Põhimõtteliselt on nüüd asjalood sellised, et Pariisi, Citeaux`i rue`le, nr 4 maja teisele korrusele on vabatahtlikke vaja..vabatahtlikke vajatakse seoses kaariese äkilise rünnakuga, mis on tingitud tohututes kogustes suhkruid sisaldavate produktide olemasoluga minu laual...tõsiselt inimesed..aidakem kaasmaalasel see tohutu kuhi läbi seedimise hävitada...palun! :(

Mul käisid täna esimesed päkapikud. Hommikul ärgates tuli maksimaalne "jõulutunne" peale, kui kari päkapikke mu suus suusamaratoni pidas. Tegemist oli haige peaga kaasneva boonusega, mida on kõigil maamuna kodanikel võimalik nautida, kui ainult tahtmist on ma ütlen. Et siis jah, asi läks, üle pika aja, käest ära ja nüüd ma siin olen - vaevu elutegevusest märku andes, üritan voodiga maksimaalses kontaktis olla, mis on omakorda tsirkuse tegemine, sest mingi viga has been made again..ja mulle on lapse- et mitte öelda poole inimese voodi antud. Ega siin nalja ei ole, kas magad kogu öö ühe külje peal või poole kehaga põrandal tolmu kogudes.

Ühes omapärases ööklubis sai ka käidud..klubi ise pidavat muidu normaalne pleiss olema...a no peo valikuga pandi küll veits kurvist mööda ma ütlen...alguses ei osanud nagu ohtu märgata..muss oli meeldivalt bassine..muidugi heli valjusus ületas raudselt igasugused tervislikkuse piirid...et kõrvad olid lukkus, midagi pole parata...ja vahepeal tuli lõualuuga igast harjutusi teha, et vähem ebamugav oleks...aga kusagil ca kell 4 lasi keegi lavalaudadele mingi transvestiidi...mai teagi täpselt, mida neist „usulahu” kummardajatest arvata..ma veist pelgan..igast äärmuslikud kaldumised emmale kummale poolele ei ole kunagi päris see olnud, mida mina inimestes hinnanud olen...ja mida õudust see Pierre või Jaques (ema pandud nime järgi muidugi, ise oli ta selle raudselt juba ammu Esmeraldaks või Kelly`ks ümber nimetanud) laulma hakkas...

Käisin täna oma otsese esivanemaga, kellest põlvnen ja minust ülejärgmise täistabamusega (vastavalt ema ja õega) ...ei mäleta mitmendat korda Pariisi „avastamas”...Aerutasime peaaegu Kihnu kaluripaati meenutava ehk siis üsna koduse alusega mööda Seine`i jõge ringi, kuulasime vastavalt tujule kas hispaania, prantsuse, inglise või vene keelset giidi, kes meie istmete kõrval olevatesse telefonidesse oma kesiseid teadmisi ajaloost paiskas..naer, ok ma sain ka tegelikult targemaks...oli õhtu juba..kell miski kaheksa kopikatega ehk siis päikeseloojangust olid mõned hetked juba möödunud ja öine Pariis on päris ilus....

Eile õhtul tegin kerge õuetiiru..Käisin ühest jalast Liibanonlase ja teisest jalast Hispaanlase Joe`ga ühes väga šefis kohas..nimeks oli sel Budha-bar..räägitakse olevat üks turistide meelispaik, kus rahvamurrust never ever puudust ei tule..mõnus sisustus ja valgustus oli..idamaade stiilis..alumisel korrusel nautis rahvas õhtusööki ja ülemisel korrusel mis moodustas alumise kohal rõdu..sai drinkida, tantsida ja niisama chattida...

