Absoluutselt kõik lapsevanemad on mingil hetkel küsimuse, "kust tulevad lapsed", ees.
Meil on elukaaslasega endalgi see jutuks olnud, siis kui lapsed alles tited olid... elukaaslane küsis minu käest, et mis siis saab, kui nad kunagi küsivad? Mis siis ikka saab, kui laps küsib, siis tuleb kõik ausalt rääkida nii nagu on. Elukaaslane muidugi arvas, et oleks tore, kui küsivad ikka emme käest...ja nii muidugi juhtuski.

Olime oma argipäevaste toimetuse juures kui äkki nagu välk selgest taevast: "Emme, kuidas beebid kõhust välja saavad?"
Mõtlesin siis kähku läbi mida õelda, mis välja jätta ja kuidas seda kõike teha piisavalt arusaadavalt 3 ja 5 aastasele. Otsustasin rääkida võimalikult vähe, aga piisavalt palju et vastusega rahule jäetakse ja edasi uurima ei hakata. Igasugused udujutud, et toonekurg toob ja kapsalehe alt leitakse, tuleb kindlasti kõrvale jätta. Kui laps mujalt midagi muud kuuleb, siis oma vanemaid ilmselt igas teemas ei usalda, mõtleb koguni ehk et emme on peast veidi soe ja mõistlikum oleks intiimsemaid asju teiste laste käest uurida. Väikeste inimestega peab võimalikult aus olema ja igas küsimuses rahulikuks jääma, siis julgeb ta ka edaspidi iga küsimuse/probleemiga vanemate poole pöörduda.

Nii, küsimus oli ainult ühes asjas: kuidas beebid kõhust välja saavad. Algas minu ja 5a tütrekese vestlus teemal kuidas lapsed tulevad, 3 aastane kuulas kõrvalt.
"Kui beebi on kõhus piisavalt suureks kasvanud on tal aeg välja tulla. Kui ta ise ei tule, siis lõigatakse kõht natuke lahti, võetakse beebi välja ja õmmeldakse kõht kinni tagasi. Tavaliselt tulevad titad ise välja"
"Aga kui kõht katki lõigatakse, kas siis valus pole?"
"Arst teeb väikse süsti ja siis valu ei tunne."
"Aga kas sul lõigati ka kõht katki kui meie sündisime?"
"Ei, teie sündisite ise."
"Aga kuidas tita ise sünnib?? Kas punnitad ja punnitad ja siis tulebki?"
"Jahh"
Sellega tookord jutuajamine piirdus. Mul oli hea meel, et ta ise oma küsimusele vastas, ma ei pidanudki pikemalt seletama :D

Peale seda oli neil suur huvi kuidas beebi ikka kõhus elab ja mis ta seal teeb. Otsisin YouTubest paar sündsat videot beebi elu kohta kõhus ja vaatasime neid koos.

Mingi aeg Perekooli foorumis jäi silma murelik teemaalgatus, et kuidas ikka vanemad oma lasteaialastele on rääkinud kuidas lapsed tulevad, et tema lapsele räägiti ka ja mis nüüd saab...või midagi seesugust. Selles teemas oli vanemaid suht 50-50, pooled kes räägiksid/on rääkinud lastele tõtt ja pooled kes udutavad. Mina pooldan leebet tõtt, muidugi on olukordi olnud, kus ma pole mõnele asjale tahtnud vastata. Olen vaikselt välja keerutanud ja muud juttu teinud, aga see toimib ka ainult siis, kui teist korda sama asja ei küsita, muidu hakatakse kahtlustama.

Vanasti ilmselt enamus lapsed on saadud toonekurelt või kapsalehe alt. Mullegi ema ütles, et leidis venna kapsalehe alt, olin siis seitsmene ja ilmselt midagi taipasin. Imestasin, kuidas keegi sai ühe väikse tite meie põllule tuua :D

Muidugi need toonekure- ja kapsajutud on mugavamad, aga kuidas siis asi edasi välja näeks? Kas oodatakse, et ehk kuuleb enne sõpradelt õiget tõde või võetakse laps teismeeas enda kõrvale istuma ja õeldakse: "tegelikult me valetasime sulle!"?

Kas Teie ise ja Teie lapsed on siia ilma tulnud loomulikul teel või mõne muu toreda ime läbi? Millisied naljakaid lapsesaamis lugusid olete kuulnud?