EEVA naistekas

Teisipäev, 20. October 2020

Last updateR, 13 Jul 2018 9pm

  • Registreeri
    *
    *
    *
    *
    *
    *
    *

    * kohustuslikud väljad

Tere, Külaline
Artiklitega seotud arvamused
  • Lehekülg:
  • 1

TEEMA: KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" I

KATI MURUTAR "...ja mere ääres väike maja" I 21/11/2007 07:26 #1

  • Eeva
  • POLE LEHEL
  • Artikliarvustused
  • Postitusi: 170

Mereääres väike maja

"... ja mere ääres väike maja" on Kati Murutari suveromaan, mis sobib eriti hästi puhkustele ja randa. Tegevus toimub põhiliselt rannakülas, majakeses mere ääres, kuhu pärast lahutust on kolinud 37aastane naine oma teismelise tütrega. Nad vaatavad külaelu otsekui kõrvalt, ent on tahes või tahtmata selles ka ise osalised. Ladusalt ja mahlakalt kirja pandud lugu sisaldab ootamatuid pöördeid - nagu elu ise.

Romaani toome teieni osade kaupa, tule ja loe:

Sissejuhatus 1/3

Eile 37aastaseks saanud Eha lahutas oma tütre isast öölambi pärast. Mõnikord lõpeb armastus ja kirg täieliku talumatusega. Ei jää järele loodetud sõprust, austust, üksteise mõistmist ega kokkukuulumise tunnet. Mõtted ja eelistused, tegutsemine ja unistused muutuvad teineteisest nii erinevaks – ja isegi vastandlikuks – et kireuimale järgnev sallimine kaob.

“Mina ei hakka kunagi lapse pärast koos elama inimesega, kes minu soove ei arvestaja töötab igal sammul mulle vastu. Pisiasjadeni. Lapsele on just hea ja õige see, kui tema vanemad teevad kindlaid ja selgeid otsuseid. Need otsused lasevad emal ja isal isiksustena edasi areneda. Ükski laps ei ole õnnelik, kui tema vanemad ripuvad teineteisel piduritena küljes. Kammitsaid vihatakse. Vihkamine teeb väikeseks ja inetuks. Meie Juuli on ära teeninud ainult suurt ja ilusat,” hoiatas Eha oma eksmeest, kui see nende suurlinnakorteris toru võtmast keeldus. Imbus pilgutsi arvutiekraani või ajalehtedesse, nii et Eha polnud temaga kuid, isegi aastaid saanud päris asjadest rääkida...

Sissejuhatus 2/3

Eha sai välja magada ainult täielikus vaikuses ja pimeduses. Kuna naine oli laulja ja muusikaõpetaja, vajasid tema kõrvad vähemasti öösel vaikust. Närvisüsteem nõudis pimedust. Päevi kabinetivaikuses, arvutiga asjatades ja väheseid nõupidamisi pidades veetev mees ei talunud vaikust ja pimedust. Tal pidi ööd läbi televiisor magamistoa nurgas plinkima. Vaikselt tiksuv ja sumisev, vilkuv ja sähviv pildikast oli tema öölamp.

Naine ärkas öö jooksul kümneid kordi. Oli hommikuti üha väsinum ja närvilisem. Mees aga arvas juba kümme aastat, et küll naine harjub ja kohaneb. Harjuma pidi just naine, mitte tema. Tema kartis öid. Tema ei kavatsenudki end sundida painavat pimedust ja pinevat kellade tiksumist taluma. Naine üha ärkas, viskles küljelt küljele, sulges telerit – mille öö saabumise peale ärganud mees uuesti mängima pani – ja hakkas kunagise kire ja soojuse asemel öid tükkis mehega põlgama ja jälestama.

Sissejuhatus 3/3

Ühel ööl ütles Eha sajandat korda telekapirina peale ärgates, et nüüd sai küll, ta kolib koos Juuliga ära. Mees ei vaevunud isegi vastama. Kuhu ühel väikesel naisel peaks mugavast ja paigas korterist ja elust kolida olema. Hommikul pakkis Eha asjad, kutsus veoteenuste firmat pidava klassivenna furgooni appi ja kolis suurlinnast enam kui 200 kilomeetri kaugusele rannakülla.

“Toida hunti, palju tahad, hunt vaatab ikka metsa poole!” pahvatas mees solvunult. Selles mereäärses kandis elasid lisaks Eha esivanematele, kelle maja naine nüüd endale ja Juulile koduks ehitama kadus, ka mitmed tema sugulased. Mees urises, et maakast ikka linnadaami ei saa. Sellise naisega, kes tahab asula koolis õpetaja olla, selle asemel, et pealinnas suuri lauljaid välja õpetada ja ise hästimakstud salongiõhtutel laulda, polegi midagi peale hakata.

