Oh no, only 20 days to go. It will probably feel so strange when I don't have to write a post every day anymore. I guess I have to find some kind of other challenge to do daily then :). Today I have to discuss my first love and first kiss.

I am a very privet person, so probably I am not going to go in depth. What I will say is that my first kiss was all that I had expected. Felt exactly like that and was with someone I had a huge crush on.

My first love, depends what is meant by it. Is it meant that someone I loved or someone who loved me back too? I guess I have never really loved anyone and no one has really ever loved me. As sad as it is, it is true. I have had huge crushes, but not love in my life. I have thought two times in my life that I loved someone, but now looking back, it was not love. I just was super blind or let's say super in love.

Maybe it's also just that I am/was disappointed and still want to have that happy memory of my first love. I am someone who would want my first love to be my last love (depends how I bend the terms rules for me), but I am not even sure that I believe that much in love. I think loyalty and commitment are possible things, but romantic love is something that I have not experienced. I kind of also like to be alone.

Ainult 20päeva seda postitustesarja jäänud veel. Pean vist pärast seda väljakutset mõne uue otsima. Nii tore on iga päev end kokkuvõtta ja postitus kirjutada! Täna pean/peaksin arutlema oma esimese armastuse ja suudluse üle.

Ma olen üldiselt väga endasse hoidev inimene ja ei aruta selliseid asju, aga kuna teema seda ette näeb, siis mokaotsast poetan mõned sõnad. Esimene suudlus oli täpselt selline nagu arvasin seda olevat. Oli see ka kellegagi, kellesse olin või arvasin end väga armunud olevat.

Esimene armastus? Sellega läheb raskeks. Oleneb, mida täpselt silmas pidada, kas esimene kord kui mina arvasin, et kedagi armastan või kui keegi vastu ka armastas? Ma ei ole vist kunagi kedagi päriselt armastanud ja mind pole vastu ka keegi armastanud. Kurb ehk kohati, aga tõsi. Olen küll olnud väga armunud, aga ma ei tahaks uskuda, et kedagi päriselt armastanud olen.

Olen seda sorti inimene, et tahan, et esimene inimene, keda armastan oleks ka viimane. Ilmselt tundub selline idealiseeritud mõte mulle väga sümpaatne, aga tänapäevasele maailmale tüüpiline tõmblemine ja kaasade vahetamine ei ole lihtsalt mina. Armastus kas on või ei ole.

Võib olla olen pettunud või olin pettunud, aga ma vist hästi ei usugi sellesse armastusse enam, tänapäeval tundub lihtsalt, et see on väga väheste privileeg. Igaljuhul ei oska ma romantilise armastuse kohalt kaasa rääkida, sest leian, et ei ole seda kogenud. Tegelikult mulle ausalt öeldes meeldibki üksi olla.
 

)