Käisin täna oma otsese esivanemaga, kellest põlvnen ja minust ülejärgmise täistabamusega (vastavalt ema ja õega) ...ei mäleta mitmendat korda Pariisi „avastamas”...Aerutasime peaaegu Kihnu kaluripaati meenutava ehk siis üsna koduse alusega mööda Seine`i jõge ringi, kuulasime vastavalt tujule kas hispaania, prantsuse, inglise või vene keelset giidi, kes meie istmete kõrval olevatesse telefonidesse oma kesiseid teadmisi ajaloost paiskas..naer, ok ma sain ka tegelikult targemaks...oli õhtu juba..kell miski kaheksa kopikatega ehk siis päikeseloojangust olid mõned hetked juba möödunud ja öine Pariis on päris ilus....

Ei mulle meeldis see killuke kalurimõnusid selles reostunud ja seeläbi kalatuks muutunud, vett meenutavas vedelikus...Pärast seda trippi olin ma juba hüpnotiseeritud ja mind oli „salaja ja poolvägisi” lisatud Eesti ülisalajase, Pariisis spionaaži teostava, rühma listi, kes end süütult bussitäie turistide nime all varjasid...ma olen ju koguaeg kõigile, eelkõige iseendale seletanud, et ma ei ole mingi jaapani turist ja et minu meeli miski tüüpiliste vaatamisväärsuste külastamine ei eruta..aga mida teen mina? Ma ronin täiesti süütu näoga, õhtusel ajal (lootes ilmselt sellele, et pimeduses keegi mind ära ei tunne, ega nägu meelde ei jäta :)) otse Eiffeli otsa..ronima on muidugi palju öeldud jällegi, sest vanur nagu ma oma 21 eluaastaga juba olen, kasutasin ma mugavat leiutist, lifti...ma TEAN jah, et ma olen nõrk, et sedasi oma „ma ei lähe kunagi Eiffeli otsa” seadust rikkusin :) aga mis teha...ei tohi ju emale vastu hakata...tegelikult aga..oli seal ilus..võibolla sellepärast, et oli juba suhtkoht öö..kell oli seal 22 ja 23 kandis.. ülevalgustatud Pariis vääris isegi seda aja ja raha raiskamist, mis selle vaateni jõudmiseks kulusid...samas päise päeva ajal ma ei usu,et ma juhtunule nii positiivselt tagasi oleks suutnud vaadata..

Igatahes sain kuidagi tulema, eestist kaasavõetud bussijuhi kostüümi riietatud meesterahvas (sugu oli ka raudselt kindluse mõttes maskeering) ulatas mulle selle luurajaid täis bussi tagumisest luugist „väikse paki”, mille mu vanaema koostöös emaga oli mulle komplekteerinud ja teele läkitanud...suutsin hädavaevu selle ca 10 kg kaaluva ülla-ülla enesele koju tarida...Ühikauksel jooksen otsa sünnipäevasele naiskollektiivile, kes kõik ööklubisse suunduvad (mu toakaaslasel on täna sünnipäev nimelt..Murphy laks jälle, et mitu olulist asja peab lihtsalt ilusasti ajaliselt ühtima...i hate when it happens)..ütlen, et läheb jada minuteid, kuid potsatan ka kindlasti klubi uksest sisse...kuigi kell on juba 00.00 piiri kolmekümne minutiga ületanud võib endiselt õhtut poisikeseks nimetada...Kiire mink alias mukk alias meik alias kosmeetiline vaip näkku ja vähe kobedam pühapäevane kirikuskäimise särk selga...ja ärgem kümnesentimeetrist kontsa unustagem, et jumala eest ükski inimene klubis must pikem olekuga hüppama ei tuleks....nii Eestis 1985 aasta jaanuaris 22. kuupäeval väljalastud mudelile vähe kaubanduslikum välimus antud ja võib ukse väljaspoolt lukustada, et see taas varajasel hommikutunnil avada...tobu, sa unustasid, kes siis puhta selge peaga kluppi läheb (eestis oli see omal ajal tabu...mõnes seltskonnas...samas mina pole seda joomise trendi eriti kiivalt järginud...aga mis seal ikka...täna järgin)???

Külmikust leiab pooliku rummipudeli..kerge lonks..ahh käib küll...võtab veits plastiktopsiga kaasa, et teepeal „lõbusam” oleks....elu kiireimad sammud metroo suunas...no ei jõudnud viimasele, see läks tänaseks hingusele...kassad ka suletud..pileteid muretseda ei ole võimalik..ja mul münte pole..ainult 20 eurone „haigutab” rahakotis (inks see pidi ju mustadeks päevadeks säästetud olema?) ...rahu ainult rahu..kohe peaks käima hakkama ööbuss...istun üksi bussikas..mingi gäng neegripoisse läheneb...mai viitsi neid isegi karta mitte ja kas olekski põhjust? Heh anyways...nad hakkavad juttu rääkima...niisama small-talk ya know...tuleb buss ma hüppan rõõmsalt sisse ja kohe sealsamas kurvalt välja tagasi...sest üsna immigranti meenutaval bussijuhil, kes oli juhtumisi meessoost olid hakanud just päevad ja ta elas oma meelepaha mu peal välja...õiendas seal midagi oma äsja selgeks õpitud prantsuse keeles..ilmselt oli asi minu kahekümne euroses rahatähes, mis oleksid pidanud kiirelt asenduma euroste müntidega, et tekkinud olukorda kiirelt ja tulemuslikult lahendada, kuid mis seal ikka...No krt küll...ikka peab mingi pirn juhtuma...ei ole mul veel pirnivaba päeva siin Pariisis olnud...Noh mis seal ikka..tähistame siis Halloweeni bussikas edasi...siuke veits oojeeee istume Tartu statoka&McDonaldsi parklas feeling...rüüpan nördinult oma rummise topsi tilgatuks ja teen bläkk piipolitele selgeks, et mul aeg koju minna...Noh olen siis nüüd üksi taas eesti kolmandal, prantsuse teisel korrusel :) ja blogerdan...

Inks