Rannaküla 1/3

Eha elas nüüd üle viie aasta rannakülas. Hommikuti õpetas kohalikus põhikoolis lapsi. Õhtuti käis linnades esinemas. Või andis lähima linna muusikakoolis tunde. Tema tütar Juuli käis kohaliku kooli viimases klassis ja kodust paarikümne kilomeetri kaugusel tallis ratsutamas. Süvendatud muusikaõpe oli tal arusaadavatel põhjustel nagunii käepärast. Ja see käis tüdrukule närvidele. Tema armastas hobuseid ja liikumist ega kavatsenud muusikuna ema teed jätkata ega suurtel lavadel tema unistusi teoks teha. Isaga kohtus Juuli viie aasta eest, kui ema koos temaga mere äärde ära tuli, igal nädalal. Nüüd aga napilt korra kuus, sest isa töötas võõrfirma hinnatud tööjõuna üha alalisemalt Skandinaavias. Uut peret polnud loonud – nagu oleks ju nii ootuspärane ja tüüpiline – vaid oli otsekui tööle keskendunud munk.

Ja Eha oli oma elule ja ettevõtmistele pühendunud nunn. Pidi Juuli ka teistpidi tunnistama.

Rannaküla 2/3

Äärmuslik millegi püüdlemine toob alati vastupidise kaela.Pidi Eha keset oma koduõue nõutult niheledes tunnistama.
Naine oli lootnud pärast tunde kohalikus koolis ja enne õhtust esinemist linnas homsed küttepuud niimoodi tuppa tuua, et riideid ei vaheta. Oli püüelnud äärmuslikku aja ja energia kokkuhoidu. Aga nüüd puhus vinge rannikutuul ta keset hoovi seisma. Kuuriukse ette oli moodustunud hang, mis nõudis enne puudeni pääsemist tõhusat labidatööd. Ka värava ette hakkas lumekuhi kogunema, nii et linnariietega kihku-kähku puude tuppa jooksmisest kujunes tubli tund lumekühveldamist. Tuppa tagasi lipsamine, riiete vahetamine ja enda peale pahandamine raiskas rohkem aega kui kulunuks kohe mõistlikult tegutsedes.

Eha nõudis kõigilt – iseendalt eriti – efektiivsust ja plaanipärast tegutsemist, et elu mitte tühjalt ja totralt raisata. Siin ta nüüd siis puges oma šikist esinemiskleidist välja, dressidesse ja suure kapuutsiga jopesse, mis loodetavasti esindussoengut väga hukka ei aja.

Rannaküla 3/3

“Me oleme Teriga ühte masti mehed,” kuulutas naine kuurikinnastele. Pidas silmas “Meeleheitel koduperenaiste” näitlejannat, kes kehastas samuti kõhna üksikut naist, kellel polnud meest ja kes seetõttu pidi kõik tööd ise ja üksi ära tegema. Olema endale ka mehe ja tütrele isa eest. Mõnikord tekitas see enesehaletsust, enamasti aga pani enda üle uhkust tundma. Ma saan kõigega hakkama!

Sai küll. Eha kühveldas lund kahte lehte, nagu vibalik buldooser. Lippas kiirel sammul kuuri ja toa vahet, nii et ahju- ja pliidipuude homseks ette kandmine toimis tema ihuliikmete peale eriti šefi vabaõhu-jõusaalina. Rahmeldamisrõõmu rikkus vaid tähelepanek, et puid kippus siiski vähe olema. Jõuludki polnud veel käes, aga üks riit oli juba otsas. Pidi nii tänase kui paari järgmise esinemisõhtu honorari puude alla panema. Oli vaja tellida naaberkülast lisakoorem. Kuivi ja lõhutud puid. Mis olid ettevalmistamata palkidest mitu korda kallimad. Aga mis sa teed, kui meest majas pole ja seetõttu ollakse Teriga ühte masti mehed.

Benjamin 1/4

Benjamin kantis eriti piraka hauakivi kärule, et sõidutada see liivapritsi juurde. Hauakividele tähtede ja numbrite uuristamiseks kasutati uuemal ajal rohkem liivapritsi kui vanamoodsaid šablooni järgi peitliga urgitsemisi. Kõva füüsilise mahvi andis seegi, sest suurte kividega toimetades pole kerge ükski moodus. Ikka on neid vaja tõsta ja kantida. Liivapritsiga majandamine on juba ise üsna mehine ettevõtmine. Ja eritellimused eeldasid ka käsitööd.

Benjamin oli üks kahest kiviraidurist, kes väiksesse asulasse rajatud töökojas haua- ja lauaplaate, aiakaunistusi, kivist kaste ja poste meisterdas. Oli selle koha lehekuulutuse peale saanud. Sellesse ametisse tulekuks oli ta kodukohast ära tulnud – seal polnud üldse mingeid töökohti, kogu rahvas käis tööl kas linnas või ei käinud üldse mitte. Kiviraiumistöökoja omanik leidis noormehele tagasihoidliku elamispinna külapoe kõrval asuvas ühiselamus. Päris kindel oli, et sellises kaheksakorterilises ühikas noormees kuigi kaua elada ei kavatsenud.

