Mul käisid täna esimesed päkapikud. Hommikul ärgates tuli maksimaalne "jõulutunne" peale, kui kari päkapikke mu suus suusamaratoni pidas. Tegemist oli haige peaga kaasneva boonusega, mida on kõigil maamuna kodanikel võimalik nautida, kui ainult tahtmist on ma ütlen. Et siis jah, asi läks, üle pika aja, käest ära ja nüüd ma siin olen - vaevu elutegevusest märku andes, üritan voodiga maksimaalses kontaktis olla, mis on omakorda tsirkuse tegemine, sest mingi viga has been made again..ja mulle on lapse- et mitte öelda poole inimese voodi antud. Ega siin nalja ei ole, kas magad kogu öö ühe külje peal või poole kehaga põrandal tolmu kogudes.

Kas ma näen viirastust? Sääsed....nähhhh...kust need siia said? Mingi onu Talv teeskleb, et lendab täiega peale ja liputab aegajalt öökülmadega, aga siin tõmblevad sääsed ringi...hämmastav...ütlen ühele ebaviisakalt..eesti keeles...”krt mida sa imed siin?”..tüüp solvus..pani oma tiivapaarile hääled sisse ja tõmbas uttu....:S tegemist oli vist Eesti sääsega...ega siin nalja ei ole..tuleb ette nt. metroos neid ebamugavaid olukordi, kus kommenteerid sõbrannaga mingit meest või muud elementi ja siis kõrvalolev inimene koputab õlale, "oi, kas te räägite eesti keelt?"...duhhhhh..piinlikkust on jätknud..rääkides piinlikkusest, kas ma olen juba maininud, kuidas ma kord bussile kiirustasin ja bussijuhile sõidupileti ettenäitamise asemel talle kondoomipakki eksponeerisin..sobrades kotis, tundus õigete mõõtmetega asi olevat ja nii ta läks..muidugi oli bussijuhil vaja võtta minut, et valju häälega naerda ja seda veel üle bussi hüüda ka..jagatud rõõm on ikka kõikse suurem rõõm!

Uute ema toodud sussidega on ka välja toonud tõsiasja, et nende kandmine võib endast problemi kujutada...korduvalt olen end avastanud sussidega majaesist ust kinni panemas, olles teel kooli. Ja tippude tipp oli muidugi nende sussidga poodi minek...käisin süüa ostmas oma kodulähedal poes, kus ma siiamaani koguaeg käisin...edaspidised käimised seame suure kahtluse alla...no ja ühtäkki märkan silmanurgast midagi karjuvat punast..mis minu ülejäänud tumeda taustaga kuidagi kokku ei sobinud...peitsin silmad minu ees riiulil olnud hernepurgi taha ning näost sussi -punasena lippasin poest välja...rekordilise ajaga olin oma turvalises toas tagasi...ma usun, et kui siin numbritest räägiks, et millise sekundilise näitajaga ma sellise vahemaa läbisin, tehtaks minust automaatselt, võimalik et nimegi küsimata ja vägivaldselt järgmise olümpiaküla elanik. Muidu kõik justkui sujub, kuid oht surma saada jälitab jalgsimatkajaid igal pool. Ma ei tea, mis liikluskultuur see siin on.mõnele on siin pidev peatee lubatud..olen moemekas viibides mitu korda ralgratta alla jäänud ja lapse käruga kokku põrganud..ja eile oleksin hobusega vastu nägu saanud.. see hobuse jorss ei vaadanud ju üldse kuhu ta oma kabjad veab..tuli teine pimeda nurga tagant kapates nagu segane...mingi veits veinine isane istus looma seljas ka, aga mulle tundus, et see ei saanud küll ööd ega mütsi aru, et kuhu ta täpselt teel oli või mis värk on...igatahes elab siin mõni endiselt ajastus, kus peamise liiklusvahendina hobust kasutati…Muidu muhe!

Inks