Hei! :)

Niipea kui me saarele olime jõudnud, oli uni nagu käega pühitud. Lõpuks ometi hakkasime me kohale jõudma ja oli lõppemas see jube autos istumine millest mul istmik juba täielikult tuim oli.

Õigepea mööda Muhu saart sõites nägime me esimest tuulikut. Tuulikud on saarel üpris populaarsed. Ilm ise oli üpris hea, ei olnud külm aga samas oli piisavalt värske. Meie ise peatusime Mui külas. Eks meil läks natukene aega (umbes 15 minutit), et see õige koht üles leida. Vanatädi juurde jõudsime natukene peale seitset. Vanatädi ja ta pere kohta võiks nii palju öelda, et just nemad on meie kõige ägedamad sugulased, no nii rõõmsad, positiivsed ja sõbralikud inimesed lihtsalt. Ühesõnaga oli vastuvõtt soe :)

Alguses oli lihtsalt väike jutuajamine, kohvitamine ja hommikusöök. Natukese aja pärast hakkasid kõik ringi sibama ja magamiskohtasid endale valmis seadma. Mina ei tundnudki alguses väga suurt tahtmist magama minna aga kui ma nägin kuidas Villu voodisse lebosse jäi ja mitte sõnagi mulle enam ei öelnud otsustasin samuti ennast magama sättida. Kell oli umbes 11 kui ma üles ärkasin ja õue kondama läksin. Teised istusid juba ammu ümber laua(va. Villu, sest tema magas siiani) ja õde(Karin) oli lausa jala isegi poes ära käinud.

Mina otsustasin lihtsalt natukene ümbruskonnaga tutvust teha ja ringi jalutada.

Mõne aja pärast ronis Villu ka välja ja seejärel läksime kõik koos poodi. Poest tulles oli taaskord väike kohvitamine, ning peale seda tuli jälle tudu aeg. Magasime umbes kella kolmeni. üles tõusin õe vingumise pärast, ta lihtsalt pidi närvidele käima, et ta tahab nii hirmsasti Karujärvele ujuma minna.

Nüüd lähme tõsisema jutu juurde :)

Oma teed alustasime me umbes poole nelja aeg ja oma esimeseks sihtpunktiks valisin ma välja Ninase panga. Kilomeetreid oli sinna 87. Alguses kõik pärisid, et kui palju sinna on ja kui mina tulin välja oma 87km, siis oli seda vingumist oi kui palju, sest sinna on ju pikk tee, selle peale ei osanud ma muud öelda kui gammoon rahvas ega me saarele magama ei tulnud. Minu jaoks ei olnudki sõit eriti pikk aga terve selle aja saatsid meid tumedad vihma pilved, mõnes kohas isegi tibutas aga see oli ka kõik. Ninase pangale jõudes vaatas meile vastu päike, ilm oli soe võib-olla umbes 28 kraadi.

Mina kui suur lugeja läksin lugema teate tahvlit kuhu oli kirja pandud, et vaatetornist 200m kaugusel mere poole on Estonia mälestusmärk. Mitte üldse ei saanud aru kuskohas see vaatetorn on.

Leppisin sellega, et seekord jääb vaatetorni minek ära, sest ma lihtsalt ei suuda seda ülesse leida. Edasi seadsime oma sammud panga poole. Mis ma ikka öelda oskan, see oli lausa super, no nii ilus lihtsalt. Pangalt alla vaadates ei olnud see kõrgus väga hull aga vaatamata sellele oli seal lihtsalt imeline. See pank lihtsalt trumpas üle kõik selle mis ma siin mandril näinud olen.

Meri oli ilus, vaikne ja sillerdas vastu. Vesi oli puhas, ainult põhjas oli näha neid vetikaid ja kive aga see selleks põhiline oli ikkagi see, et vesi paistis läbi. Veel parem oli seista seal panga äärel, see tunne kuidas tuul õrnalt su nägu paitab ja samas on väike hirm ikkagist selle väikse kõrguse ees(ma kardan kõrgust meeletult), mis omakorda tekitab vaikselt adrenaliini.

Kui me olime panga imetlemisega ühele poole jõudnud hakkasime parkla poole liikuma. Seal olles avastasin, et seal on mingisugune väike torni moodi asi(natukene liiga madal) aga ei tundu just kõige suurem asi olevat. Lisaks oli see vaatetorn kusagil aias mis oli ümbritsetud võrkaiaga ja väravad olid pealt kaitstud okastraadiga, et keegi vist üle ei roniks. Aia juurde minnes lugesin seal mingit silti kus oli kirjas, et see on linnuvaatlustorn. Seejärel ajasin Villu endaga sinna torni ja imetlesime vaadet. See oli üpris hirmus aga ma siiski pean alati kõrguseid norimas käima ja endale tõestama, et ma suudan küll selle kõrgusega hakkama saada.

