Lugesin Lipsukese aski ja tabasin end mõttelt, milline ma ise selles ajajärgus olin. Mäletan, et mulle öeldi, et ma pidavat liiga "kana" olema. Õnneks ma tol ajal blogi ei pidanud :D

Eks see kanaemadus on vaieldav. Oleneb ikka sellest, mida see sõnapaar kellegi jaoks tähendab.

Klassikalisi "kanaema" asju ma ei teinud. Ei jooksunud ma viivitamatult iga nutu peale. Kui laps jonnides pikali viskas (jah, ka meil on sellist asja paar korda juhtunud) ei tõttanud ma oma "tibu" püsti tõstma. Ei ole ma teistel lastel liivakastis asju käest ära võtnud, sest minu "kuldmunake" nutab nii haledalt ja tahab just seda kühvlit. Me ei kakanud koos vanni...
...ma pean vist siinkohal loetelu lõpetama. Kirjeldus vastab vist rohkem hüsteerikust titemammale, kui kanaemale:D
Ühesõnaga, "kanaema" on minu silmis see ema, kes katsub KÕIK lapse meeleheaks teha. Laps ei tohi kukkuda ja laps ei tohi solvuda.

Aga see klammerdumine. Ma ei mäleta, et mu lapsed oleks liigselt klammerdunud. Ilmselt olen nende kõrvalt alati ka vetsus käia saanud. Kui oleks lapse pärast püksi tulnud, oleks see raudselt siiani meeles :D

Ma ei tea miks arvatakse, et ema peab lapse juurest kuskile ära käima? Teadsin enne laste saamist, et ma tahan ja saan nendega koos olla, ka pidutsemised olid mul ammuilma ära peetud. Päevased käimised olid kõik sellised, kus lapsed polnud keelatud.

Ei hakanud ka seepärast, et keegi külapeal ometigi ei ütleks, et ma "kana" olen, mingit üksi minekut tühja koha pealt välja punnitama. Ma lihtsalt ei näinud põhjust laps koju jätta ja ma ei tahtnudki. Asja muidugi poleks kergendanud asjaolu, et kodust ära minnes oleks pidanud ka mingid lüpsiajad paika panema :D Mina nt usun, et rinnaga toitmine suurendab lapse ja ema vahelist lähedustunnet ja suhet.

Mõni saab nüüd ehk närvivapustuse, aga Kristella oli esimest korda ilma minuta 1a ja paari kuuselt. Käisin hambaarstil ja tund aega olin ära. Järgmine kord tuli 1a 5k, siis kui haiglas olin. Siis olin kaks ööd ja lapsel polnud mingit probleemi oma isaga üksi kodus olla. Kui aus olla, siis muidugi kartsin lapse reaktsiooni. Kõik ju räägivad, et tuleb ikka titest saati harjutada ja ma ei tea mis imeasju teha. Mina kohe pauhh, tühja koha pealt, jätsin ta esiti vanaema juurde ja hiljem võttis issi ta üle.

Olen kuulnud ja näinud lapsi, kes on armukadedad oma õe-venna peale. Ma ei mäleta meie perest hetkel ühtegi armukadedat intsidentsi. Arvan, et see ongi suuresti seepärast, et Kristella sai kogu selle tähtsa beebiaja 24/7 minuga olla ja hiljem polnudki tal põhjust Daisys rivaali näha. Ta pole pidanud mind igatsema ja teadis, et ma ei kao kuhugi. Tited ju niikuinii arvavad, et nad on emaga üks ja seesama isik. Vist 11 kuuni?

Eks Daisyga ole sama lugu olnud. Ma küll täpset ei mäleta, kunas tema esimest korda ilma minuta oli, aga kindlasti 1+ aastasena.

Eks iga ema teab mis tema lastele hea on. Mina olin kindel, et minu lastele on hea, kui neil on esimese eluaasta jooksul pidevalt ema "lõhn" ninas, sest arvan, et esimesel aastal võrdub lapse jaoks turvatunne emaga. Teised arvaku mis tahavad ja tehku mis tahavad. Miks peaks üldse see, et ema on oma lapsega vabatahtlikult koguaeg koos, kedagi häirima?

4 a tagasi :)

Praegu ei ütleks küll, et ma olen neid "oma klammerdumisega" kuidagi ära rikkunud. Või mida need "ema peab ilma lapseta väljas käima" ütlejad arvavad? Kuidas emaga olnud lapsed rikutud saavad?