Teekond Shveitsi oli algamas kuid segadus ja teadmatus kuhu täpsemalt minna oli suur. Olime lootusetult ära eksinud linna, tundus ,et Berliin ei saagi otsa. Uueks sihtmärgiks oli järgmine linn Potsdam.  olin ärevil ja optimislik. Mõtlesin, noormehele keda olin Berliinis kohanud, olin kindel, et kohtan teda kunagi veel. Istusime ühe vanema maja trepi äärele ja pukasime. Kotid olid meil rasked, kuigi tegelikult seal sees midagi ei olnud. Koige eluvajalikum vaid ja hunnik Mc Donaldsï Happy Meali mänguasju, kuna see eine oli Saksamaal kõige odavam ja suurem. Millegipärast ei suutnud ega tahtnud neid ära visata. Hakkasin jälgima tumedapäist härrasmeest, kes vedas samast majast endale autosse kohvreid ja portfelle.
Mul tekkis mõte ,kui ta oli lopetanud oma asjadega, läksin ta juurde ja küsisin, et ega te juhuslikult Potsdami ei sõoda? Meesterahvas polnud sugugi üllatunud, vastas ainult ülima uhkusega, et ta sõidab väga lähedale Shveitsile. Bingo! Me olime võitnud jackpoti.

Minu ja Marii järgmine sihtpunkt oli Shveits. Aeg just kui seiskus seal autos. Mu pilk hakkas sügavustes ekslema, Saksamaa imelisel maastikul, mis oli nii tasane, et voisid vaadata täpselt nii kauegele kuhu seletas silm, kuhu seletasid saladused ja soovid, mis minus olid. Unistused olid kõik nii lähedal. Ja samal hetkel mõistsin, et see ongi unistus. Unistus oli täitunud. Ja peale seda kui su unistused on täitunud, hakkad sa uuesti unistama ja soovima. Mõtled sellele, mis jäi seljataha, mis on praegu ja mis ootab mind ees tulevikus.Tahtasin ja arvasin kunagi, et saan põgeneda, et saan põgeneda enese tunnete eest, et koik jääb minust maha kui lähen uude kohta. Seda ei juhtunud. Kõik valu ja kurbus tuli kaasa. Kõik tuli kaasa.Vahest mõtlesin, et kõik peale mu enda tuli kaasa.

Et ma olen näinud ja unistanud piisavalt ja jumal lahkus minust juba ammu. Jättis vaid jälje, et ta seal kunagi olnud.
Ma hingasin sisse, vaatasin Marii poole. Tema loomulikkus, päikene paitas tema siniseid silmi, tema suu ääres oli muie. Ma võisin ainult ette kujutada millest unistas tema, mida tundis tema. Olime kodust eemal ja samas  olime jõudud-koju.
Olime Shveitsi piirist 100 km kaugusele jõudnud, hakkas vihma sadama. Hääletasime edasi.

Siis peatus politsei ja soovis teada kuhu me suundume, kui kauaks, kui kaua olime reisinud ja kõike muud. Mind natuke vihastas see, aga hoidsin end vaos. Tundusid ebasõbrlikud ja kahtlustavad ja alati oli raske vastata kuhu ja kauaks me lähme, sest me ei osand Mariiga iial ette aimata, mis meid ees ootab. Tegelikult sai see tüütu tegevus üsna kiiresti läbi, kaua nad meid igatahes ei tüütand. Ma hingasin kergendatult kui nad lahkusid. Meie hääletasime sirge seljaga edasi. Nägime neid mägesid, meeletuid mägesid, mis andsid hoiatavat tooni, Shveits paistab, ta paistab, need mäed, see võlu...mis imeb su endasst. Sel hetkel armusin mägedesse ja sattusin igavesse suhtesse nendega.Vihm kattis neid ja päike paistis viltu, päike justkui mängis mägede,varjude ja valgustega, võttis poolenisti enda lummusesse ja haardesse. Sellega vangistas ta mind ja Mariid.

