Täna tilksatas minu karikasse küll viimane piisk peale Postimehe arvamusrubriigis ilmunud lugu (http://arvamus.postimees.ee/3165839/aljona-sokolovskaja-mina-olen-blogija).
Viimased kuuaega on käinud lihtsalt üks jabur mähklemine kogu blogimaailmas. Pidevalt käib teineteise mutta tampimine ja lihtsalt d r a a m a. Mida ma märkan aga on see, et alati kerkivad need samused draamad esile perioodil, mil inimesed ise on väsinud ja tüdinenud ning oma negatiivsuses ja mustas masenduses tuleb kellelegi veel nuga selga lüüa, et endal natukenegi kergem hakkaks.

Alles see ju oli, kui riburadamööda ilmusid postitused sellest, kuidas võimalikult ruttu maa pealt ära pühkida kõik need 10-12 aastased blogijad. Eks see naljakas olukord oli jah kui iga päev ilmus uus arvustus Sohvy toodete või Invisidobblede kohta...
See suur mull mis praegu õhku on visatud hakkas kerkima ajast, mil Mallukas kirjutas oma blogis blogijate üritusest, mis on minu arvates üks uskumatult lahe üritus ning mul on siiralt hea meel, et selline asi ette võetud on. See mis mind kogu selle keerise juures närvi ajas oligi see, kuidas seda toredat üritust üritati lihtsalt täiega läbi kukutada ning siit tekibki minu ja ka paljude teiste küsimus miks?!?!?!
Möödus paar nädalat kui ilmus ajalehes pilkav artikkel blogijatest. Halleluuja, palun, ma saan aru et kirjutise autor oli uskumatult pettunud, et tema koostööpartner ei täitnud kõiki tema soove, kuid kas on vaja see nii suure kella otsa tõmmata?

Ning see tänane artikkel ajas mul harja punaseks just seetõttu, et JÄLLE näidatakse blogijad halvast valgusest, kuigi tegelikult oli kirjutaja eesmärk teha vastupidist. Jälle on hambusse võetud moe- ja ilublogijad. Kas juba ei aita? Ma ei saa aru miks on vaja nii palju draamatseda lihtsalt ASJADE pärast. Maailmas on muudki palju olulisemat kui materiaalsed väärtused. Need on kõigest ripsmetušid, lauvärvid, puudrid ja huulepulgad!!! Selle pärast ei maksa segaseks minna ja kui mõni blogija tõesti paaniliselt saadab kirju, siis saatku, iseasi see, kui palju talle neid saadetakse. Ma pean tunnistama, et ka mina saatsin oma esimesele koostööpartnerile kirja, sest ta oli mu tuttava tuttav ning meili teel oli lihtsam suhelda kui läbi mitme inimese, seega võtsin ma niiöelda ise ühendust kuid mis siis on? Jah ma olen ka küsinud oma koostööpartneritelt abi looside korraldamisel, kuid mis siis on? Olulisem on ju see, et mul on oma lugejad!! Mul on inimesed, keda tõesti ka huvitab mida ma ühest kreemist või šampoonist arvan. Mul on lugejaid, kelle jaoks ma saan olla kasulik, sest ma annan toodetest ülevaadet ning jagan nippe ning see ületab kogu selle materiaalse asjadeposu, mille ümber nii palju kisa-kära on tekkinud.
Jah mul on hea meel, et ma ei kuulu sellesse blogijatehulka, kes endale asju mangub, vaid minuga võetakse järjest rohkem ja rohkem ise ühendust, kuid samas on mul kahju "kaaskannatajatest blogijatest" kelle maine kahjustub esiteks nende lõputute mangujate pärast ning teiseks nende "superblogijate" pärast, kes võtavad kinni igast pakkumisest, kuid postitusi valmis ei suuda kirjutada. Minu mõningad koostööd on just seetõttu katkestatud, et blogijaid ei saa enam nende toredate vennikeste pärast usaldada, nojah heakene küll...

Ning kogu minu jutu mõte koondatuna ühte lausesse - ei maksa kraagelda vaid materiaalselt väärtuslike asjade pärast, blogi kõige suuremaks väärtuseks on lugejaskond, mitte lõputu koostööpartnerite rivi!

Noh nüüd olen ma ametlikult iseennast ka sellesse draamasse sisse kirjutanud, kuid siinkohal küsiksin ka oma lugejate arvamust, mida teie kogu sellest hullumajast arvate ning kas on vahet sellel, kas postitus on sponsoreeritud või mitte? Kas sponsorlus toob postitustesse mitmekesisust toodete näol?

Vabandan tänase negatiivse postituse eest, kuid mul oli vaja see lihtsalt südamelt ära saada... :/
Eliise