Iga naise igatsus on olla ilus, tahetud ja hoitud. Väga suur enamus naistest/tüdrukutest muretseb oma kehakaalu pärast või ei ole lihtsalt rahul teatud kehaosadega, mis paneb tundma kõike vastupidist. Eriti muidugi suvisel ajal kus väikseid voldikesi ei saa kuskile peita. Tõsi on aga, et selleks pole isegi põhjust, sest kurvid teevad ilusaks ning kõik naised on ainulaadsed ning kaunid! :)

Ma ei ole kindel kas see on naistel/tüdrukutel loomuses, aga me võrdleme ennast pidevalt kõigi teistega keda näeme ''vau, küll tal on vedanud'' ''kuidas ta nii ilus on?'' ''nojah, talle sobivadki sellised riided'' jne või siis üritame ennast rahustada otsides neis vigu. Mõlemal juhul näitab see rahulolematust enda suhtes.

Ma ei mäleta, et noore ja kõhnana oma kaalu pärast oleksin muretsenud, aga seda ilmselt varajase vanuse tõttu. Algklassides olin alati üks peenemate ja sihvakamate seast, murdeeas võtsin juurde ning nüüd olen jälle tagasi selles kehakaalus , kus olen endaga rahul. Ma kõlan nagu ma oleks 50 aastane ja räägin oma raskest lapsepõlvest - tegelikult on see lihtsalt ka paljude teiste mure. Kuidas need murdeea kilod kaovad? Minul kadusid need iseenesest, ajaga..

Minu jaoks oli tõeline murdepunkt üks shoppamine, kui otsisin sihitult poodidest lihtsalt midagi ilusat, mida koju kaasa osta. Ma armastan ostlemist, see teeb tavaliselt alati tuju heaks ja rahustab. Ma proovisin ühte särki, mida olin linnas näinud ühel tütarlapsel seljas ja ta nägi nii hea välja, aga mulle ei sobinud minu tavaline suurus selga, see nägi välja nagu oleksin oma väikse õe kleidi endale selga surunud. Isegi kui sobiva suuruse lõpuks leidsin, ei tundnud ma ennast ilusana. Muidugi rumal minust arvata, et kõik mis teiste seljas hea välja näeb sobib ka mulle, aga tol ajal ei olnud ma veel oma stiilis ega rõivastuses kindel. Ma tõlgendasin asja enda jaoks nii, et olen paks, et see pluus on ilusamate jaoks kui mina. Vanaema ütles mulle,et ma olen priske, isegi kui keegi naljaga mulle midagi kaalu kohta ütles, võtsin seda väga hinge, ma ei tahtnud varrukateta pluusi kanda, sest arvasin, et siis kõik jäävad mu käsivarsi ja kõigevähem tahtsin ma ujuma minna. Kõik oleks ju mu keha näinud! Ütlesin alati, et mul pole ujukaid või, et ma ei saa/taha ujuma tulla. Muidugi ei olnud ma nii  paks, tegelikult polnud ju hullu midagi! Lihtsalt üks pontsakas teismeline, aga minu pea kujutlusvõime on üsna suur ja nägin ennast nii valesti. Tõesti, nii vähe on vaja, et ennast hakata nii halvasti nägema.

Proovisin näljutamist ja hakkasin söögikordi koolis vahele jätma, mis mind mittekuskile ei viinud, ainult tekitas kõige vastu isu ning tegi keskendumise raskeks ja viis tuju alla. Oli küll hetki kui ma enam isegi ei tundnud nälga, aga kui ma natukenegi midagi kuskilt hammustasin siis ma enam pidama ei saanud. Ma unustasin tihti ära, et ma lubasin endale, et ma ei söö ja nii patustasin enda vastu tihti. Proovisin pidada toitumispäevikut, millega sain maksimum nädal aega hakkama. Laiskus? - Ilmselt küll. Proovisin isegi endale mõnel korral okserefleksi tekitada, aga mina ei saanud aru kuidas  seda tehakse, see tundus nii imelik ja jube. Igatahes ei saanud ma sellega kunagi hakkama, lihtsalt raiskasin aega. Andsin alla ning unustasin selle mõtte.

Ka nüüd ei ole ma tihti oma kehaga rahul, aga tean, et see on minu keha. Tegelikult kadusid ju kõik mu kilod lõpuks iseenesest. Ma ei muutnud oma söömises mittemidagi, tänasepäevani söön kõiki asju, mis pähe tulevad, ei ole mingeid piire toitudes, on ainult kogustes. Mul lihtsalt on väga vedanud, et mulle maitsevad puu- ja juurviljad. :)

Peab õppima aru saama oma kehast, kui  kõht on täis, siis see tähendab, et ei pea oma taldrikut tühjaks sööma, kui aga ei olda kindel, et sellega hakkama saadakse siis ei tõsteta endale nii palju taldrikule.

 Kui olen suuremal üritusel kus on palju toitu siis ei ole mul kohustust kõike ilmtingimata  süüa kuni kõht valutab ja enam ei jaksa liigutada, jällegi - ei ole hea näksida, siis ei saa ise ka aru kas kõht on tühi või täis. Minu viga on, et ma olen õhtune sööja, mulle meeldib hilisõhtul filme vaadata ja midagi kõrvale nosida, ma söön tihti ka igavusest ja tean, et pean veel selle kallal palju tööd tegema, aga alati kui ma õhtul söön, siis teavitan ennast sellest, mis ma homme teen, kui palju liigun, mis mul plaanis on ja vastavalt sellele noomin  ennas pisut. Algul on paha ja mõtlen, et miks ma nii pean tegema, aga hiljem on nii hea tunne. :) Ei pea hiljem  teistelt komlimenti küsima, et ennast lohutada öeldes teistele kui paks sa omastarust oled, sest ükski sõber ei ütle ju ''jaa oled küll, mine jooksma'' isegi kui ollakse ennast käest lasknud. Kui sa oled iseendaga rahul siis on teised sinuga samuti rahul. 
Liikumine, liikumine, liikumine! Kuigi ma ütlen, et söö mida hing ihkab siis on kõige saladus liikumine. Ei, ma ei käinud jõusaalis. Olen seal üldse kokku käinud vaid paaril korral. Lihtsalt kõndimine, väljas käimine, kõik võimalik sport. Võimalusi on ligematul arvul.

Need mõtted on mu oma peas tiirlend juba mõnda aega ja mul on hea meel, et need lõpuks kirja panin ning teiega jagada saan. Kogu jutu eesmärk on öelda kui ilusad on kõik inimesed, kuiväga peaks iga inimene enda üle uhke olema, kuidas me saame ise enda enesekindlust ehitada ja ennast oma kehas hästi tunda. :)

See number, mida kaal sulle näitab ei ole see, mis ütleb sulle kui lahe või suurepärane inimene sa oled.

Kõik on väärt parimat ning parim on enesekindlus ning armastus enda vastu.  Armasta ennast, siis on teistel sind lihtsam armastada!

Praeguseks ongi kõik, püsige kaunid ning enesekindlad!