Benjamin 2/4

23-aastasena ei saanud ta endale küll ette heita, et polnud senini endale oma kodu ostnud ega ehitanud. Lähiajal tuli seda ometi teha. Et peret luua. Nagu inimesed teatud eas ikka teatud samme astuvad. Oli mitu agatamise kohta. Esiteks polnud ta kindel, kas tahab sellesse asulasse või sinna lähikonda kodu rajada. Kiviraiumise töökoja omanik oli ta küll koolitanud – Rootsi õppimagi saatnud – ent oma koolirahad teenib Benjamin ju mõne aastaga tasa. Teiseks ei olnud noormehel üldse erilist ettekujutust, millist elu ta endale tulevikus kavandab. Täiskasvanuks saamine oli poisil olnud pehmelt öeldes probleemne. Veel mõne aasta eest ei näinud ta enda ees üldse mingit tulevikku. Tuleviku olemasoluga harjumine nõudis aega.

Kolmandaks polnud ta kohanud tüdrukut, kellega koos tulevikku kavandada ja kodu rajada. Neljandaks polnud siinkandis neid justkui olemaski – vähemasti Benjamini teed ei ristunud nendega.

Benjamin 3/4

Kokkupuutepunkte polnud. Ja sedamoodi ta viiendaks aimaski, et elukorraldus kipub käest ära hajuma ja vajuma. Kusjuures oma senise tsii-vii otsast ei tohtinud ta endale vähimaidki pahandusi lubada.

Pärast tööpäeva lõppu läks Benjamin töökojast… mitte kuhugi. Täiesti selge, et ühikatuppa ta minna ei tahtnud. Sõpru tal siinkandis veel ei olnud. Ainus koht, kuhu inimesed kogunesid, törtsu juttu ajasid ja paraku endale ka krundi alla õlletasid, oli kaupluse tuulekojas.

Eile õhtul oli Benjamin poest endale saia ja vortsti õhtusöögiks ostnud ja siis koos meestega kaupluse vööruses natukeseks tühjadele kastidele õlut jooma istunud. Räägiti, millest räägiti. Õieti ei millestki. Kolmanda õlle järel jaguneti kaheks. Ühed olid need, kellel olid lähikonnas kodud, kuhu nad minna tahtsid ja võisid. Teised olid need, kel õieti kuhugi minna polnud. Need teised ühinesid. Ostsid liitrise viina. Ja läksid kellegi poole. Edasine ei vääri mäletamist. Kui mäletakski. Tänane algas seetõttu aga võõra sauna eesruumis eriliselt sandi enesetundega, nagu võibki arvata, kui alla on joodud õlut, siis poeviina ja lõpuks veel öösel juurde hangitud salaviina. Brr.

Benjamin 4/4

Juua võivad vaid need, kes teevad füüsilist tööd. Benjamin tänas õnne, et peremees oli linnast tulemas alles lõunaks. Ta jõudis hommikupoolikul kõvasti tööd tehes ärkamisaegse õudse enesetunde välja rahmeldada, kõikvõimalikud keemiajäägid lõpuni põletada ja välja higistada ning oli tööandja saabumise ajaks higine ja hoogne, nagu noor töömurdja muiste.

Mida energilisemalt mees kivikamakatega möllas, seda kiiremini hea hakkas. Nii ihuliselt kui hingeliselt. Sest selles oli ta üsna kindel, et niisugusteks juhuslikult kujunevateks mööda küla trallamisteks ta kindlasti sündinud ei olnud. Ta tahtis teada palju muid asju kui seda, kustkohast öösel lisa leiab. Igatses külaskäikude järele, mille puhul astutakse kaine peaga majade eesuksest sisse ja istutakse kenasti kaetud laua taha. Mitte ei ilmuta jaurava sülemiga tagauste, aiamajade ja sauna eesruumide uste ette, nii et tulekut mäletad häguselt, minekut üldse mitte.

Eile õhtul oli ka mingi tüdruk, nagu nad ikka on. Aga sellised ei jäta enda peale mõtlema.

Jalutuskoppel 1/5

Juuli asus kaheaastase säluga korderinge tegema. Noor hobune oli usaldavalt jalutuskoplist tüdruku kannul talli kõndinud, ilma et Juuli teda õieti päitsetest talutanukski. Hopsikene pani lõua sõbra õlale ja järgnes.

Nüüd püüdis neiu kõiki järgnevaid toiminguid teha nii, et hobusenooruk temas ei pettuks, ahistamise peale ei solvuks. Noorhobuste sadulasse panemiseks on mitmeid võimalusi ja eelistusi. Kes paneb sälule sadula selga ja läheb maastikule – kui oskaja hobune karjajuhiks ees, küll siis saab. Kes murrab treeningplatsil ühe korraga nii noore hobuse lapsepõlve kui tahte ja eneseväärikuse.Juulile meeldis aeglane lähenemine.

Ta tõstis kordevöö õrna nahaga sporthobuse turjale. Kuumavereline hopsik väristas külgi ja vaatas kahtlustavalt üle õla. Nooruki kaela silitades ja patsutades libistas Juuli vöö tema kõhu alt läbi ja pani tasakesi kinni. Ise rääkis hobule rahulikult, mida parasjagu teeb. Vaikne jutt mõjus loomale rahustavalt.

