Tänane vaba päev oli kuidagi eriti mõnus. Sain kodus oma tegemistega (koristamine ja trenn) valmis ja sõitsin linna poole, et Cätliniga kokku saada. Küll on ikka hea, kui sõbranna vabal päeval helistab, et ta juhuslikult linnas on. Reaalselt ma nii igatsen kõiki oma sõpru.. Isegi Liinat näeb juba nii harva, et kurb mõelda. Seega olin tõesti õnnelik, et selle kõne sain. Käisime veel Liina töölt läbi ja hiljem istusime, kohvitasime ja lihtsalt olime ning rääkisime kõigest. See mõjus nii hästi, kuigi jah, me saime selgusele, et meil mõlema ootab raske aeg ees ja suuri otsuseid on vaja teha, aga samas sain ma vähemalt endas kindlust ja julgust, et ära öelda asjadest, mis mind absoluutselt rõõmsaks ei tee. Ma sain selle aja jooksul nii palju mõelda ja just asjadele, millele ma tavaliselt isegi üksi kodus olles ei mõtle. Ja see tunne oli jälle kuidagi hea, kui sa saad aru, mida sa tegelikult tahad ja mida sa selle nimel tegema pead.

Üldse kogu see päev tõi nii palju mälestusi ja mõtteid pähe. Veider on tunda, et ma isegi igatsen Jõgevat ja sealset elu. Vahel ma unistan neist nädalavahetustest, mis seal veedetud sai, mis sest, et sel ajal ma unistasin Tallinnast ja oma elust. Aga ikkagi oli nii palju head, mida nüüd siin enam pole. Kuigi jah, tõsi ju on, et pole head ilma halvata ja alati igatsed taga seda, mida sul pole..

Vahel tekib tunne, et tahaks aega edasi kerida, et näha, milline elu edasipidi olema hakkab. Tahaks elada juba seda päris täiskasvanu elu, kus kõik on nagu kindlalt paigas. Ja teisel hetkel tahaks, et aeg jääks seisma ja kõik ei mööduks nii kiirelt. Life is so hard! :D

Igal juhul on lootust, et järgmine nädal tuleb vähe chillim ja lõbusam, nii et üritan need 3 tööpäeva vastu pidada ja ehk saab siis juba vaikselt mingeid plaane ja ümberkorraldusi tegema hakata :) .