (ei pannud valu eriti tähele, sest ma olin väga hõivatud käe üleval hoidmisega - hoidsin nii, et nahk oleks võimalikult pingul - ja vaatamisega, et kõik karvad saaksid eemaldatud)... Pärast olid kaenlaalused megasiledad ja koguaeg imetlesin neid.