Jalutuskoppel 2/5

Ja mida muud sa talle ikka räägid kui seda, mis parasjagu käsil. Mida näen, sellest laulan.

Juuli näitas hobusele korderihma, lasi kõiki asju, mida tema esimese ratsuks-saamise tunni ajal kasutada kavatses, nuuskida. Mähkis igaks juhuks tema jalad, sest võimalik ärevussesattumine võis ratsu jalgu ohustada – ühe jala kabjaga teise jala säärele tõmmatud kriimustused paranevad aeglaselt ja võivad põletiku tekkides rikkuda kogu hobuse nooruse, kui mitte isegi elu.
Hobutall oli asula suuremaid ja olulisemaid ettevõtteid. Põhiliselt olid siin tori ja eesti oma tõugu hobused ning mõned ponid erinevas eas ja oskustega laste sõidutamiseks. Tall ja hobuste seltskond on ju parim, mida lastele pärast kooli soovida ja pakkuda. Peremees pidas ka kümmekonda sporthobust. Nendega käidi võistlustel tallile nime tegemas. Võistlused olid stiimul ja auhinnalised kohad motivatsioon.

Jalutuskoppel 3/5

Paari nädala eest oli Saksamaalt ostetud see kuumavereline sporthobune ning tema väljaõpetamine oli Juuli elu esimene palgatöö. Bokside sõnnikust tühjaks loopimisega oli ta seni  oma trennitasu vähendanud. Sel ajal, kui teised lapsed peete kõplasid ja põldudel kive korjasid, oli Juuli mõnes ratsutamislaagris või ema korraldatud muusikalaagris. Nüüd lubas omanik sälu koolitamise eest Juuli jaoks uskumatult suurt tasu – eks hobune ise oli mitmesaja eest ostetud ning tulemusi andma hakates võis hakata maksma miljoneid.

Juuli libistas hinnalisele sõbrale ja töökohustusele suulised suhu ja kinnitas valjad, ilma et sälukene õieti tähelegi pannuks, kuhu tema pea sattus. Tüdruk klõpsas korde suuliste rõngaste külge, ja valmis nad olidki. Väheldast kasvu tüdruk astus ees, ülikõrgete jalgadega ja õhukeste külgedega hobusehakatis järel, mööda talli vahekäiku platsile. Juuli ei tahtnud noorhobuse esimest tundi süngevõitu maneežis teha. Õues oli kõik lihtsam, loomulikum ja looduslikum.

Jalutuskoppel 4/5

Tüdruk patsutas märakest julgustavalt ning eemaldus temast kordet lahti kerides. Hetkeks mõtles ratsuhakatis Juulile järgneda, ent – võimalik, et vanemate hobuste jälgimisel nähtust järeldusi tehes – kõndis koostöövalmilt ringile. Juuli vaid sosistas, ei öelnud isegi täie häälega “sam-mu” – ja hobuneiu hakkas rahulikul sammul astuma. Teisi noori hobuseid teadis Juuli siin nende sünnist saadik. Viie aasta jooksul olid selle talli hobused tema lähimateks sõpradeks saanud. See luksuslik loom alles toodi. Ent temagi käitus Juuliga nii usaldavalt ja omalt, nagu oleksid nad alati teineteist tundnud. Kui Juuli mõne minuti pärast sälule laulval häälel “traa-vii” kudrutas, läks loom elegantsele traavile.

Juuli pani kaasa võetud kordepiitsa häbelikult maha, kui hobupiiga tegi ka peatuse ja suunamuutuse ilma igasuguse riist-argumendita. Ja tüdruk mõtles traavivat neljajalgset uut sõbrannat vaadeldes: “Miks mul inimeste seas sõpru pole? Ei poisse ega tüdrukuid. Ainult hobused… Võibolla on see meil perekondlik saatus? Mingi karmavärk. Emal pole ka tegelikult ainsatki sõpra. Ehkki ta ei ole seda vist ise märganudki. Maailmas on ligi seitse miljardit inimest, aga emal on ainult töö – ja minul hobused.”

Jalutuskoppel 5/5

Jooksukopli aia tagant astus pikal sammul mööda keegi noor mees. Juuli oli teda ka varem siit möödumas näinud. Poiss oli tulnud napilt varem kui siia talli see hinnaline ratsu osteti. Ilmselt oli kivitöökoja uus töömees. Eelmine sõitis end purjuspäi autoga üle pea ja puusse. Ülemine pool temast jäi järele. Ses mõttes, et ratastoolis oli ning aina ühest taastusravist teise käis tänini. Nüüd on siis see. Mis iganes ta nimi on. Teadagi need uustulnukad – mõne kuuga saab külaelust siiber. Hakkavad jooma või lasevad jalga. Pole ilmselt mõtet ta nimegi teada saada.Poiss vaatas hajameelselt üle aia. Sammu aeglustamata jälgis viivu hobuse jooksu. Juulit ei paistnud noormees üldse märkavat. Surus käed taskusse ja astus poe poole. Eile ostetud sai ja vorst olid tal poodi hoiule jäänud, kui õllelt viinale sai pööratud. Benjamin kavatses tükkis toidukraamiga poest joonelt ühiselamusse kõndida ja end välja magada. Mille jaoks tal ennast värske ja elujõulisena vaja oli, ta sel õhtupoolikul küll veel täpselt ei teadnud.

