Tean,et mul on vaid jalad, mis tahavad ära joosta. Ma ei suutnud vaikida, ma ei osanud end keelata. Ma ei tahtnud enda olemusele ja tunnetele miskit keelata, et kui on tunne, siis tuleb minna. Peab olema seal, kuhu süda kutsub. Ma ei osanud tunda hirmu. Hirmu polnud kuskil, hirmu polnud milleski. Hirm oli võõras. Elu, milles elanud olin aastaid - oli ka mulle võõraks kujunenud.

See oli mulle kaugeks saanud, see ei rahuldanud mind. Mu sees kisendas, karjus, miski tahtis välja. Mina tahtstin välja tulla endast, harjumustest. Mind lämmatasid piirid ja ühiskond. Mind ärritas kõik lihtne ja tavaline. Ma ei sallinud mugavust, tavapärasust. Ma tahtsin teada, kas on võimalik muudmoodi? Kas on võimalik ilma kindlustunde mullita milles elame, kas on võimalik ilma rahata, kas on võimalik ainult armastusega?

Tahtsin joobuda elust, tahtsin sellest joobuda tasakaalukalt ja arulagedalt- tahtsin jõuda oma vaimsuse sügavaima hulluseni...

Helistasin lõuna paiku Mariile, et kas sa oled valmis täna Hispaaniasse minema? Teadsime, et lähme, aga kuupäeva ei olnud me terve aasta jooksul paika pannud. Tol hommikul 23. juunil, oli tunne ,et enam ei suuda.Tuleb minna nüüd voi mitte kunagi. Segaduses unine Marii vastas, et ta peab minema siis matkakotti ostma ja asjad pakkima. Ta oli valmis. Sama valmis kui mina.

Kell 14.53 hakkasime hääletama Tallinnast Pärnu. Mäletan veel seda uhket cowboy mütsi, mida Marii kandis ja seda musta lühikest seelikut ning roosat-oranžikat, see kõik oli tema olemuse juurde täiuslik. Seda kõike katsid tema kuldpruunid lokkis juuksed, vabadus ja naer, see vali naer, mis keerles meie ümber. Ning teadmatus ja uudishimu, mis hakkab edasi juhtuma? Meil oli mina ja tema ja meie sõprus. Mõlemal olid imetillukesed matkakotid ja üks telk, igaksjuhuks. Kõik tundus lihtne ja loogiline, tegelikult tundus maailm siis nii väiksena, et meie oleme suured ja maailm on väike. Ja, et kõige eest on voimalik põgeneda- ka oma tunnete.

Kui jõudsime Pärnust välja Lemme lähedale, peatus auto, milles istus mu vana tuttav. Ma ei mäleta ta nime ega nägu enam, aga mäletan, et tol ajal olin rõõmus. Ta viis meid Iklani ning üle piiri me lihstalt jalutasime, kotid seljas ja selge siht silme ees.
Näitasime oma passi. Koik oli korras.
Kolm meetrit hiljem me peatusime ja hakkasime hääletama seal samas. Meid võtsid peale kaks Läti noormeest, kes kõnelesid meiega inglise keeles väga vabalt. Seletasime neile kuhu läheme ja, oi nad imestasid, kuid neile meeldis see idee. Nad olid valmis meid viima kaugemale meie soovitud sihtmärgist. Jõudsime Riiga, vihma sadas ning ilm polnud kiita. Mul olid jalad täiesti märjad. Meid pandi maha linnas, läksime bensiinijaama, et seal hääletada.

Kuna lätlased pidasid Jaanipäeva, siis rahval oli hea tuju ja peale sai kiiresti. Meid võtsid 5 minutit hiljem peale 2 vanemat vene härrat. Üks neist jõi õlut ja autos oli tugevalt õlle haisu tunda. Teine suitsetas, õhku autos igatahes ei olnud. Meie Mariiga irooniliselt naersime.Teadsime,et ükskoik kui vähe see sõit nendega ei võta, kujuneb see pikaks. Mees õllega vene keeles seletas midagi. Meie ikka vastu, et vapse nje panimaju russki. Õnneks suutsime kaardi abil ära seletada, kuhu meil soov minna on.Vasika imestus meestel oli suur. Jõudsime kohta kust Leetu oli imetilluke maa. Tegin esimese poe peatuse, ostsin paki suitsu. Istusin maha ja hingasin vabadust endasse sisse..vaikselt ja valjult sama aegaselt. Sest ma teadsin, olgu külm voi kuum, aga leige ei tohi olla. Selle väikse Läti linna vaikus oli sellel hetkel täiuslik, see oli nagu oleks kahe vahel ja seal vahel on täpselt paras. Seal vahel on vaikne ja turvaline. Toetasin pea murule, süütasin suitsu ning vaatasin kuidas Marii oma lehviva seelikuga hääletab.