See on vist enim küsitud küsimus viimase paari aasta jooksul. Enne seda oli "Kas on raske ka?". Päris enne seda oli "Kas nüüd tuleb ikka poiss?"
Seekord vastan kaklemise küsimusele. Minu jaoks tundub see nii imelik küsimus. Ma tahaks täitsa näha mõnd, kes pole oma õe/vennaga kakelnud. Päris tõsiselt kohe. Kaklemine käib ju asja juurde.
Küsitakse ka seda, kes tavaliselt peale jääb. No mina loomulikult! Kui nad oma vahel tüli lahendatud ei saa, siis ajan asja joonde mina. Kellegi peale jäämist või õiguse saamist ma lubada ei saa. Asi peab ikka aus olema ja seda mõlema lapse suhtes.

Armukadeduse vaba suhte loomisel olen arvamusel, et seni kui üks lastest ei tunne enda ja ema suhet ohustatuna, on kõik ok. Kuna me plaanisime lapsed teadlikult väikse vahega, no et neil ikka kellegiga kakelda oleks, siis olin korralikult ette valmistunud. Lugesin palju armukadedusest ja tähelepanu jagamisest. Nii psühholoogide poolseid arvamusi kui ka "päris inimeste" kogemusi, ehk siis Perekooli Kägude muljeid. Igaksjuhuks valmistusin ka selleks, et vanem laps võib titale haiget teha, voodi pealt maha tõmmata ja niisama sorkida-torkida. Korraliku ettevalmistuse alla kuulus ka Chicco Polly lapsetool, mida saab lamamistoolina kasutada maapinnast palju kõrgemal, et suurem laps ligi ei pääseks. Suur, kindlalt maapeal seisev vanker oli juba esimesest lapsest olemas. Ma olin valmis! Isegi selleks, et ma võin hulluks minna!

Rasedus kulges kenasti. Vaatasime koos titade pilte ja üritasin talle asja seletada võimalikult eakohaselt. Kõhtu silitades ütles "tita" ja mulle isegi tundus, et natuke saab asjast ikka aru ka. Raseduse ajal oli muidugi korralik tamp peal! Õues käies oleks tahtnud lihtsalt viludas istuda. Ega suvel rase olemine pole mingi meelakkumine. Need kes on olnud, need teavad!
Istuda muidugi palju ei saanud, ikka oli vaja Kristellal järel joosta. Ühel toredal päeval nikastasin ma suure hooga tormates mingi hargivahe liigese ära. Nii ma siis käisin mitu päeva harkis jalgadega. Tänu Kristellale, kes mind tol ajal vormis hoidis, võtsin rasedusega juurde 16 kg. Sünnitasin kaks nädalat enne aega ja laps oli 3420g. Meie suguvõsas sünnitatakse üldiselt ikka 4-5kg lapsi.

Kittymittid :)

Eks ma natuke kartsin ka kuidas Kristella oma väikse õe vastu võtab. Katsusin tööd teha selle nimel, et suurel õel poleks põhjust kade olla. Ei hakanud ma beebit peitma ja suurema lapse eest ilmaaegu "kaitsma". Eks siis näikse mis aeg toob. Vanemas lapses ei tohi ju tekkida tunnet, et beebi on temast tähtsam. Kui Kristellaga tegelesin ja Daisy häält tegi, ei jooksnud ma ummisjalu väiksema juurde, kui just hädakisa polnud.
Enamus ajast hoolitsesime beebi eest koos. Igaüks ikka oma jõule kohaselt. Ei tohi õelda, et sina ei saa, sina ei oska, mine parem teise tuppa jne. Ärge arvake, et 1a5k ei oska lutti suhu panna, suud pühkida, mähet tuua ja viia, või riideid pesukorvi panna.
Beebit toites oli mul üks käsi ametis klotsitorni ehitamisega või raamatu lehitsemisega.
Eks suureks abiks oli ka see, et Daisy oli rahulik laps, magas palju ja nuttis vähe. Ka gaasivalud jäid tal tulemata.

Daisy esimene väljasõit - miniloomaaed. Daisy muidugi ei jaganud ööd ega mütsi.

Üldiselt võisin ma rahuliku südamega Daisy Kristellaga viivuks üksi jätta. Ega ma Kristella poolset haiget tegemist ei mäletagi, ju siis ei olnud. Tita oli tihti põrandal tekikese peal ja Kristella muudkui näitas talle mänguasju. Kui Daisy hakkas käputama, siis hakkas ka Kristella ja nii nad tegidki kõike koos. Te võite aimata kui õnnelik oli Kristella kui Daisy lõpuks oma esimesed sammud tegi!
Ega siis kõik lust ja lillepidu olnud. Oli ka raskeid aegu. Mina olin närviline, väsinud, pahur ja veelkord närviline. Suur au siin Timmole. Mõni mees oleks ammu kodust jalga lasknud. Ausalt, mina oleks ka! Kiiresti ja võimalikult kaugele. Tagasi vaatamata...äkki tulevad veel järgi.
Koju tulles ei oodanud teda alati naeratav naine, aurav söök laual ja lapsed süles. Tihtipeale olin tal ukse vastas nagu nõid ja ma ei mõtle siinkohal ainult oma üldist välja nägemist.