MTJ 1/3

Eha lahutas hooviteel üli-ettevaatlikult siduri. Nii palju aega oli läinud lume kühveldamise ja ahjupuude tassimise peale, et ta ei võinud endale enam jorutamist lubada. Liiga äkiline siduri lahutamine oleks rattad vaatamata talvekummidele lumealusel lausjääl ringi käima keerutanud ja siis poleks ta omal jõul enam kodust minema saanud. Oli vaja säilitada pidavat lumekihti jää peal.

Esimesel talvel, kui Eha oma esivanemate päritolumaale elama kolis, oli ta jää vastu, mida täiendas värava ees üsna järsult ülesmäge kargav tõus, pliidi alt tuhka kandnud. See oli kõige loll-naiselikum tegu, mida ta üldse teha võis – tuha sees olid vanad kõverad naelad, sest ohtlikuks ja koledaks pehkinud kuuri lammutusjääkidest olid tookord küttepuud saanud. Kuhu mujale kui kummi need naelad minna said. Järgnes rattavahetus kiilasjääl. Ja varurattaga linna hiilimine.

MTJ 2/3

Ja sellised fopaad olid Eha efektiivsuse-nõudlikkusega enese – ja mõistagi ka teiste suhtes – totaalses vastuolus. Edaspidi olid enese torpedeerimised tähendanud paarisaja meetri kaugusel asuvasse töökotta jooksmist ja paari töömehe appi kutsumist. Üks aastates, aga ettevõtlik külamees pidas Eha naabruses vanamoodsat masina-traktorijaama. MTJ-i, mis andis tööd olenevalt olukorrast kümnele kuni kahekümnele tüübile. Olukord olenes sellest, kui paljud neist parasjagu kained suutsid püsida – ja kui palju töid ja tellimusi oli. Tüübid tulid vingusest-õlisest töökojast meeleldi värske õhu kätte ja lükkasid Eha auto liikuma – või parandasid vajadusel tema majas ka mõne lüliti, vahetasid juhtme, ladusid müürijupi – lõõpides ise üksiku naise üle, kellele oli vaja käia perioodiliselt meest tegemas. Ehal oli vaja seejärel poest neile keskmine viin tuua. See polnud kallis, aga tüütu oli. Jälle emand Eha ilma meheta hätta jäänud, jälle abi eest vedelas valuutas maksmas.

MTJ 3/3

MTJ-i omanik Tarvo oli nagunii meeste tinapanuga kimpus. Pidev ettearvamatus ja sassis ainevahetuse peegeldumine meeste nägudel sundis Tarvot korduvalt kaaluma, kas MTJ mitte hoopis kinni panna. Kui mehed ise töökohtade pärast ei muretse ega olemasoleva koha eest tänulikud olla ei oska, mida tema siis nende eest jamab ja mürab. Seepärast tegi Eha tasuvaluutaga – oli see siis niitmas või kaevamas abiks käimise eest – sedasi, et ostis ta kohalikus poes välja, aga jättis poodi. Ütles müüjale, millised mehed tema juures tööd tegid – see andis neile ekvivalendi kätte, kui need nagunii poodi tulid. Eha käed jäid sel kombel justkui puhtaks.Ja rattamuster pidas täna napilt end lume taga kinni. Parem ratas nihvatas korra reetlikult, ent vedas siiski välja. Naine sai väravale lähenedes piisava hoo sisse, et kallakust üles ronida – andis väravaposti nuuskivale naabri koerale signaali, et see hajameeli talle ette ei lippaks – ja kihutas läbi küla. Niivõrd kui 20 kilomeetrit tunnis on kihutamine. Käänulisel, kella kolmest pimedal teel rutem ei saanud.

Külapood 1/5

Asula teises otsas elav kästiöö-talu perenaine sõitis Ehale vastu. Viipas naeratades. Kinni polnud kummalgi aega pidada – see oli mõlema vabandavast ilmest ja kehahoiakust näha. Iga minut oli arvel. Käsitööst elatuva ja oma lapsi toitva – mees oli tal üks Tarvo juures vinduvatest kollidest – Mareti kodus ilmselt oli äsja kedratud lõng mingite taimede sees leos. Pidi  kähku lapsed lasteaiast ära tooma - üks oli tal kolmene, teine viiene ja miks ta nõnda küpses eas nad nihukese kõriga muretses, ei saanud ükski terve mõistusega inimene aru – ja toidu valmis tegema, et kella viiest töö lõpetav mees rahul oleks. Pood aga oli ju seitsmeni lahti, selle ette jõmisema ununenud “tugevam pool” reeglina enne seda end koju ei vedanud. Mõnikord jäi kauemakski kaotsi – oli veel vaja kellegagi küla peal mingeid asju arutada. Justkui ninapidi koos jauravatel, mööda üht ja sama rada käivatel sägadel olnuks midagi uut rääkida.

Külapood 2/5

Maret oli perekonnapea ega saanud peatuda, et teise omasugusega sõbralikku sõna vahetada.

Ehal oli endal ka tuli rummus. Joodikust kah-meest küll kaela peal polnud, aga lihtsalt kõik tema ja tütre elus ja edenemises olenes temast. Juuli oli vaja tallist koju tuua, enne kui ta ise linna tööle läheb. Kuueteistaastane võinuks küll ka ise end koju korraldada. Aga Ehale ei meeldinud, et tüdruk jääb pimedatele metsavaheteedele kulgema, kui vähemalt pooled roolisolijad on teadagi-millised. Sellise ebamäärase tunde pealt oli väga õõnes linna sõita ja publikule meeleoluks laulda. Endalt võttis topelt-energia see näotegemine, et kõik on korras ja kaunis ja hurraa, kui iga esitatava laulu vahele meenus küsimus: kas Juuli jõudis koju?

Külapood 3/5

“Sa tormad hullemini kui mõni tallinlane,” mühatas Vunts kaupluse ees.
“Ma olen naine, nagu orkester,” vastas Eha. Püüdis mitte unustada, milliseid toiduaineid neil Juuliga täna õhtul ja homme hommikul vaja läheb. Juuli elas krevettidega määrdejuustust – mida poeomanik ja letihaldjas Pilvi põhiliselt tema jaoks telliski – ta ise nakitses uskumatutes kogustes oliive paprikaga. Mingid inimlikud nõrkused ja kired peavad inimestel ju ometi olema. Marineeritud tigusid, mille järgi emal ja tütrel mõlemal aeg-ajalt neelud käisid, tõi Eha salakesi linnast. Külarahvale ei saanud end ka lausa laristajana paljastada. Endal olid hõrgutisi süües vaid väikesed süümekad, kohalik rahvas pidanuks millegi muu kui sousti ja keedukardula sööjat suisa põlastusväärseks. Aga Eha ja Juuli teadsid, kuivõrd oleneb enesetunne ja enesehinnang sellest, et saaks vahelgi süüa täpselt seda, mille järele isu on. Isu järgi söömine on ühtlasi ka kõige tervislikum. Nii ihule kui hingele.

Külapood 4/5

Kilusid kavatses ta ka osta. Selliseid kergemeelseid, mis on juba liblikateks fileeritud. Jogurtit. Kaerahelbeid ja mune. Neid jogurtikomme, mis reklaamis modelli varvaste vahel, ka. Nii palju ta endale ja tütrele välja laulda ja lauluõpetada jõuab küll. Varvaste vahele nad Juuliga neid siiski ei pista.

“Nagu ekskavaator pigem küll,” muigas Vunts. “Linnas inimesi lõbustades võid äkki orkester olla kah, aga siin näed sa küll buldooseri moodi välja.”

Eha pidi nentima, et Vuntsil on õigus. Selleks, et kõiki oma ülesandeid täita ja elu järje peal hoida, oli tõepoolest ka paljudel Tallinna-välistel inimestel üha kiire-kiire-kiire. Siinkandis millegipärast küll põhiliselt naistel. Niiöelda õrnem sugu sõitis üksteisest neurootiliselt lehvitades mööda, et maailm eest ära ei sõidaks. Mehed jõmisesid poe ees – või polnud neid üldse.

Külapood 5/5

Tallinnast ära, külasse kolides oli Eha esimesel aastal mõned korrad ka meeste juurde poe seina äärde pingile istunud ja koos nendega õllekest libistada. Et teada saada, kes nad on ja millest räägivad. Sai mõne korraga teada ära. Ja sai teada ka seda, et piir tuleb kiiresti ja kindlalt vahele tõmmata. Selle tulemus, kui meestega mestis pool tunnikest taguotsa toetasid ja nende jõmisemisi kuulasid, oli see, et nad kippusid naist kergemeelseks pidama. Ei osanud ükski neist vuntsidest-vobladest ettegi kujutada, kui intensiivselt ja mitmel rindel naine tööd teeb. Istub nendega koos õlut libistama – järelikult on kerglane. Sest ta on ju naine.

Külgkorviga mootorratas 1/3

Eha pidas lausa paar tulist tüli maha, et poeesiseid ürjameid oma kodust eemale tõrjuda. Nood ei osanud sõpruseavaldust hinnata ega piire tunnetada. Kippusid kohe tema kööki mörisema ja sauna kütmist nõudma. A mis sa siis näitasid, et oma ja sõber tahad olla? Õues on külm ürrata, üksteise saunte eesruumid on kõik ammu mitu tuuri läbi istutud – lase tarre, paku saunateenust!

Külgkorviga mootorratastel ja koledate fordirisudega õue peale maandunud härgadele  oli üsna energiamahukas selgeks teha, et pidutuju pole ja tuppa ei saa. Esiteks sellepärast, et nonde jaoks polnud tegemist mingi pidutsemise, vaid igapäevase olemisviisiga.

