Eile oli üsna väsitav hommik ja ka koolipäev venis kaua. Jalutasime Kelli ja Annuga kooli ning lobisesime nagu ikka. Eesti keeles oli kontrolltöö, mis õnneks polnud raske ja koosnes vaid ühest pikast ülesandest. Peale kooli jalutasime Joyga rimisse ja saatsin ta bussipeale. Üsnapea jooksis Triinu mulle seljatagant järgi ning läksime tagasi Karlovasse. Ma olin ikka väga väsinud, aga Triinu rääkis mu ikkagi ära ja läksin temaga uuesti poodi. :) Koolis ootasime Puhveli klassis ja laulsime umbes pool tundi enne Karlova superstaari veidi hääli lahti. Puhvel on nii ääretult tore naisterahvas, väga austan teda.

Joycei kodutöö mida tehes olin päris tark :)

Läksime koolivõimlasse, seal olid Hanna, Sam ja Joonatan. Samuel otsustas ka kohapeal, et võtab osa ning peale pikka ootamist oli tema ka esimene kes laulma sai ning rohelise kaartiga kohtunike ruumist välja tuli. Rahvast oli palju ja minu väsimus aina suurem. Õnneks oli ka Fred seal , niiisuuur aitäh sulle, et seal olid ja viitsisid niikaua seista ja mind rahustada. Järgmisena läks Triinu , kes sai ka veidi raskemalt kui Samuel kuid siiski sai rohelise kaarti. Tubli Triinu! :)

Minul nii hästi ei läinud, aga tagantjärgi mõeldes ei läinud mul ka halvasti. Ühesõnaga sain vastakaid arvamusi , aga keegi ei öelnud mulle midagi ka pahasti. Lihtsalt ma ei ole pop muusika laulja thats for sure ja... ega kõik ei saagi olla. Tulevad uued ja paremad võimalused ning usun, et leian endale oma koha, sest "ma pean viisi,ma oskan laulda, aga ma ei ole meelelahutuslik ning ei anna showd". See on õige.  Mul on hea meel , et seal ära käisin, sest sain targemaks, kohtusin nii paljude toredate inimestega, panin ennast proovile, sain teisi lohutada ja kaasa elada, korraldajad olid ülitoredad ning nägin Kerlit, Sabinat, Betit ja teisi keda pole ammu näinud. Loomulikult, jah , ma olin kurb. Ma olin vägakurb. Nutsin meigi laiali ja Fred lohutas mind veel kuni magamajäämiseni, aga alles täna mõtlen, et miks ma nutsin, sest sain vaid edasisuunavaid tarkusi ning peaksin olema hoopiski tänulik.

Peale Karlovast lahkumist jalutasime Frediga linna. Ma ei saanud enam alt garderoobist oma jopet ja jalanõusid kätte, sest mul oli täielikult ununenud, et see pannakse kinni vahepeal. :) Olen ikka tuulepea. Käisime rimis , läksime bussipeatusesse ja sõitsin Varale. Issi tuli mulle sinna vastu ja tõi mu koju. Autos ajas ta mu endast täitsa välja. Rääkisime veidi Frediga, saatsime sõnumeid ja arvake ära kes kohe magama jäi? Silmad kipitasid, pesin näo ja läksin magama. Enne uinumist hakkas kõht veel meeletult valutama ja arvasin , et see läheb mööda hommikuks kuid see läks hoopis ööga aina tugevamaks ja iiveldus tegi olemise veel raskemaks. Hommikul ei suutnud ma ennast üles ajada ning otsustasin koju jääda. Fred helistas mulle veel korra ja soovis ilusat päeva. Prügiauto müra ajas mu umbes kella kümne paiku üles- Panin riidesse, tulin tuppa ja emme oli juba pelmeene teinud, just nendest olin ma eile mõelnud. Mul on superemme. :)
Praegu lähengi vist puhkan veidi ja õpin bioloogiat ning teen kodused tööd ära. Selleks ajaks ongi juba päev läbi. :)

Ootan juba Anna Lea sünnipäeva ja pühapäeva ka .

Olge tublid ja blogimiseni ! (: