Hei, hei! :)

Ma arvan, et neid inimesi kes loomadest hoolivad leidub väga palju aga selliseid segaseid nagu mina, see tekitab juba väikese küsimärgi õhku. Nimelt tõusin ma hommikul üles ja mõtlesin, et kas ma olen ikka peast korras või vajan ma juba kellegi abi? Ma olen kohutavalt hella südamega, liiga hellaga ja see tekitab varsti mulle endale juba probleeme. Eks leidub ka neid lugusid kus keegi tegi looma kulul enda arvates mingisugust haiget 'nalja'(kes paneb põlema kajaka, kes torgib kassidelt silmi välja, kes laseb õhukaga lõbu pärast linde taevast alla). Kui mina tavaliselt midagi sellist loen, siis lähen ma püha viha täis ja mõtlen, et sellistel võiks täpselt samasugune lõpp tulla ja mul poleks sellest sugugi kahju. Viimasel ajal ma isegi ei vaevu neid linke avama, sest oh seda halamist pärast.

Mina ise kardan kohutavalt ämblikuid ja nüüd mõned päevad tagas avastasin, et mul elab dušširuumis umbes pea 4cm(koos jalgade sirutusega) majaämblik. Esimest korda elus näen ma üldse nii suurt ämblikut oma kodus. Muidugi on mul nüüd probleeme pesemas käimisega jms, sest ma pean koguaeg ringi vahtima, et ega ta nüüd kusagil minu lähedal seina küljes juhuslikult ei passi. Selle asemel, et ta lasta maha lüüa või ta lihtsalt tolmuimejasse tõmmata, lasen ma tal seal rahus elada. Ta häirib küll minu rahu aga las ta vaeseke elab seal, olen mina liiga hellake, et ta maha klobida. Teeks temast kohe pilti ka aga vot ei julge, need ju hüppavad.

Minu Vigrile meeldib tegelikult tohutult õues ringi märatseda(no kellele ei meeldiks?), sööb seal muru ja kaifib kevadel, ning suvel päikest aga kahjuks rihma otsas. Ma põhimõtteliselt ei lase teda lahti, sest ma kujutan juba ette kuidas ta hakkaks mulle lindude laipasid tassima, mulle suurele linnu armastajale. Mõned aastad tagasi elasid meil õues kolm kassi ja kaks neist murdsid linde. Kevadeti kui ma hakkasin aiatöödega pihta, siis midagi muud polnudki kui sulehunnik sulehunnikus kinni ja see oli suhteliselt häiriv aga peale seda kevadet tuli karm külm talv ja kuna tegemist oli metsikute kassidega, siis ussirohukuuri nad endale teha ei lasknud ja nii surigi meile üks lakka ära(ei söönud enam ja muutus kole kõhnaks) ja teine kadus lihtsalt ära(jäi rebase kätte???).

Alatihti mõtlen ma siin, et peaks otsima mingisuguse looduse- ja loomadekaitse organisatsiooni ja sellega liituma, no küll oleks tore aidata neid kes ise ennast aidata ei saa. Vahepeal vaatasin ma viasat nature kanalilt sellist sarja nagu hope for wildlife. No küll on tore, et leidub selliseid inimesi kes pühendavad nii palju oma väärtuslikust ajast kellelegi, kes ei pruugigi üldse ellu jääda. Samas see vabastamise rõõm on jällegist nii suur ja tore, naeratus tuleb lausa suule kui keegi on neist karvakeradest ja sulepallidest terveks saanud ja nad saavad tagasi minna loodusesse, saavad endale uue võimaluse elada :) Tegelikult, ega mulle eriti ei meeldigi koguaeg seda sarja vaadata, sest alatihti ma lihtsalt nutan oma emotsioone välja kui tuleb kellelegi halastussüst teha, et ta valud lõpetada. 

Pidevalt leian ma ennast allkirjastamas igasuguseid asju, et vähendada põldude mürgitamist, karusloomade kasvatusi ja kõike muud sellist. Ma mäletan ühte dokumentaali kus oli juttu delfiinidest ja sellest kuidas jaapanlased neid külmalt tapavad, see oli tõepoolest julm. Tollel ajal ma isegi ei arvanud, et keegi üldse delfiine tapaks ja sööks aga jaapanlased tõepoolest söövad neid(no mida nemad ei söö?). Dokumentaali nimi oli 'The cove', nõrganärvilistele ei soovita. See sama onu kes seal seda kõike salaja filmis oma võttegrupiga algatas kampaania delfiinide päästmiseks ja nüüd kui ma seda dokumentaali nime googeldasin leidsin ma sellise toreda pildi mis näitab, et nende üritus on kõvasti vilja kandnud, pildi link.

Olen minagi oma põhimõtetega inimene, ma ei ole nõus kunagi kandma kasukaid mis on tehtud kellegi nahast, käekotte ja muud sellist. Loomad ei ole siin ilmas, et inimesed neid hävitada saaks ja mustal turul raha teenida, ning üleüldse kui täielikult aus olla siis mul on lausa häbi inimrassi pärast.

Ainus mida inimesed on saavutanud küttimisega ja mustal turul kaubitsemisega, on see, et suur osa loomadest on juba välja surnud ja teine suurem osa on välja suremas. Samas hävitavad inimesed ka iseennast. Häbi teile!

Õnneks leidub siin maailmas aina rohkem inimesi kes üritavad vähendada salakaubandust Aafrikas(seal on see kõige hullem) ja mujal maailmas. Samas on mul hea meel ka selle üle, et inimesed on hakanud aina rohkem tähelepanu pöörama karusloomade kasvatustele ja nende vastu pead tõstma. 

Kaitseme neid kes ise ennast kaitsta ei suuda! :)