On olnud olukordi, kus istun, kaks röökivat last süles ja mõtlen, kuhu ma küll end mässinud olen. Aga sellised hetked lähevad ju jälle mööda ja elu jälle nagu lill.
Muidugi oleks saanud lapsed kuhugi hoiule aeg-ajalt viia, et ise puhata, aga mina ei taha mitte kõrvalist abi. Mina tahan ise hakkama saada, ise ju olen sellise elu valinud. Nii siis ongi kujunenud, et esimest korda olid lapsed pikemaajalises hoius eelmine kuu, ehk siis kaks päeva ja üks öö.

Kristella kolis meie magamistoast välja 2a, kui lastetuba valmis sai. Ta oli nii õnnelik ja uue toaga rahul. Daisy kolis talle järgi siis kui enam öösel rinda ei tahtnud, ehk siis 11 kuuselt. Meil käis selle imetamisega öösiti selline tsirkus et oi-oi-oi. Ma tean jahh, et 11 kuune laps ei pea enam öösel sööma ja ma tean ka seda, et ta tegi seda niisama "moepärast", aga ausõna, ma lihtsalt ei jaksanud temaga jageleda. Lihtsam oli järgi anda. Imetamisest ma saaks lausa raamatu kirjutada :D Pole siis ime, et paljud ei viitsi sellega üldse jändama hakata ja laps pannakse kohe pudeli peale.

Kuidas mu lapsed siis kaklevad?
Kättpidi kokku lähevad nad harva, siis lõpetab lööja "pahalapsetoolil". Kõige tihedamini esitavad nad teineteise kohta kaebusi keele näitamise või sina oled tita/viripunn ütlemise kohta. Ja muidugi "ma pole sinu sõber" on viimasel ajal eriti aktuaalne. Kui suuremaks vaidlemiseks läheb, saadan nad eri tubadesse rahunema ja pärast lepivad ära.
Esimene käsikähmlus oli tekitatud Daisy poolt. Mäletan kui solvunud Kristella oli. Muidugi, tema oli koguaeg Daisyt hoole ja armastusega hoidnud ja nüüd järsku see pöörane läks talle kallale.

Sõnelused ja keele näitamised tulevad põhiliselt siis kui nad oma tuba koristama peavad. Siis üks koristab vähem kui teine. Keegi on aeglasem kui tema. Keegi koristab liiga lohakalt ja mõni ei pane asju õigele kohale. Daisy muidugi hädaldab, et tema ei saavat koristada, tema käed pidid liiga väiksed olema ja sada muud häda muidugi ka. Istuvad siis põrandal, näitavad üksteisele keelt ja kaebavad kellel keel pikemalt suust väljas oli.

Üldiselt nende vaidluseid ja sõnelusi jälgin esialgu eemalt. Vaatan, kuidas nad üritavad oma konflikti lahendada. Sekkun siis, kui neil asi käest läheb, või asi kellegi suhtes aus pole.

Vahel läheb asi üsna tõsiseks ja ka mina ärritun kergelt. Täna just jagati FaceBookis asjakohast artiklit, loen selle hiljem kindlasti läbi, asub siin.
Eks mulle ole ka nina peale visatud, et loen raamatuid imetamise, laste kasvatamise kohta ja kõige muu sellise loomuliku kohta. Et nüüd ei oska ilma raamatuta lapsi sünnitada, imetada ja kasvatada. Mis see siis ära ei ole, eksole? Ilma lugemiseta oleksin ma ilmselt lastele piimaasendajat andnud, sest "piima ei tulnud või sai otsa", oleksin lasknud ennast sünnitusel valuvaigistavaid ained täis süstida. Oleksin lastele sünnist saati kartuliputru andnud, sest vanasti tehti nii jne. Tore, kui mõni saab loomuliku intelligentsiga hakkama, aga minul seda nii palju pole ja mõistlikumaks olen pidanud lugemist kui niisama loll olemist.

Kas ma tahaksin veel lapsi?
See on kahe otsaga asi, oleneb kust otsast vaadata. tegelikult ma sügaval sisimas olen koguaeg kolme soovinud. Timmo ütles ka kohe, et kui kolm, siis samuti väikse vahega. Siis on üks majandamine ja lapsed saavad üsna korraga suureks. Samas õige, aga no kuulge! Kolm last väikse vahega oleks liig mis liig! Praegu ka ei tahaks, vahe veel siiski liiga väike, alles nagu sai öine magamine võimalikuks.
Aga rase tahaks küll olla: suur kõht ja tite liigutused. Beebid on ju ka ilmatuma armsad...kui nad magavad...väljutusprotsessi jätaks ka iseenesest vahele...

Või võtaks parem koera? Ega koera ei saa ju ka uisa-päisa võtta. Eks targad ju ütlevad, et enne koera võtmist mõtle, kas oleksid valmis lapse saamiseks. Mina veel pole. Aga kes teab, kui olen lapse saamiseks valmis, et koera võtta, otsustan võibolla siiski lapse kasuks.