Nende kahe iluduse tellimise ja reaalse kohale jõudmise teekond oli tõeline peavalu. Või noh, pigem kõrvarõngaste... Alustame algusest, seitsmendast detsembrist, kui istusin elukaaslasega Ludora butiigi kodulehel ning valisin välja oma lemmikud. Tellitud kaup pidi jõudma kohale seitsme tööpäeva jooksul, maksime postikulu eest kaks korda rohkem, et kätte saada nädal enne jõule. Kui kuupäev hakkas kukkuma, piilusin igal hommikul postkasti, käisin postkontoris, aga pakki polnud ikkagi saabunud.

Ludora butiigi esindajatega oli võimatu kontakteeruda, sest nad vastasid heal juhul minu kahekümnest kirjast ühele, pealegi vigases inglise keeles, sekka arusaamatuid Brasiilia väljendeid. Kui jõuluõhtu juba kätte jõudis, olin helistanud läbi kõik võimalikud kohad, kirjutanud lugematuid kirju Eesti postile ning isegi Brasiilia pakiteenusele. Viimane oskas vaid öelda, et pakk on Eesti poole teel... Lõpuks lõin juba käega, sest kui ei ole, siis ei ole. Minu helesinine (ja roosa) unistus on kusagil kaugel kaduma läinud.

Selle peale sain jõuluvana kotist Swarovski kristallidega käeehte, mis pidi olema algselt sünnipäevakingitus. Tõeliselt ilus ja pidulik, kaasas veel pisikesed kõrvarõngad, niiet täiuslik komplekt. Hiline jõuluime juhtus, kui päev enne ärasõitu Egiptusesse koputas uksele kuller. Sain oma kõrvarõngad kätte, mis lõppkokkuvõttes ei olnud mitte jõulukingitus, vaid siis varajane sünnipäevaüllatus. Vahepealne meeleheide asendus loomulikult rõõmuga. Selline on nende kättesaamisloo lühikokkuvõte.
Kuidas sulle need meeldivad? Mina olen igal juhul väga rahul.
Kui tahad piiluda minu ehtesahtlisse, siis vajuta siia