Vaktsineerimine on umbes sama tundlik teema kui näiteks imetamine või keisrilõike nõudmine - nende teemade üle arutledes eriarvamustega inimesed kaugele ei jõua. Mis ühele tundub õige ja vajalik, on teise jaoks totaalne jama! Tegelikult on põhimõtteliselt terve elu selline :D

Kuna ühe mu postituse kommentaariumisse tuli küsimus, kas me oleme puugivaktsiinid teinud, otsustasin oma vastuse pikemalt kirja panna. Ilmselt see kõigile ei sobi, aga minu mõttemaailm kipub teatud asjades erinema. On ju oht, et rasedaks jäädes või hiljemalt lapse sündides, võib mõne koha pealt mõistus kallutatud saama. Üldsuse arvates, ise mõtled ju ikka, et oled kõige normaalsem :D

Minul käis see klikk igasuguste ravimite ja vaktsiide kapsaaias ära. Võib-olla luges mingil määral ka see, et mul oli tol ajal aega rohkem lugeda. Lisaks olin ma arvamusel, et absoluutselt kõikide protseduuride kohta tuleb võimalikult palju uurida. Jah, mittemeedikuna oleks ju lihtsam kõigega nõustuda, küll vastavad inimesed teavad ise mis kõige parem on. Aga minul peab iga asja kohta oma arvamus olema.

Ma tahtsin/tahan võimalikult palju ise enda ja oma laste tervise pärast vastutada. Mitte pärast tähtsa näoga ringi käia, et näed, see arst tegi nii ja too tegi naa, ise asjast midagi teadmata. Ka arstid on inimesed. Kui ma saan aru, et arsti võtted ja mõtted mulle ei sobi, saab vajadusel arsti vahetada. Arstid on erinevad, mõni pooldab rohkem rahvameditsiini, teine soovitab iga asja peale antibiootikume...või kodus moosi süüa ja oodata.

Kui ma ise seisukohta võtta ei oska, siis loomulikult usaldan arste. Mitte, et ma muidu ei usaldaks, aga saate aru küll. Hea on ka ise midagi teada. Mida rohkem tean, seda rahulikumalt oskan asjasse suhtuda ja ei hakka üle mõtlema. Vahel on lausa hea, kui kõike ette söödetut paaniliselt uskuma ja hetkeajendil tegutsema ei hakka. Rahulikult järgi mõeldes ja asjasse süvenedes võib, aga ei pruugi, arvamus asjast veidi muutuda. 

Pikalt sai mõeldud ka sünnitusmajas tehtavate vaktsiinide peale. Kes ise on vaktsineerimiste kohta lugenud, need vast mõistavad, miks ma üldse selliseid asju kaalunud olen.

Järgmisena tuli seagripp, mis mind rohkem mõtlema pani. Esialgu olin tänu meediale loomulikult paanikas. Mis nüüd saab? Mul on väike laps ja ise olen rase? Pikemalt uurides sain asja enda jaoks rahulikult selgeks mõelda ja otsustasin vaktsiini tegemata jätta. Varsti tuli ebola ja inimestes tekkis uus paanika. Eks see paanika tulebki teadmatusest ja paljud selle toel ka tegutsevad. Saavad lihtsalt meediast paanikasüsti kätte ja kihutavad pikemalt mõtlemata vaktsineerima - elu on ju kallis ja ellujäämisinstinkt on tugev!

Samas ma pole ka tabletiusku, kui nii saab öelda. Palavikualandajad lähevad käiku äärmisel juhul, kuigi tean, et mõni ei vaevu ennast või last kraadimagi ja sööb/söödab kohe rohud sisse. Nohu ja kõhurohud on meile samuti üsna võõrad asjad. Eks loeb ka see, et me oleme üsna terved ja ma ei mäletagi enam, millal viimati palavikualandajat lastele sai antud.

Puukentsefaliidivaktsiiniga on samad lood. Esiti mõtlesin, et tuleb ikka teha. Kõik ju soovitavad. Aga enda pead erineva info töötlemiseks kasutades olen siiski loobunud. Kunagi ei saa lõpuni kindel olla, kas see otsus on õige või vale. Vähemalt ma tean, et ma ei koorma oma laste immuunsust vaktsiinidega, mida pole just väga vähe vaja teha ja samas võib olla juhus, et see vaktsiin ei aita. Muidugi, kunagi ei tea milline otsus on kõige õigem. Vaktsiin muidugi borrelioosi eest ei kaitse.

Muide, mul endal on olnud puukborrelioos (vist ikka oli borrelioos, või siis entsefaliit? - vot enam ei mäletagi), millest ma ise aru ei saanud. Hiljem tuli vereproovist välja, et kunagi on olnud.

Kas teil ja teie lastel on puugivaktsiinid tehtud? Kui vanad on lapsed?