Auto jäi seisma.Sealses autos oli meesterahvas, kes jääb igatahes alati mu meeltesse. Ta oli vanemas eas, heal järjel, huvitav, rõõmsameelne. Kui ta kuulis, et meie oleme Eestist siis ta joobus.Ta armastas Eestit, ta arvas, et väiksed riigid nagu Shveits ja Eesti võiksid luua oma liidu, tal oli palju teooriaid. Tema kodu oli Shveitsis, ta pani meid naeratama ja kutsus enda juurde, ta tahtis kõike tutvsutada, mis seob teda Shveitsiga. Tal olid kaks minu ja Marii vanust poega- ta soovis, et need meid välja viiks.Seda nad ka tegid.

Kui jõudsime tema koju, oli minu imestus meeletu.Tema kodu oli vapustav, meeletu...milline küllus ja selline headus ja soojus ootas meid seal. Tema pojad, Harry ja Dan, ühtlasi ka ainsad nimed mis mul meeles on kogu sellelt reisilt, viisid meid restorani. Too härrasmees andis raha neile ja lausus, viige neiud sööma ja jooma!

Meie aga otsustasime pubisse minna ja jalgpalli vaadata, seis oli Hispaania ja Shveitsi vahel. Sinna jõudes tutvustas Harry meid kohalikega. Kõik sattusid meist väga vaimustusse ja hakkasid rääkima oma reisidest ja seiklustest- meie üle ikka imestati.Olime tulnukad, olime võõrad ja tundmatud.Olime kõiges selles-kütkestavad ja natuke hirmutavad kõigile kes meiega kokku puutusid.

Tgeime viina koksid, mis mind imestama pani.Oli kahte sorti viina- punane ja roheline. Seda maitstes jõin nagu mahla. Olime tohutult üllatund, sest ülejäänud seltskond jäi väga kiiresti väga purju. Mõistsime Mariiga, et alkoholi nemad ei kannata. Joomiskultuur on seal suhteliselt madal- piirdutakse kerge õlle ja vorstiga.See aga ei olnud kahe eestlastele omane, meid peab ikka raputama!Õhtu jätkus, suundusime igasugustesse muudesse pubidesse ja nii ta läks...

Harry oli väga purjus, otsutasime koju sõita. Tuleb välja,et Shveitsis võib päris suure promilliga autot juhtida. Seega polnud auto juhtimine probleem, samuti mitte mingil moel illegaalne.

Avasin oma silmad, oli lõuna. Magasime Harry toas, selles toas kus tema magas, kui ta veel pisike oli. Seal oli narivoodi ja palju mänguasju- ja mälestusi.

Lippasime kööki, meile oli laud kaetud, hommikusöök oli kõik valmis tehtud. Härrat ennast polnud kodus. Kui olime söönud, tuli meile Harry järgi. Tema soovis viia meid oma ülikooli ja tutvustada sõpradele. Kuid minul ja Mariil, meil oli ühene soov, edasi minna. Astusime rongi peale ja suundusime edasi, et minna Prantusmaale.

Vaatasin rongist välja, Harry ja Marii jutt oli hetkeks mulle kuulmatu. Ma kadusin jälle ära, kadusin enesest ja kadusin olukorrast. Olin igalpool ja mind polnud kuskil. Soovid, kas need täituvad? Ma olen nii kaua ära olnud ja ikka pole, ikka pole minus õnne mida arvasin olevat. Kuhu see jääb? Kas hullumeelsus ei päästa mind? Äkki päästab mind Hispaania? Shveitsi mäed lummasid mind endiselt. Kargus tõmbas mu endasse ja mul tekkis soov mitte iial lahkuda kuid see jäi minusse vaikselt kuni kustus igaveseks. Mul on alati soov minna, isegi kui armastan, armastan neid neetult ilusaid ja kavalaid mägesid!