Peale panga imetlemist läksime me Karujärvele. Ninase pangalt oli sinna 23km. Teekond sinnani sujus üpris hästi nii kaua kuni me jõudsime mingisugusele kruusateele, see oli nii hull, et vahepeal mõtlesin millal autol rattad alt ära tulevad. Kohale jõudes oli esmamulje vägagi ok. Nagu ikka ja alati, siis kõigepealt läksin varbaga vett katsuma, see oli külm ja ma ei saa aru mis väega see mulle külm tundus.Kõige suurem ujuja Karin ei tulnud mitte kordagi vette, kuigi vesi oli super. Põhjus selleks oli lihtne, seal ei saanud silla pealt vette hüpata. Normaalne, sa oled Saaremaal järve ääres ja sa ei lähe ujuma, sest sa ei saa sillalt vette hüpata. Lisaks hakkas protesteerima, et Kalijärv on ju palju parem, see siin on mõttetu. Vot selline hirmus igav õde mul ongi :D

Mina ei lasknud ennast mitte millelgi häirida ja asusin õnnelikult järve poole. Alguses oli külm aga tohutult ruttu läks see vesi keha jaoks soojaks. Vesi oli täiesti puhas ja läbipaistev, ning suuruselt oli järv üpris suur. Põhi oli liivast ja samuti täiesti puhas, vahepeal ainult sattus mõni natukene suurem kivi tee peal olema. Järve juures oli naljakas see, et ta oli nagu mõni mere baasil järv, sest üpris kaua tuli kõndida enne kui sa puusadeni vette jõudsid, ning tagapool läks liiv natukene liiga pehmeks, nagu mingi savi vms. Nii palju võin ma öelda, et mandril pole ma siiani puhtama veega järve leidnud kui Karujärve.

Peale ujumist tahtsime edasi minna Odalätsi allikate juurde, kuid tee peale jäi veel suure Tõllu Kerisekivi, ning me ei pidanud seda 600m paljuks, et korra minna ja vaadata. Kivi oli tõesti suur aga olen suuremat näinud(nt. Juminda poolsaare matkarajal oli vist majakivi, niiet sinna sai lausa mööda redelit üles minna). Suure Tõllu kerisekivi kõrgus oli 4,5m, laius oli samuti 4,5m, Pikkus oli 6,6m.

Karujärvelt oli Odalätsi allikatele 8,6km. Ümber allikate käis umbes 1,5km teerada/matkarada. Ühe paiga peal oli allikasse üpris palju münte visatud(ei tea võib-olla toob õnne) aga kunagi usuti, et kui juua allika vett siis see pidavat puhastama organismi ja kui allikaveega nägu pesta, siis see pidavat hoidma noorena.

Allikad olevat oma nime saanud sellest, et ükskord oli Suur Tõll vanapaganaga seal võidelnud ja sellel oli oda katki läinud, ning seetõttu oli karjuma hakanud, et odalätsi, odalätsi ja vanapagana jalajälgedest olid tekkinud allikad vms :)

Ma pole kunagi tähel pannud kuidas allikad 'keevad' ehk siis ennast sealt alt üles ajavad, ning kui täiesti aus olla, siis ma isegi ei tea miks ma seda ei filminud, oleks palju huvitavam olnud aga mingil määral saab pildilt ka aru mis seal keskpaigus toimub. Üldiselt oli see hästi vahva :)

Odalätsi allikate juurest liikusime edasi Kaali kraatri juurde. Sinna oli umbes 48km. Selleks ajaks kui me kohale jõudsime olid kõik juba üpris väsinud, autos oli kohutavalt vaikne ja keegi midagi rääkida ei viitsinud, sest kõik tahtsid juba koju minna, peale minu :D

Kuna on üpris soe aeg, siis seetõttu oli kaali kraater suhteliselt vee vaene. Hästi oli näha kuidas kalad sulpsu lõid ja putukaid püüdsid. Keegi ei viitsinud minna alla kraatri juurde, sest kõigil oli põhiliseks see, et koju kiiresti saaks.

Kui kraater oli külastatud ja keegi enam kusagile rohkem minna ei viitsinud, võis võtta ette kodutee. Koju jõudsime umbes kümne aeg. Kõik jõudsid kokku söögilaua äärde, rääkisime kus käisime, mida nägime.

Ega keegi ei viitsinudki enam eriti jutustada, sest kõik tahtsid magama ära minna.

Ma arvan, et kõik teised jõudsid üpris kiiresti unemaale väljaarvatud mina, sest mina kuulasin Villu emotsionaalset väljaelamist, sest no talle meeldis seal ikka tohutult.

Lisaks veel nii palju, et saarel on ikka mega vahva. Minu jaoks manner enam saart üle trumbata ei suudaks mitte mingil juhul, sest saarel on kuidagi puhtam, loodust on seal kõvasti rohkem ja kõike muud toredat :)

Jätkub...