Külgkorviga mootorratas 2/3

Teiseks sellepärast, et purjakil mehele on keeruline selgitada, miks ei saa seda kena vaba naist ega tema sauna.

Eha sai pärast neid järske minemasaatmisi aeg-ajalt hilisõhtusi, et mitte öelda öiseid, telefonikõnesid, kus ähvardati, et tullakse ja tehakse talle, ülbele litale, rivi. Naine lubas anonüümsed helistajad kasti lüüa. Teadis, et niimoodi teatud ringkondades teatud puhkudel väljendutakse. Ei aidanud. Siis ütles peomelust sumisevasse telefoni, et võtab munad maha. Ja see aitas! Ehkki solvunud uksetahajäänutel ei tundunud ju ometi neid mune eriti millekski tarvis olevat.

Külgkorviga mootorratas 3/3

“Kellele sa siis täna laulma lähed, orkester?” küsis Vunts sõbralikult.
“Üks tavaline salongiõhtu on juugendvillas,” vastas Eha.
“Mitte ükski õhtu pole inimese elus tavaline – iga päev ja öö on isemoodi. Ja kui inimesed ekstra kottu välja salongi lähevad, pole see nende jaoks kindlasti mitte tavaline,” manitses Vunts.
Vanamehel, kes oli MTJ-is üks Tarvo ustavamaid ja alalisemaid töömehi, oli jahmatavalt õigus. Näe, kuskohas pead sina oma enese ja inimeste kohta üldse tõtt kuulda saama!
“Hoia siis mede küla au kõrges!” soovitas Vunts, kui Eha toidukotiga poest välja jooksis.
“Küll ma hoian,” heitis Eha üle õla. Enne oli vaja talli juurde sõita, Juuli koju viia ja siis linna kimada. Praegu oli ta veel omadega graafikus.

Poe-Pilvi 1/4

Benjamin lentsis tööpäeva lõpetanult poe poole. Niimoodi ta treening-kopli aia tagant mööda lentsiski, huviline pilk Juulil  - ja veel huvilisem pilk eriti šikil sporthobusel, keda tüdruk ratsastama oli asunud. Ta ei teadnud siin veel õieti kedagi. Ainult töökaaslasi ja seda rahvast, kes õhtuti kõikjal üleliigsena omavahel kokku hoidis ja sadatkanti mõlkis autoparsadega mööda külasid rähkles. Ohuks endale ja koduväravast tee peale sattuvatele lastele ja koertele.

Üks õlu. Natuke jutujoru.

Poe-Pilvi 2/4

Selline oli Benjamini otsus ja kavatsus tänaseks. Oma lihtsakoelist ja väheste valikutega elupaelakest oli vaja osavalt pingutada ja timmida. Täna ei tahtnud õllede järel viina peale üle minna ega külapidi jaurama ununeda, aga koju polnud asja. Sel lihtsal põhjusel, et kodu ei olnud. Järelikult tuli poe sulgemiseni napis tempos õlut tilgutada, nii et hammas väga verele ei läheks. Ja siis ühikasse oma kuuti kobima. Et jumala pärast homme jälle nii vastikut pohmakat ei oleks.

“Üsna vähe joomata jäävaid jooke võrdub ühe täiesti normaalses seisus telekaga. Pean endale õige siva teleka ostma. Siis on kergem see kuradi ühikas välja kannatada, kuni endale mõne tegelikuma elamise leian,” rääkis Benjamin poe-Pilvile.
Kui ta kaupluse emandale oma positiivse programmi välja ütles, oli kergem sellest ka ise kinni pidada. Pealegi oli võimuka, aga heasüdamliku Pilviga meeldiv rääkida.

Poe-Pilvi 3/4

Või mis siin meeldida – polnudki väga valida. Kas vanameherondid, end juba üsna ära uputanud noored mehed, kellel näojooni enam ollagi polnud – või poe-Pilvi.

“Mis sa siis üldse seda õlut ostad, kui sina ei kavatse ennast mõne aastaga põhja juua – nagu sajad noored mehed enne, ja sajad pärast sind?” imestas Pilvi, trullakad käed lopsakal rinnal risti.
“Kotletti süües oleks imelik siin olla,” tunnistas Benjamin.

Pilvi ei küsinud, miks noorsand üldse siin peab olema, kui imelik on. Ta sai aru. Kõigist maailma otstest oli läbi aastate siia noori mehi kokku tulnud. Kohalikest olid edumeelsemad end üles töötanud ja sügavamatesse vetesse kadunud, tavalisemad muutunud nendeks, kes nad nüüd olid.

Nii MTJ, kalatööstus, farm kui ka kiviraiumise töökoda ja ehitustööd kutsusid siia uusi noormehi, kes läksid peagi edasi oma teed – või jõid end põhja. Kolmandat võimalust justkui polnudki. Ära või põhja. Kole asi.

