EEVA naistekas

Ma ei teinudki seda avalikult. Kirjutasin ja panin kõik asjad lausa parooli alla- nii paranoiline. Blogi oli inglisekeelne, kuid see pole teab mis ladina keel.

Aga blogima ei pea avalikult. Saab täiesti vabalt panna parooli või ainutl autoril õigus lugeda asja peale.

Minu jaoks oleks igav blogida oma päevasündmustest. Et nüüd tegin seda ja siis läksin sinna jne, võib-olla oleks sellist teksti mõne aasta pärast huvitav lugeda, aga kirjutada küll ei viitsiks. Pigem kirjutaks niiöelda maailma asjadest. Näiteks oma hetkemõtteid, mis mingi teemaga pähe kargavad.

Ma pean hetkel reisiblogi, muidu küll eriti ei viitsi.

Tegin täna endale blogi. 

Ma pidasin ka suht kaua blogi, aga siis mu poiss luges seda, kuna keegi kuskilt andis talle märku selle kohta. Siis tuli jube suur draama sellest, oleks peaagult lahku läinud. Aga nüüd mul juba teine lehekülg elus ja hakkasin uuesti blogi kirjutama

Blogin nii tujude, ns elu, hobide, fotograafi, kui reiside kohta

blogin. küll mitte iga päev aga siiski, aeg-ajalt on vaja midagi üles märkida. üks on privaatne blogi ja teine on avalik. privaatsesse kirjutan siis mõnel hetkel oma emotsioonid ja arvamused ja põhimõtteliselt kõike seda mis laksust pähe tuleb ja üles tähendamist vajab. avalikus blogis ka omad mõtted, aga sinna kirjutades tuleb ikka järele mõelda mida ja kuidas kirjutada, et keegi ei teeks valesid arusaamasid. 



avalik blogi - illegaalne.blogspot.com




blogi on hea pidada selleks, et kunagi kui oled vanem ja targem. siis on hea lugeda mida nooruses sai kirjutatud. mis kõike juhtus ja kuidas tujud vaheldusid jne!

Niipalju mu blogimisest, ei viitsinud kaua tega, ming kuu ehk.

Alles hiljuti alustasin blogspotis. Tegelikult oma mõtteid hakkasin üles kirjutama umbes siis kui jõudsin kirjutamise algtasemest kaugemale. Väga noorelt seega, vb esimesed luuletused kirjutasin ka juba 7-8 aastaselt. Umbes 12 aastaselt tulid sügavamad asjad. Umbes see aeg pidasin päevikut ka, sellist algelist ja mitte eriti kaua. Enamasti olen mõtted siiski paberile kirjutanud, viimased aastad arvutis säilitanud, mõnikord on huvitav aastate pärast lugeda. Väljendamisoskus on mul siiski väga halb, mõtteid on päris raske sõnadesse panna.. sellepärast ma sellega aktiivselt tegeleda ei tahagi.


Tegelikult ma olen natuke imelik, ainult ma ise saan endast aru, kindlasti ka enda halva väljendusoskuse pärast. Seepärast ma ainult enda jaoks kirjutangi. Aga minu blogi on <A href="mybuffsurroundinguniverse.blogspot.com/&...;>siin</A>.

Praegu olen oma blogi unarusse jätnud. Pigem blogin oma päevikusse,kuna ma harjund sinna kirjutama

Alustasin ka siis uuesti. Jagaksin hea meelega, kuid kardan, et siis kirjutaksin sinna teistmoodi, kui teaksin, et teised loevad. See aga pole mu eesmärk.

Mõtlesin, et teeks, aga olgem ausad- minus pole nii palju püsivust et sellega tegeleda.

No enne kirjutasin et pole mõtet. Aga siiski tegin. Korraks tuli see tuhin peale ja tegin ära. Nüüd olen paar postitust lisanud, aga pole nagu midagi eriti kirjutada sinna. Vahel vast ikka kirjutan sinna. Hetkel teab mu blogi olemasolust ainult üks isik, ei avaldaks veel teistele, vb kunagi hiljem.

Blogin vahelduva eduga, meelde tuleb siis paar postitust kuus ehk.

Blogi on mul olemas küll, aga harva kirjutan viimasel ajal. Kirjutan sinna laulusõnu jms ümber. Rohkem kasutan hetkel paberkujul päevikut. Mul käibki see asi hooti, vahepeal ainult päevikusse, siis ainult blogisse. Erinevus ainult selles, et blogisse nimesid ei kirjuta. Hiljuti just printisin hulga blogipostitusi välja ja kleepisin päevikusse.

Olen ise küllaltki kirglik blogija. Natuke olen ka teisi nakatanud sellega..


Mulle lihtsalt meeldib kirjutada, ükskõik millest, aga lihtsalt oma mõtted kirja panna ja midagi kirjutada. Ja selliseid kohti, kuhu ma midagi kirja olen pannud, on mul palju. Kodus paar päevikut, kuhu suvalisel ajahetkel midagi kribanud olen ning paar interneti blogi. Kõik on privaatsed. Üks on selline, mida mitte keegi ei näe(peale minu) ning kuhu kirjutan kõikse isiklikumad ja privaatsed mõtted ning asjad. Ning teine on selline, kuhu kirjutan ka mõnikord privaatseid asju, aga neid asju kirjutan ma peidetuna läbi silpide, st. otseselt ei saa alati teada, millega tegu. Ning sinna kriban veel igasugu mõtisklusi, mida ma peas arutanud olen. Ja seda blogi saavad lugeda ainult kõige lähedasemad sõbrannad ning üks isik, keda ma lihtsalt usaldan

Hakkasin ka tänasest blogi pidama, ainult enda jaoks. Privaatselt seega, kuna ilmselt hakkab see sisaldama infot, mida teistega ei jagaks. Varem kirjutasin lihtsalt arvutisse wordis, aga mitte eriti tihti, pigem siis kui halb tuju. Peale seda on kohe kergem tunne. Kirjutan üles kõik, mis vähegi pähe tuleb. Päevasündmused, mõtted, ideed, tunded ja igasugused huvitavad mõtteterad. Hiljem on hea lugeda.

Hiljem on tõesti hea lugeda ning meenutada & naerda.

Mul on mingi foobia, et privaatsed interneti blogid on siiski avalikud ja kõigile näha. Seega kirjutan parem parooliga kaitstud wordi. Ma pole sellega veel päris algust teinud, aga plaan on sinna kirjutada küll. Eriti mõtteid raskel ajal või lihtsalt oma probleeme.