Hei-hei!

Täna oli Adrenalin Arenal järjekorde lastehommik, kus ka meie osalesime. Või no kui täpsem olla, siis ikka lapsed :D Mina olin põhimõtteliselt kuiv pealtvaataja ja lõpu poole ka "kurviturva". Timmost pole vist üldse mõtet rääkida, tema sai kõige suurema vati. Daisy sõidab meil alles rihmaga ja Timmo oli siis see järeljooksja. Peaks mainima, et Daisy sõidab juba päris kiiresti - kiiremini kui mõne mehe jalad joosta jõuavad...aga see selleks :D

Lastehommik algas 9.00 ja et kohe alguseks kohale jõuda, hakkasime kodust sõitma 7.30. Seekord olid teeolud õnneks head! Kui Timmo võistlustel käisime, anti samuti, nagu tänasekski, tormihoiatus. Nagu mäletate, tol korral oli meil koju sõites kuus puud tee peale kukkunud. Sel korral erilist tormi ei täheldanud. Õnneks! Täna meil saagi ka kaasas polnud.

Täna said lapsed päris oma ratta kaasa võtta. Ratas mahtus kenasti pagasnikusse ära. Kahjuks aga oli bensiinikraan lahti ja pool külili olles voolas karter bensiini täis. Selle tulemina ratas käima ei läinud ja alguses pidid lapsed ikkagi laenu rattaga sõitma. Kristella oli seepärast päris õnnetu, käis ikka vahepeal oma ratast ka silitamas.

Timmo siis tegi mingit tsiki-prikit ja ratas sai jälle sõidukorda. No tegelikult ta rääkis mulle ikka pikalt ja laialt, miks kus ja kuidas, aga no mul kõik need terminid ja asjad juba meelest läinud :D

Ratas sai tegelikult juba novembri lõpul pruugitanu valmis ostetud. Algne plaani oli rattale üks korralik ja põhjalik hooldus teha, ära värvida ja jõuludel suure lehviga kuuse alla panna. Jah, minu mureks oleks selle kõige juures ainult lehv jäänud :D Suur plaan läks luhta saladuse välja tulemisega. Sellist suurt asja ju unustatud kevadmantli taskus ei peida :D
Aga nüüd ta siin on - remonditud ja värvitud. Pole paha, mis? Täitsa plikakas ju!

Tüdrukud olid täna super tublid! Mõlemal läks palju paremini, kui eelmisel korral. Kristella on selline rahulikum sõitja, enne kui kiirust tõstma hakkab, veendub ikka selles, et suudab püsti püsida. Daisyl on kõik muu teise järguline, peaasi, et gaasi saaks peale keerata ja kõigist mõõda saaks. Sellest ta väga ei hooli, et püsti püsimisega on raskusi. Kukub, tõuseb ja sõidab jälle! Kurve võtab nagu vana mees juba, ilusti kallutades:D

Kristella arvates oli laenumasin, PW50, parem. Polevat nii äkiline ja vähe väiksem ka. Aga ikka tahtis ainult oma roosaga sõita, eks ikka värv annab palju juurde!
Nüüd on asi üsna kindel, lapsed tahavad sõita! Isegi peale kukkumisi!
Hakkame vaikselt varustust muretsema: saapad, kiivrid, kerekaitsmed, põlvekaitsmed, prillid, kindad... Kiivrite värvis pole kahtlustki, aga kust me Eestist neid roosasid ikka saame. Ilmselt nii väikeste suuruste kohapealt ole nii, et valida pole, tuleb võtta, mis pakutakse.

Järgmisel lastehommikul oleme jälle platsis!