Poe-Pilvi 4/4

Benjamin oli nii hiljuti tulnud, et polnud veel Pilvile jõudnud rääkida, mis eluloo pealt tema siin oli. Tätoveering oli kämbla peal, see ütles paljugi. Polnud mingi edev dimonite tehtud noobel tätokas, vaid see... teistsugune. Lühidalt öeldes.
Ma võin sulle teed või kohvi keeta. "Joo seda,” pakkus Pilvi. Äkki peaks ikkagi poe juurde ka kohviku tegema? Ah, ühe Benjamini pärast, eks ole! Teenelised mörrad teevad sellest kiiresti tatibaari, siis enam keegi sinna kohvi ja saiakeste asjus ei sisene. Ja Pilvile jäävad õlleloigud, konidest vaip ja kesine kasum. Tänan, ei. Keedab parem ühele Benjaminile termosesse nõiarohtu, mis kasvõi selle ühe hingegi kindlast mutta-liuglemisest päästab.
“Keeda homseks. Täna võtan veel kerge õlle, see aitab eilsest paksuks läinud vere käima saada, et homme võiks uut elu alustada,” naeratas Benjamin häbelikult. Tal oli poisikeselikult puhas ja helge naeratus.

Loe lisa...

24/11/2007 22:40 #2

  • raido
  • POLE LEHEL
  • Vaatleja
  • Postitusi: 11
kui tihti siia uusi osasid hakkab ilmuma ?

25/11/2007 00:15 #3

Sissejuhatus oli normaalne, ootan järjejutule juba osasid

27/11/2007 00:43 #4

  • Aadam
  • POLE LEHEL
  • Vaatleja
  • Postitusi: 4

Väga tore, et Kati olete omaga ühte paati saanud, mulle ta kirjastiil väga meeldib. Pilte võiks rohkem olla.

28/11/2007 11:10 #5

  • toomas
  • POLE LEHEL
  • EEVA tiim
  • Postitusi: 1320
uued osad hakkavad ilmuma igapäevaselt
mõnusat lugemist
Töö tegi ahvist ...

08/12/2007 13:09 #6


päris vahva jutt, kisub edasi lugema. See küll ei puutu siia teemasse, aga tahtsin küsida, et miks seda ELUST ENESEST kommida ei saa. Väga värtsikas jutt seal ja väga meelsib. Autor on väga huvitava kirjastiiliga

08/12/2007 14:04 #7

  • engel10
  • POLE LEHEL
  • Vaatleja
  • Postitusi: 5
vahvad lood

08/12/2007 22:26 #8

  • toomas
  • POLE LEHEL
  • EEVA tiim
  • Postitusi: 1320
See küll ei puutu siia teemasse, aga tahtsin küsida, et miks seda ELUST ENESEST kommida ei saa. Väga värtsikas jutt seal ja väga meelsib. Autor on väga huvitava kirjastiiliga
Autori soov oli, et tema lugusid kommenteerida ei saa aga annan Sinu positiivse kommentaari sisu temale edasi
Töö tegi ahvist ...

09/12/2007 01:41 #9

  • Raimo
  • POLE LEHEL
  • Vaatleja
  • Postitusi: 14
lahe ja omanäoline see järjejutt

17/12/2007 23:30 #10

  • lolita29
  • POLE LEHEL
  • Vaatleja
  • Postitusi: 3
<span style="font-style: italic;">No tore jutt, see Maret on üks lõdvakummiga eit, normaalsed naised ei lase sellisid joobarid endale lähedalegi!
</span>

23/02/2008 14:12 #11

  • pepu
  • POLE LEHEL
  • Vaatleja
  • Postitusi: 41
Mulle ka väga meeldib see ELUST ENESEST. Hästi vabalt, huvitavalt on kirjutatud..

02/03/2008 00:52 #12

  • ingel
  • POLE LEHEL
  • Vaatleja
  • Postitusi: 58
Lahe jutt! Murutar alati mulle meeldinud

30/03/2008 15:14 #13

Väga meeldib see jutt.

27/04/2008 16:55 #14

  • GretZu1
  • POLE LEHEL
  • Vaatleja
  • Postitusi: 5
Hästi hea jutt!

14/05/2008 19:47 #15

:evil:haha
<span style="font-weight: bold;"></span><span style="font-style: italic;">nojah midagi pole teha ju

</span>

19/07/2009 00:33 #16

  • kezzu
  • POLE LEHEL
  • Vaatleja
  • Postitusi: 1
tore

02/02/2011 16:22 #17

jummmmmmmmmmmmmelll.ei kommenteeri,vist..


  • Lehekülg:
  • 1
Lehekülje loomise kiirus: 1.55 sekundit
  • Haldaja: Kaunis OÜ

EEVA naistekas

EEVA naistekas on veebikeskkond, mis on loodud eelkõige naistele ja siit leiab tasuta turu, sõbraliku õhkkonnaga foorumi, erinevate valdkondade artiklid, intervjuud, blogid, uudised, auhinnamängud, küsitlused ja palju muud huvitavat.

EEVA naistekas ootab Sind alati ja on Sinu jaoks olemas!

Sa oled siin: Esileht Foorum