Mul lihtsalt tekkis üks tore ja suur tahtmine natukene oma kassist pläkutada. Nimelt ma pole tegelikult eriti suur kassisõber(mulle tegelikult ei meeldigi kassid, samas ega ma neile jalaga ka ei pane kui mõnega kokku satun)aga siiski on minulgi olude sunnil üks karvakera kodus ja siia ta arvatavasti kindlasti jääbki.

Meie kassi näol on tegemist Vigriga. Oma nime sai ta selle järgi, et kui ta veel väike ja kohev oli, siis tal oli kõhu all valgetest karvadest v täht(originaalselt mulle mõeldud). Enam tal seda ei ole(vanadus). Aastaid viskab tal esimesel mail juba kuus. Samas ei olegi eriti aru saada, et ta meil nii vana on, sest ta käitub nagu viimane titekas.

Hommikuti teatud kella ajal tuleb ta magamistoa ukse taha ja kukub täiest kõrist röökima ja nii ta seal röögibki kuni ma ta sisse kavatsen lasta. Samas kui ma teda tuppa ei lase ja ta on ukse taga oma veerand tundi lihtsalt röökinud, siis mingil hetkel käib see plõks ära ja ta kukub laamendama. Laamendamise all pean ma silmas seda, et ta kukub jooksma ja hüppab küüntega ukse külge, lisaks veel röögib ja kraabib samal ajal ust. Kui ma ta lõpuks tuppa kavatsen lasta, siis ta hakkab mind lihtsalt häirima ja terroriseerima. Tema terror on selline, et kui sa üritad rahus edasi magada, siis ta tuleb ja hakkab tekki kraapima, et teki alla peitu pugeda aga mingil hetkel ta lihtsalt avastab, et ta ei tahagi teki all olla ja siis ta hakkab uuesti välja roomama ja nii üpris mitu korda. Teiseks ta tuleb ja viskab mulle ennast lihtsalt näkku. Tal ükskõik kas ma saan hingata ja kas pärast on mu suu tema karvu täis, peaasi et temal hea olla oleks(minul ei ole sugugi hea).

Mis mind eriti ära väsitab on see, et ma pean teda kogu aeg valvama. Talle lihtsalt meeldib minu lilli süüa ja hävitada. Ei loe see kas ma panen talle muru kasvama või mitte, ikka ja jälle pöördub ta minu lillede juurde tagasi ja mätsutab neid nagu väike lehm.

Üleüldiselt meeldibki talle ainult laamendada ja lõhkuda. Kui talle miski eriti närvidele käib(kui ma teen hästi peenikest häält), siis ta on ennast nii täis, et läheb sinu nähes su vaipa lõhkuma(kraapima) nagu näitaks sulle omaarust kohta kätte. Lisaks ei ole hea mõte jätta teda ühte ruumi omale kallite jalanõudega, sest need lõhub ta ka ära, tirib tallad seest välja ja siis ise ronib kahe esikäpaga jalatsisse ja hakkab sellega ringi sõitma(lükkab tagumiste jalgadega hoogu).

Talle meeldivad hiired(mänguasjad) ja jõulutuled. Mõned aastad tagasi panin ma endale seina külge ühed mõnusad jõulutuled(need mis on juhtme küljes reas ja pisikeste pirnidega). Mingil hetkel ma avastasin, et need ei tööta enam, eks ma siis pusisin ja mõtlesin et mis neil viga on. Lõpuks kui ma hakkasin asja natukene lähemalt uurima, avastasin et 3 pirni on lihtsalt ära kadunud, ei saanud mina aru et mis väega need nüüd sealt pesast ära on tulnud. Õhtul kui ma Vigril joogivett vahetama hakkasin avastasin, et voilaaaa, pirnid olid kõik tema joogikausis. Ma ei tea, arvatavasti tiris ta need oma hammastega(või küüntega???) pesadest kuidagi välja, samas tundub see asi natukene veider.

Kui nüüd täielikult ausaks jääda, siis ega ma ei kujutaks oma elukest enam ilma temata ette, lihtsalt nii harjunud temaga. No ja eks meil ole neid helgeid hetki ka kus tahaks lihtsalt ta musidega üle külvata aga noh, 90% oma ajast on ta täis ebanormaalsust. Ma üldse kahtlen selles kas talle mõistus kunagi koju jõuab(ega vist ei jõua).