Muusika oli ülihea...kaasaegne tantsumuusika.. ei lastud sulle ikka mingit kõrva virtsavee tekitajat Ace of Base`i Life is a Flower`it...nagu selles Pariisi „kuumimas” ööklubis Qeen`es...eile sain siis mina ka lõpuks teada mida tähendab expression (väljend) muinasjutuline elu..või elu kui muinasjutus tegelik tähendus...olin eile õhtul fking wannabe Cinderella alias Tuhkatriinu...ca 500m enne budha-bari sisenemist, lagunes mu vasaku jala eelnevalt üsna normis king, otse jalas..väga odavaks varbavaheks..klubis komberdasin suht Silver-üksjala kombel ringi...õnneks ei olnud tantsimiseks minule vajalikku ruumi olemas, seepärast sai õnnetust istudes hõlpsalt varjata...ok pannal tuli küljest ära..aga sellega asi ei piirdunud..endine kinga nime kandev bullshit mu jala otsas jätkas lagunemist...mingid paelad muudkui hargenist ja osakesed pudenesid..lõpuks meenutas see asi mu suure varba otsas lennuki maandumisrada..kujutate ju ette? Ei? Normaalne..ma ka ei kujutaks :) ...

Olen endale sundkorras uue hobi tekitanud… kas millegi kogumist, a la kollektsionääriks olemist saab hobina võtta? Ennemuiste justnagu sai.. mõtlen just, et ega jälle mingeid eurodirektiive järgides pole millegi kogumist hobide nimekirjast eemaldatud...taon pariisi 7 eurose pastakaga vastu oimu ja üritan meelde tuletada...anyways..minu „mustapesu” kasti vaadates võib täiesti õigustatult tekkida kahtlus, et inger kogub musti riideid...mul on siin suur valik suitsuhaisuseid pluusesid, ühikakoridorist soki talla külge saadud plekkidega neidsamuseid, pükse, millel olevad huvitavad kujundid pärinevad metroos millegi ebamäärase sisse istumisest... jmt...

Päev pilvine ja sünge siin Pariisis..ma olen eilse koolipäeva shokeerivatest sündmustest endiselt häiritud..ja mõtlen siin tõsimeeli iseendast kui maailma halvimast inimesest...ma olin selle ettekandega kuu aega rämedat vaeva näinud...videoklipigi valmistanud...aga ma mõistan, et oli ikka kuramuse hull tükk minna põhiliselt prantslastest (loe korstendest...või on õige öelda korstnatest?...duhh mai oska eesti keelt) koosneva kamba ette ja neile suitsetamise halbadest tagajärgedest ja faktidest kõneleda..mu jalg tõmbus krampi ja hääl kadus ära juba enne tunni algust, kui klassiruumi uksetaga oodates tuli mingi meesterahvas ja kutsus mu õppejõudu „väikesele suitsule”...mõtlesin oooblaaaaa seda veel vaja..ei olnud kursis oma õpsi suitsulembusega..nii et vale teemavalik ja ilmselt maksan ma selle eest oma hindega...

Sain sellega hakkama. Kirjutasin just uue loo, mis eestikeelse versioonina kõikide Maarjamaa raadiojaamade TOP`id vallutab..Lugu võib teile ühe teise tuntud Eesti looga veidi sarnane olla, kuid kellele kaebad?..Lugu algab siis sõnadega: Eesti MEES olen ja Eesti MEHEKS jään, kui mind Eesti MEHEKS loodi, Eesti MEES olla on uhke ja hää, vabalt vaarISA moodi.

Võimalik, et mind inspireeris miski meessuguhormoon, mis mu organismis ajutiselt domineeris. Kuid üldiselt on minu siiamaani üsna traditsiooniliste väärtustega naise elu hakanud karile triivima ja sellel karil on nimi (Meestekari :)). Miks me ülistame mehi? Ja miks meile (neile naistele, kel kahe vanemaga perekonnaelu kogemus olemas on) meeldib isa ees muljet avaldada ning tema heakskiit oma ponnistustega ära teenida?

Kui veel 3 aastat tagasi, kui ma oma 7 asja kokku pakkisin ja suvepealinna tolmu jalgadelt pühkisin, Tartu tudengielust rõõmu tundsin ning pigem muretult oma elukest elasin, siis tänane tudengipõli minult 10 palli skaalal enam nii kõrgeid hindeid ei saaks. Jaaaa – ajad on muutunud.